pühapäev, 21. detsember 2014

Kestlik vaprus

Koomiline pilt:


Nimelt ei tunne ma ennast hobustega üleliia mugavalt! Mul ei ole nendega kokkupuudet olnud ja ma täpselt ei tea, mida teha, kui nad kraesse puhuvad, hambaid laksutavad või müdinal selga vajuvad. Kas öelda: istu maha, tubli hobu! Kõtt? Ptruu?
Aga mul on palju kokkupuuteid olnud inimestega. Ja tean, et see pole suhtlusel eriti abiks, kui kellegi lemmiklooma pelgad. Ja loomade puhul on kartmine üldse vilets valik. Nii-et tuleb kohanduda oludega ja pildil näedki hiljem väga tähtis ja rahulolev välja.

See tänane päev oli muidugi nädalale üldse kena punkt: esmaspäeval käisin staarstilistiga Balta turul, siis jahimehega metsa lauda katmas, seejärel punaveteranile jõululaulu laulmas ja nüüd veel ka hobukesed.
Isegi meie väljaande töötajale parajalt kirju.
Kui ma natuke jõudu kogun, siis räägin sellest veteraniasjast lähemalt, see oli tegelikult väga huvitav!      Aga nüüd ma lesin!

kolmapäev, 10. detsember 2014

Liiga hea!

"Kas pole ebamugav olla lahke," pahvatas laps kogu südamest.
Olin talle seletanud, et meile tuleb veel hilisõhtul ööbima hätta jäänud hiidlane, kes peaks muidu passima hommikuni tänaval. Ega see mulle ka nii väga ei meeldinud, aga mine tea, mis tulevik võib tuua.

Meenutasin ka juhtumit Riias: sõitsime Vahemerega koos tuttava spekulandiga Riiga. Kõik see juhtus ajal, mil mobiile üldiselt veel polnud ja igal sammul tuli muudkui kokku hoida. Nojah, meil oli aadress, kus pidi elama Vahemere vana tuttav, kes oli aga ära kolinud. Õhtu eel olime üsna nõutud, aga kuidagi õnnestus meil telefonitsi spekulant kätte saada. Temal oli õnneks mobiil olemas, millele helistamiseks pidime veel ostma kohaliku kõnekaardi. Spekulant ei jätnud meid linna kõõluma, vaid andis meile oma ööbimiskoha pastor Miša juures, kes elas ühetoalises uberikus  vanas majas ning oli ise Siberis evangeliseerimas.

Miša toas oli laud, kapp ja voodi ja seintel naelte otsas riided. Linu polnud vahetatud kaua, tuba haises, voodi samuti, lisaks oli külm ja ühises koridoris andis lõhnabuketti oma osa wc. Mahutasime end sängi ja tukkusime öö ära, spekulandil oli veel üks saranane koht endal varuks. Oli küll jube, kuid me olime väga tänulikud! Siiani olen ja mõtlen soojalt tundmatu Miša peale, kes ei osanud ilmselt arvatagi, et tema toakesse on maandunud inglid otse kesapõllult. Nii et kokkuvõttes - pole siin kedagi tänavale ikka jätta!

Eile arutasime aga lapsega valikute üle ja rääkisime ka sellest, et vahel lastakse inimesi töölt lahti. "Küllap sul tuleb seda endalgi teha," ennustasin. "Ei tea... Ma olen selleks liiga lahke," kahtles tema.
Arvasin, et sel juhul peame tegema metsalaagri ja harjutama otsustavust, näiteks vallandame kive!
"Ei," ehmatas teismeline. "Seda me küll teha ei saa! Mis neist siis edasi saab!"
"No mis!" nähvasin, kuid ausalt öeldes oli mul endal ka juba neist kividest kahju. "Olgu, saadame nad täienduskursustele."
"Kas nad ei kurvasta?"
"Oh ei, kividel on teine tempo, palju mõõdukam, kui meil, neile meeldib, kui on aega. Katsu kiiruga midagi ehitada, kohe läheb viltu!" No ja nii edasi. Jabur, eks ole. Samas, mis seal salata, mul oleks peaaegu jäänud tegemata pohlavartest jõulutäht, sest kuidagi kahju oli toredaid pohlavarsi metsast kaasa murda. Sinna tuleks ju marjad ja muidugi ei jõua keegi neid kõiki korjata, aga ikkagi.
Tegin siiski jõulutähe valmis ja panin maamajas uksele. Hommikuks olid linnud sealt osad oksad millegipärast välja tirinud.

Ma arvan, me teeme ikka ühe harjutuse kividega ka. Sellise väga leebe.


teisipäev, 25. november 2014

Juhtum kassiga

Vaatasin kööki astudes kohe, et kass vedeleb kuidagi imelikult tooli all. Aga kui perenaine ta sealt ühel hetkel välja tõmbas ja röögatas:"Ta on ju surnud!" jäin hetkeks sõnatuks.
Üks külma eest tuppa lastud koeravolaskitest oli kassi maha murdnud, kuni  me väljas vaadet imetlesime.
"Ma paneks selle koera magama, aga ma olen nii haleda südamega," nuttis naine. Ise sakutas kassi, et ehk ikka elab?
"Ei, ta on surnud," ütlesin ja püüdsin välja mõelda, mida jõudsalt keriva hüsteeriahoo kõrval edasi teha. "Istu rahulikult, hoia kassi süles. Ta on ju soe veel?"
"On jah soe!" halas naine.
Mingi pool tundi rääkisime niimoodi, et ta hoidis seda surnud kassi süles. Siis hakkas ise ka juba vaatama, et misasi see mul siin nüüd nii... ah see kass!
"See oli sellel koeral juba viies," kurtis ta.
"Kas oli päris tark ta sel juhul kassiga kööki jätta," küsisin ettevaatlikult.
"Koertel oli ju väljas külm!"

Lõin käega. Pole minu asi. Aga näeb ikka ka asju selles teises Eestis. Vaestel inimestel, kes tunnevad, et nad oleksid tegelikult võinud paremale järjele jõuda ja seda põevad, on väga raske kedagi oma elamisse sisse lasta. Nad häbenevad väga oma vana ja peetud sisustust, koledaid riiuleid, millele on teised riiulid suurte naeltega külge löödud ja kõike muud kokku otsitud ja klopsitud mööblit. Mulle on ikka erandeid tehtud ja olen istunud neil aukus diivanitel, lombakatel toolidel ja võidunud pingikestel ning kuulanud ja kuulanud, mis elu on elatud ja mõtteid mõeldud.
Olen vaadanud, et selles vanas kolas on  rohkem isikupära, kui laminaatmööblis, mida keskmised inimesed järelmaksuga ostavad. Kuskil kauniste kodude konkursil ei osale muidugi ühed ega teised.
"Tahtsime, et oleks natuke ilu, ostsime Bakkerist seitsme euroga seinakella," näitas naine. "Kas see on siis kuritegu ja raiskamine?"
"Ei ole," ütlesin lahkelt. "Võisite osta küll Bakkerist kella!"
"Ahah," rahunes ta.

Kuna silitasin lahkelt nii jäneseid kui kitsi ja koeri, siis sain lõpuks kirbu. No mis seal ikka. Juhtub selliseid päevi ette.

teisipäev, 18. november 2014

Mis maksab üks kriips?

See kriips maksab 591 eurot. Kui teie laps rattaga parklas tuttuuele autole sisse sõidab, siis peate aga õnneks maksma vaid kasko omavastutuse ehk 200 eurot.

Tutika auto ust ei tõmmata ju pärast käisega üle, see läheb tervenisti värvimisele.

Muidugi ei tõsta see tuju, kui lapse õhtuse sõidu eest tuleb selline summa kokku kraapida, aga ikkagi parem, kui maksta arveid huligaansusest lõhutud asjade eest. Asi juhtus ise nii, et ta tuli suure kiirusega mürts üle äärekivi parklasse ja teise auto tagant vajus välja omakorda auto. Poiss ei saanud pidama ja kriiks - oligi jama lahti.

Õnneks oli juht mõistlik ja väga rahulik. Mina... Mul on lihtsalt kahju. Õnnetusi ju vahel lihtsalt juhtub, sest need ei käi kive ega kände mööda. Aga pidi see just nii minema... Jama.
Mõisted nagu halb nähtavus, ootamatus ja pidurdusteekond said muidugi uue tähenduse. Seegi midagi väärt.

Tootearendus

Põrandalambil läheb pidevalt pirn läbi. Pimeduses vaeveldes tulin suurepärasele ideele, mille teostasin maalriteibi abil jalamaid. Loodan, et see on ajutine.

esmaspäev, 17. november 2014

Чёрный ворон, я не твой!

Lugesin raamatut ja leidsin sealt viite ühele venelaste armastatud rahvalaulule, mis tundus huvitav. Ja seda see ongi. Leidsin ühe sellise päris uhke versiooni:



pühapäev, 16. november 2014

Pilt, mida ma vaatasin


See pilt oli Õhtulehes SELLE loo juures. Super! Vaatasin seda pikalt lehest ja jagan teiega ka. Kõik on nii ehe. Mul oli ka plaan lehte talvel üks selline pilt teha, aga nagu ikka on kõik juba ju tehtud.
Ja selliseid mehi ja detaile pole praegu kuskilt võtta ka!

Konksud ja söödad

Ämm pärandas enne surma mulle täpselt ühe asja - potilille. Nüüd hakkab see kõigist pingutustest hoolimata ära kuivama. Nagu kasvab ja samal ajal kuivab. Veider asi. Aga see oli niisama öeldud.

Räägitakse, et igal inimesel on mingi nupp või keel või midagi muud, millele pihta saades ta on kohe mingil moel liigutatud või koostööaldis.

Mina olen vaadanud, et need on pigem välised asjad, mis panevad liikuma ja tõmbavad käima (nagu ussike või lant kala ees), nii-et inimene võib ühel hetkel rahulikult tugitoolis istuda, aga järgmisel minutil juba minema tormata. Elu viskab sellist sööta ikka vahel ette ja siis imestad isegi, millist energiat endas leiad.

Ükskord ma näiteks istusin üsna apaatselt arvuti taga ja vaatasin niisama, mis kuskile kirjutatud on. Siis nägin, et keegi on loonud FBsse ürituse Vilsandi esimesest laulupeost. Läksin kohe ärevile ja hakkasin lisateavet otsima. Järgmisel hetkel juba helistasin korraldajale ja seletasin, et ma pean
tingimata ka seda kõike nägema!

See oli hirmus vaev, see minek ja tulek. Ma ise ka imestasin, kui kõike seda energiakulu kokku võtsin, mis sellele reisile oli läinud ja mõtlesin, et ega kellelegi sellist tööd anda ei saa, mõistlik inimene ei lase ennast niimoodi väntsutada. Seda teeb see, kellele kangesti väiksed saared meeldivad.
Aga jah, seal Vilsandil ma põrkasin kokku ka selle inimesega, kes oli selle ürituse loonud FBsse. Ta oli väga rõõmus ja ütles, et tegigi seda ainult seepärast, et lootis, et ma haagin!

Olin natuke nördinud, et ma nii läbinähtav olen. Aga tõde see on, et kui mulle öeldakse, et tõuse hommikul kl6, sõida Eesti teise otsa ja siis kähku tagasi, ei mõtlegi ma seda teha. Aga kui seal teises otsas on näiteks tore kalur, kes on hülgega hädas, olen nõus isegi varem sõitma hakkama. Vahel klikib mõne filmi või etendusega nii, et pole küsimust, kui ebamugav on sinna minek või kui palju tuleb kombineerida - kui see huvitab, siis pole vahet. Kõik on tehtav.

Vahel mõtlen, et ega enam ei pane miski end kokku võtma ja eks ole juba palju tehtud ja asju nähtud ka. Aga ometi juhtub siis midagi sellist, mis keerab vedru plaksti üles ja ikka tõused ja lähed ja planeerid ja külmetad ja loksud ja ootad kaks tundi kahe olulise lause pärast kuskil vihmas.Ise meenutad endale, et tegelikult ei ole vaja kõik väljakutseid (ka neid, mis on toredalt mängulised või sisaldavad laevasõitu tormisel merel) vastu võtta, aga teed siis seda ikka. Kuigi ma olen õppinud olema säästlikum ja nägema, et ka teised visklevad niimoodi söötade peale.

 Inimesi on võimalik ahvatleda nö kõndima lisamiili, kui nad ei ole juba ise endas neid nõrkusi avastanud ja sõnastanud ja nende üle arutlenud ning otsustanud, et tee kaasa ja punkt. Ja siiski pole nad lõpuni kaitstud. (Kui mõni inimene, kes on mu väga välja vihastanud, ikka tuleb ja arukalt ja meeldivalt vestleb, siis ma kuulan ta ära, kuigi olen otsustanud seda mitte teha. Veel hullem on see, et mõtlen kaasa ja saan temast veel aru kah!)

Mõni erutub PÖFFi tulles, mõni hakkab värisema, kui keegi muusik on Eestisse tulemas, mõni peab nägema seda või teist etendust, mõni ostma kohemaid selle või teise asja - muusikat, filme, taimi, riideid... mida tahes. Vahel on nõrkuseks keegi inimene, kelle kutse tundub alati väga oluline ja plaanide muutmine temaga seoses lausa kohustuslik. Või siis need, kes on otsustanud, et ei võta enam ühtki tööd ette, sest on neid nii palju teinud ja ikkagi ei suuda vastu panna erilisele pakkumisele. Pea kõiki mu kolleege on huvitava tööga võimalik mistahes kellaajal välja saada. Mõnda pole ka, aga neid ma lausa kadestan vapruse eest jääda koju.

Vahel ikka mõtlen, mis nende konksude ja söötade keskel peale hakata. Olen jõudnud järelduseni, et kui enam-vähem endale aru anda, millisele liimile aldis oled ja et selle tagajärg on ilmselt suurem pingutus, vähem aega perele või endale vms, siis seegi hea. Kui aga ALATI on niimoodi võimalik inimest meelitada ja keelitada, on asi minu meelest miinuses. Taastuma peab ka ja alati ei ole vaja kõiki palle tagasi lüüa.

See mõte iseenesest on juba päris kõva väljakutse.

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Uus kogemus


Kirjutasin ühe arvamuse ja sellel on hunnik lugejaid, aga nii palju soovitusi pole vist ühelgi kirjatükil varem olnud mu asjadest. Või kui, siis lool sellest tüdrukust, kes elab õhust ja heinast.

laupäev, 25. oktoober 2014

Mitu asja

"Kas ma olen sinu meelest rohkem laisk või rohkem energiline," küsisin poja käest hommikul.
Ma ei viitsinud teki alt välja tulla, et sõita jahimeeste üritusele Eesti teise otsa.
"Energiline," vastas tema lojaalselt.
"See on vale," ohkasin mina, tulin teki alt välja ja sõitsin siiski minema. Kuigi oleks pigem jäänud voodisse, sest olen laisk.

laupäev, 18. oktoober 2014

Peagi tuleb selle eest maksta

"See on ALATI nii! Kõik toimub ühel ajal!"
Sõber hakkas kurtma, kui kutsusin teda saarele kartuleid võtma, kuid tema oli juba pannud end kirja raskele öömatkale.

reede, 3. oktoober 2014

Kas teate kedagi?


Panen ikka ühe Itaalia pildi ka siia - sfinks San Michele villast, kes on lugenud, see teab.

pühapäev, 28. september 2014

"Ma pole teie juures ammu käinud," ütlesin reipalt perearstile.
"Täpselt kaks aastat, just vaatasin," teatas tema.

kolmapäev, 24. september 2014

Olen tagasi. Oli just nii hull nagu arvasin, siiani pole unevõlga tagasi magada jõudnud. Aga juhtus ka üks naljakas asi, mis oli eriline ainult minu enda jaoks.

Pean nendel reisidel ikka tegema ühispilte, kus kogu grupp kaamerasse vaatab. Tavaliselt olen tähelepanu hoidmiseks lugenud paar rida mõnest tuntud luuletusest või laulust, eriti meeldivad inimestele kõiksugu isamaalised reakesed. Näiteks Pompeis lugesin viimase salmi mesipuu poole lendamise laulust, noh, et puhugu vastu surmatuul jne, et ikka lendan isamaa poole.

Aga siis tegime väga naljakaid pilte ühe kuulsa kiriku mademel, kus kõik istusid ühes reas.
"Luuletus nüüd ka, palun," hõikas üks mees ja teised ka tema sabas. Olin just päeval endamisi meenutanud üht kentsakat luuletust, mida kunagi ühel võistlusel lugesin. See on minu enda tehtud ja koosneb neljat reast, millest ühega ma pole eriti rahul ja mis mulle ilmselt seetõttu ka meelde ei tulnud. Lugesin väikse improvisatsiooni abil read siiski ette, jättes targu täpsustamata, mis asi see õieti on või kelle tehtud. Enda jaoks olin siiski väga vapper, sest ma pole mingi luuletaja. Õnneks neile meeldis.

Praegu kodus sealt toodud juustu süües on seda päris kena meenutada. Kui selle ühe rea paika saan, siis loen teile ka luuletuse ette, aga pilti ei tee.

pühapäev, 14. september 2014

Pakkimise venitamiseks

Kes hakkab varakult pakkima, sellel tuleb varem meelde, et ah sa tont, viimati läks ju kohvril lukk katki! Kes hakkab pakkima hiljem, sellele tuleb see üllatusena.

Nõukogude ajast tulnud inimene siiski suudab selle käepäraste vahenditega parandada ja läheb hingevärinal, kuid lootusrikkalt oma katkise kohvriga siiski reisile. Õhtul ootab mind lend Lõuna-Itaaliasse, Napoli, Sorrento, Capri saar jms.

 Aga elevil ma ei ole mitte üks põrm, sooviksin jääda koju ja veeta aega siin. Ei ole kuidagi nagu sellist tunnet, et peaks kuhugi minema. Lugesin küll juba ka üle Tuglase ja Laikmaa mälestusi, samuti Prometi "Primaverat" ja "San Michele raamatut" (see oli murdeeas eriti raske ja tüütu, kuid oli aja jooksul õnneks pisut paranenud). Meeleolu siiski eriti ei ole, arvan, et tuleb pingutav reis. 

Olengi pakkimist aina edasi lükanud, nüüd vähemalt sain nii kaugele, et kohvri otsa on enam-vähem kuhjatud need asjad, mis peaksid kaasa saama.

Mul on halb komme viimasel minutil ikka haarata midagi, mida ehk võiks võtta igaks-juhuks. Ehk läheb vaja? Muidugi ei lähe. Siis ma võtan veel asju, millest mõtlen, et ah need võin sinna jätta, kui tagasi tulles ruumi pole enam kohvris. Kunagi ei jää aga midagi maha, ikka saavad ära topitud need vanad plätud ja muu.

Noh, mis siin ikka venitada. Kuulan natuke Itaalia folki ja katsun hoo sisse saada.


laupäev, 23. august 2014

Mere ääres

Käisime Kalanas ujumas, suured lained on väga ägedad. Üldiselt näeb eemalt kõik ohtlik ja hirmus välja, tegelikult aga nii hull ei ole. Kui murdumiskohast üle ujuda, siis hakkavad need lainemäed toredasti kiigutama. Laps aga arvas, et palju ägedam on lasta lainel endale peale prantsatada ja liival veeretada. Igatahes tuleb meil ikka veel liiva ja kivikesi igalt poolt välja. Vaat see on tore veeprotseduur!





pühapäev, 17. august 2014

Maainimene ja stress

Kokku oli seal majapidamises sel hetkel seitse inimest ja purjus neist olid kuus. Seitsmes oli 14aastane tüdruk, kes igasuguste masinatega rõõmsalt ringi sõitis.

pühapäev, 10. august 2014

Sööme kõigepealt kõhud täis!

Maainimesed palusid, et nende üritusele tuleksin.
Ausalt öeldes oli see kaugel mu plaanidest ja soovidest. Nädalavahetus ka veel. Samas on nad olnud allikaks kahel heal lool ja minu poolt vaadates nad võivad helistada küll ja oodata, et neist välja tehtaks.
Maainimesed oli ette valmistanud lookas laua ja üritus algas peremehe ettepanekuga: "Sööme kõigepealt kõhud täis, siis hakkame rääkima!"

teisipäev, 5. august 2014

Külas

Käisin vahepeal veteranil külas. Hirmus palav oli. Helistasin ette ja ütlesin, et jõuan varem ja viskasin nalja, et pangu veteran ennast riidesse.
"Jah, ma olengi siin praegu päikeseülikonnas," ütles ta seepeale. Jäin hetkeks mõtlema, et mis... või kuidas... aga olgu.
Minu saabudes oli vanahärra kenasti riides ja kammitud.
Kuuldes, et olen autojuhiga, kiirustas ta keldrisse, et tuua sealt maasikanaps ja Vana Tallinn. Lisaks toodi esimest korda kapist välja aastate eest Egiptusest toodud peekrikesed.
Väljas oli +33. Ka 95aastane memm soostus piisakest võtma. Kuna käsi pole enam päris kindel, siis see magus naps lainetas üle serva ka. Algul hakkasime kohe kõik kleepuma, siis hirmsasti higistama.
Pärast läks jutt kohe kõvemaks ja üha huvitavamaks. Vahepeal tuli äike, palavus leevenes ja saime kohe end veel piisakesega kosutada.
Koju sõites jäin kuidagi uimaseks, palavus hakkab ikka mõjuma vist.

neljapäev, 3. juuli 2014

Mõni sõna selgituseks

Eelmine postitus tõi mulle hulgaliselt tagasisidet neilt, kes veel üldse kõnetada söandasid, aga nüüd ma olen juba toibunud.
Täna tõusis küll süda kurku, kui lauatelefon helises ja seal rääkis üks reisikaaslane, kuid õnneks saime lühidalt ja konkreetselt asjad aetud: et mis see aadress on, kuhu veel mõned üleskirjutused saata...

pühapäev, 29. juuni 2014

Piiritu tänu!

Ma olen tänulik igale inimesele, kes ei hakka mu kõrval rääkima enda, oma isa, oma lapse ja oma lapselapse elulugu. Ma olen tänulik, kui võõrad reisikaaslased säästavad mind isiklikest üksikasjadest nagu see, kui aluspükste kumm läheb katki või mis neil kaasas on.
Ma olen tänulik igaühe eest, kes ei ürita mind emmata, sülle haarata(!), mu kätt hoida ja mu kodust aadressi välja uurida.

neljapäev, 26. juuni 2014

Velsker voodiserval

Ma ei saa sellest mitte kirjutada, sest olen teinud juba varasemalt mitmeid sissekandeid perekonnaliikmega traumapunkti jõudmisest.

Nüüd jõudis traumapunkt voodiservale ja oli unustamatu kogemus.

kolmapäev, 18. juuni 2014

Saak

Minu lapsepõlves juhtus vahel nii, et sugulane ja tema tulekust teatav kiri jõudsid kohale samal päeval. Vahel jõudis sugulane enne ja imestas siis, et aga ma ju kirjutasin! Vahel oli see, kellele ta oli kirjutanud, ise ära sõitnud ja kiri oli lugemata. Vahel teatati tulekust nii aegsasti, et jõudsime selle juba unustada. Üldiselt asi aga toimis.


teisipäev, 17. juuni 2014

Leiud

Kuna mul oli aega, siis surfates avastasin, et mitmed viiamse aja filmid on YTs üleval:

Mandariinid
Varesesaare venelased
Kertu

Mina vaatasin sealt küll "Inimesed sõdurisinelis". Aga see Varesesaare film on üks hale vaatamine. Keedus on sattunud kuhugi vabakogudusse ja sealt on tal see film hargnema hakanud. See on selline kogukond, kes jõuab nendeni, kellest sotsiaalhoolekanne und ka ei näe ja kes samas on valmis rääkima ja avab end. Vedas tal nendega.

Narva inimestele film ei meeldinud. Niigi on raske ja linnal halb maine, nüüd veel selline asi ka. Seal on üks stseen: pilves kutt nutab lahinal, musitab surnuaial lähedaste hauakive ja siis tuigub minema, lüües tühja plastpudeli jalaga teisele hauaplatsile. Plarts. Hale. Aga vaadake ikkagi.

reede, 6. juuni 2014

Kontserdil

Saalis kohta valisin otsisin sellise, kus oli kõrvuti kolm vaba istet ja võtsin keskmise. Et kes sinna ikka tuleb, kui ma ise ostan pileti eelmisel õhtul?

kolmapäev, 4. juuni 2014

Väljasõit

Võiks öelda, et linnapoiss sai korraks maale.
Loopis kive, vehkis okstega ja püüdis pügamiseks lambaid. Meil oli nimelt diskussioon - kas maadleja on tugevam, kui lammas? Oli!

Lammast tuleb rabada tagumisest jalast, villast haarates võib loom jalgadega õudsa tou anda ja vahel tulevad tal sellest verevalumid. No ja kui saad lamba kätte, siis tuleb teda kinni hoida, et kohe minema ei plagaks. Maadlustrenn annab ka selleks hea ettevalmistuse.
Ja kui oled tubli poiss, siis saad heinamaal ka harjutada ägeda autoga sõitmist. (Tubli poiss sai taaskord ka hea tunnistuse, neljad-viied, käitumine eeskujulik.)

Saarel külas käies leidis ta endale ka midagi tarvilikku - taris mere äärest kaasa lõhkenud ja merest siledaks lihvitud mürsutükid.
Suured mehed aitasid need tal ühegi kommentaarita laeva ja maha tõsta.
See oli vahva.








esmaspäev, 26. mai 2014

Trennipilt

Muidu mu laps paistab päris suur, eriti kui ta ennast diivanil laiali ajab ja ma sinna ära ei mahu. Vahel paneb treener aga mingeid suvakaid pilte üles trennidest ja siis ma vaatan, et nende teiste mürakate kõrval on ta veel päris väike.

esmaspäev, 19. mai 2014

Jääks kohale ja kaevuks maasse

Lugesin lehest, et viiendik inimesi sooviks agressiooni puhul Eestist lahkuda.
Väga solvav, ütlen ka kohe ära, et mina küll kuhugi ei lähe, kaevun kasvõi Viimsis maasse ja alustan vastutegevust.
Oma rõõmuks kohtusin täna mõttekaaslasega. See on metsamees, kellel on lausa lastega plaan tehtud, kus häda korral kohtutakse ja metsamaja täies valmiduses ilma elektri ja muude mugavusteta hakkama saamiseks.

kolmapäev, 14. mai 2014

Vahepeal

Istusin mere ääres ja olin väga rahul. Vaat selline peabki elu olema!
Linnud sõitsid sinna-tänna, päike loojus, vaikus ja rahu, imelised värvid.
Tegin endast kohe mõned pildid, et meelde jätta, kuidas ma näen välja, kui täisesti rahul olen millegagi, aga neid ma siia ei lisa.
Muidugi, osalt olin seal enda pärast, aga samas soovisin näha ka 92aastast härrat, kes on tuntud erakordse vitaalsuse poolest. Olin leppinud kokku, et kohtume ja poleks pidanud üllatuma, aga tegin seda ikkagi.
Nimelt ronis ta paadist välja ning tõmbas taskust neljaks volditud paberi.
"Siin mõned veel teadmata seigad minu elust! Palun!"
"Ee... aitäh!"
Seniteadmata seigad rääkisid kohtumisest Hjalmar Mäega. On  mõnel alles ajalugu!
Mõtlen nüüd, kuidas seda nii välja tuua, et ka teistel oleks huvitav. Mõnel inimesel on annet sattuda sündmuste keerisesse. See mees oli Lõuna-Eestis sõjaväes, kui ta Tallinnasse saadeti. Arvake, kas see oli just Tallinna pommitamise päev?
On selline tarmukas härra, kes nüüdki jookseb mitu korda päevas oma neljadna korruse korteri treppidest üles-alla.
Oli väga soe kuulda, kuidas ta räägib ühtviisi vabalt suurtest sündmustest, teeb komplimente ja siis küsib: "Armas laps, kas saaksid leida mulle klaasi, kuhu ööseks hambad panna?"







Kuu.

Mõnus õhtu.

Särjepunane.


esmaspäev, 28. aprill 2014

Selleks korraks tehtud

www.matkahunt.ee

www.matkahunt.ee

No näete, kuidas me sõidame! Niimoodi rõõmsalt! 78km järjest!

Kuigi lõpp oli väga kurnav, saime kenasti tehtud selle kõvade meeste ja naiste jõeretke. Ma ei tea, kas see on üritusele hea reklaam, kui  ebasportlik konotritöötaja selle läbib? Kuid samas on minus pealehakkamist, mis ehk osalt tasandab muid puudujääke.

Korraldaja ütles, et ajakirjanikud on sellistel retkedel eskootika, sest sinna tavaliselt treenimata ja ettevalmistamata inimesed lihtsalt ei tule.
Sel korral oli jõgi rahulik ja tegelikult oli see kõik rohkem vormistamise küsimus. Tuli ainult jõuga mööda kive ja sekka rohkem seisvat vett lõpuni sõita, midagi nii keerukat nagu korraliku suurvee ajal, ei olnud.

Aga samas on päris hea trikk veeta 13 tundi kanuus istudes ja teha tuhat korda sama liigutust. Kuna eelmisest aastast oli juba olemas adrenaliinirohke kogemus, siis tänavu sellist ehmatust polnud ning vulisevatest kohtadest võis rõõmu tunda.

Lõpus, kui päike looja läks ja oli raske näha, mis eemalt tuleb, siis ma arvan, et meil lihtsalt vedas ja nii lihtne see ongi.
Tegime mõned napikad ja mina olin eest pritsinud veest ikka juuste ja pesuni märg, aga täiesti ümber ei läinud.

Isegi lihased ei põlenud maha nagu eelmisel aastal juhtus. Võimalik, et valisin lihtsalt nii aegalse tempo, et sellega ei saanudki endale liiga teha.

"Kui sul nii palju lihaseid on, siis oleksid võinud kiiremini sõuda," arvas vend, kui üritas mu kange õlavöötmega midagi ära teha.

Aga ega rohkem midagi kurta olegi. Võite minuga veele tulla küll.

teisipäev, 22. aprill 2014

Pisut õnne


Õnn on ka see, kui saad pangetäie värsket jääräime ja siis leidub inimene, kes selle naudinguga ära puhastab! Ma ütlen, see on üks väärt kala!




esmaspäev, 21. aprill 2014

Veele mineku eel

Muide, ma muretsen.
Laupäeval tuleb veematk, seesama, kus ma eelmisel aastal hinge vaakusin. Kuna see jäi 52. kilomeetril toona pooleli, siis oleme uuel katsel.

Üks mu sõjaväelasest sõbranna käib niimoodi Võhandul, et siis plaanib lõpetada, kui kord lõpuni saab sõidetud. Tänavu ei saanud, sest vett on vähe, vool nõrk ja sõuda tuleb hirmus palju.
Ma isegi helistasin vennale ja küsisin, kas vähemalt tema trenni teeb.
"Tuleb kõvasti süüa kaasa võtta," arutles tema murelikult.

Selle nuputasin ma isegi välja, aga no ausalt. Kui inimene, kes teeb metsas läbi ränkraskeid laagreid ja käib kõiksugu retkedel, jaksas kümne tunniga sõita 55km, mis võimalus on siis minul, kes ma veedan oma päevad kontoritoolil edasi-tagasi sõites?

"See on midagi, millest lapselastele rääkida," lubas korraldaja eelmisel aastal. No ei tea.

Soovisin sel korral endale kohta tüüri juures. Vend arvas, et sellega võiks oodata, kuni stardipaigast minema saame. Et kohe alguses ei peaks hakkama riideid vahetama või nii.

Mis see üks meie eurolaulu kandidaat oligi, Sandra veel laulis? Äkki võiksin ära õppida ja meeleolu mõttes esitada seal kuskil Kurgjal?


Tähistasin isa sünnipäeva paari hüppega.

pühapäev, 20. aprill 2014

Veeinglid ja teised


Selline tore veeingel tekkis, kui lapsuke otsustas ikka ujumas ära käia. Ta ei saanud ka seda tegemata jätta, sest mina olin juba sisse-välja hüpanud.

Vesi oli külm nagu ta ikka aprillis on, aga ilm imeilus ja külmas vees ujumine tõstab ainult tuju.

Hetkel püüan välja mõelda, millest võiks kuskil maal ära elada.
Kõik muutused, mis oleksid võimalikud, hoiaksid ikka sama eriala juures, aga nii tore oleks vahelduseks lugeda uudiseid ainult oma lõbuks või siis üldse neid mitte lugeda.

Ehk satun veel mõnele inglile ja asjad lähevad omasoodu ladusalt.

teisipäev, 25. märts 2014

Nagu nööbid reas

Mind püüti jutuga jalust lüüa. Päriselt. Mind hoiatati, aga ma ei võtnud seda tõsiselt.
Niisiis helistasin ja küsisin, et pidime kohtuma, mis seis on?
"Halb! Olen väga haige," kurtis vanem maanaine. "Pole elus nii haige olnudki!"
"Siis ehk... hmm... teine kord... järgmisel aastal?"
"Ei! Ma juba hakkasin oma elulugu kirja panema! Ja mees saab ka rääkida! Ta juba valmistub!"

neljapäev, 13. märts 2014

Mõni sai jälle tunnistuse. Seal on neljad ja viied ning käitumine muidugi eeskujulik.
On ka selles pundis, kellele direktor hea ja väga hea õppeedukuse eest kiitust avaldab.
Isegi veskikivina kaelas olev vene keel on neli.
Väga meeldiv! Maadlemine on vist ajule hästi mõjunud!

kolmapäev, 12. märts 2014

"Ups!" ütles väike vanaproua

"Vaatame selle elektrikapi üle, siis ma lähen!"
"Jah, tulge aga ukse taha...oiiii!...ärge!...ahhhh..."
Ja snepris see uks ongi!
Mina lukus ukse taga koridoris sokkides, fotoka ja 83aastase ähmis vanaprouaga.
Samal ajal hüppab vastaskorterist välja naine.
"Hoidke ust lahti," kamandab ta ühisesiku uksele näidates. "Kohe tuleb kiirabi ema juurde!"

reede, 28. veebruar 2014

Keeletunnid

Osa meie toimetusest räägib väga ladusalt vene keelt ja nad olid üllatunud, kui kuulsid, et majas korraldatakse keelekursused ning keegi soovib sinna tõsimeeli minna.

Mina olen vene keelega vahel väga hädas, sõnad ei tule meelde ja aru ka kõigest ei saa, mis räägitakse. Värskendus kulub ära.

Testis, mille põhjal meid jagati gruppideks, sain vähe punkte. Mu heameel oli suur, kui avastasin, et kogu grupp on samal tasemel.

Küsimusele "Miks te soovite õppida vene keelt?" vastasime läbisegi kangelt sõnu otsides, et naada, noh, naada interviuu delat!

Küsimusele, kas me palju neid intevjuusid oleme juba teinud, noogutasime usinalt päid. On ette tulnud küll!

Aeg läheb tunnis ruttu ja ma kuulen lihtsaid sõnu, mida ma ilmaski varem kohanud pole ja mida koolis kindlasti ei õpetatud. Ma tegelikult ei tea, mida me seal koolis tegime kõik need aastad vene keele tundides.

Viimane õpetaja andis vene keelt ainult seepärast, et ta Siberist naastes midagi muud ei osanud teha.
Oli naiivne ja siiras hingeke, kellega me ei õppinud grammigi keelt.

Kui vene keeles ma saan kõva kätega vehkimise toel ikkagi piruka ostetud, siis saksa keel on tagantjärgi katastroof.

Kogu meie õppeprogramm oli eluvõõras ja täiesti ebapraktiline tegeliku keelekasutamise mõttes.
Kui ma loen praegu saksa keeles ajalehti või kuulan kõnekeelt, siis see on nagu öö ja päev - sellist sõnakasutust ja sõnavara pole ma koolis kaugelt ka näinud!

Huvitav, kas õpetajal oli kasvõi mõnel korral väikegi kahtlus oma töö tulemuslikkuses? Kui ikka keegi klassis ei suutnud keskkooli lõpuks ladusalt rääkida?

Mul üks tollane kooliõde avastas saksa keele alles siis, kui Saksamaale kolis ja seda seal rääkima õppis. Noh, see tõestab ainult seda, et kes ise pingutab, saab ikka parema tulemuse ja ega lõpuks polegi kedagi süüdistada. Kuigi tahaks.

Panen siia siiski ka lingi Jüri Aarma toredale artiklile "Süüdlased leitud: miks me korralikult võõrkeeli ei oska"

kolmapäev, 26. veebruar 2014

Kapsas vol.2

"Kas meil kodus kapsast on?"
See kõne tuli ajal, kui laps pidi minu teada trennis olema.
"Ikka on," ütlesin ja mõtlesin, et kas tõesti uus dieet tulekul.
"Väga hea! Treener ütles, et ma pean seda käe peale panema!"
"Mis juhtus?"
"Jäin Kevini alla..."

Panin koju saabunud vigastatule kapsalehe kenasti rõhksidemega küünarnukile, kuid saatsin ta siiski hommikul arsti juurest läbi. Pärast röntgenit kandis ta ette, et midagi väga hullu pole.
"Kas midagi peab peale panema?"
"Jah. Arst ütles, et kapsast võiks panna..."

esmaspäev, 24. veebruar 2014

teisipäev, 18. veebruar 2014

Unustuse hõlm ja taskud

Vanasti, kui maal oli keeruline isegi lauatelefoni majja hankida, saadeti ikka lapsi asju laenama, tagasi viima või teateid edastama.
Vahel läks lastel meelest ära, mille pärast nad kodust välja olid läinud. Vahel läks meelest ka see, miks õigupoolest oli koju jäädud.
Ühest venna eriti mälestusväärsest käigust tädi juurde tekkis perre hajameelsete inimeste kohta kõnekäänd, et sellele või teisele tuleb anda kiri kaasa selle kohta, et tal on kiri kaasas...
 Ja oli üks periood, kus väga sageli kuulis kodus selliseid lauseid: "Kuidas sa küll selle ära...!", "Miks sa küll õhtul kooliasju ei...!", "Kas sul tõesti polnud meeles, et...!", "Kas nüüd siis alles...!", "No kuidas üks laps saab nii...!"
(Ja muidugi veel see  klassikasse kuuluv ja Lutsult pärinev põhiküsimus: "Kuidas sa küll väljaspool kodu nii saamatu oled!")

Millest ma räägin? Aga sellest, et ma panin hommikul asjad pesumasinasse valmis. Helistasin töölt lapsele ja palusin tal nuppu vajutada.

"Selge! Saab tehtud!" raporteeris ta reipalt otse masina kõrvalt.

Ta oli täiesti rabatud, kui ma koju jõudes küsisin, et mm... et nagu... mis värk on? Vaene poiss ei suutnud isegi endale selgitada, miks ta masina kõrvalt nuppu vajutamata minema kõndis ja üleüldse kogu jutu samal hetkel unustas.

Tema õnneks... ma ei ole unustanud seda perioodi, kus ma ise ka kõike unustasin. 

Aga ma siiski ei suutnud end pidada ja last sööma kutsudes pärisin murelikult, kas ta mäletab veel, kus on köök.
Nobody's perfect.



esmaspäev, 17. veebruar 2014

Juhuslikkusest

Hommikul viisin asjad autosse ja avastasin, et oli laadija tuppa jätnud. Oma hajameelsuse üle ohates vantsisin tuppa, kuuldes selja tagant, et üks auto pidurdab. Kui tagasi tulin, oli auto ümber pööranud ja tuhises minu kõrvale. Sellest hüppasid karjudes ja vehkides välja M ja P, kellega suvel Osmussaarel tuttavaks sain.

M ja P olid jube rõõmsad, et minuga kokku juhtusid ja rääkisid, et olid endale Keila-Joale suvila ostnud, millest korralikum maja kõpitseda.
"Küll on tore, et sa niimoodi autost välja juhtusid astuma," kiitsid nad ja kutsusid külla.

Tööl rääkisin kolleegiga maast ja ilmast, kui ühtäkki ta mainis, et Keila-Joal nende suvila kõrval olnud tühi maja läks müügiks, aga nad ei tea veel, kes on ostjad ja millised inimesed need on.

Hah! Mina ju teadsin! Need on muidugi M ja P!

pühapäev, 16. veebruar 2014

Pitka matkal

Täna käisime koos maadlejaga Pitka matkal.
"Mulle meeldis, väga tore üritus," ütles lõpus poiss, kes keskel hinge vaakus.

Ma väsisin ka hullult ära. Ma jalutan siin küll päris pikki maid maha, aga ilmselt teen seda nii aeglaselt, et ei märkagi. Pitka matkal on  ühine algkiirus juba päris korralik galopp.

Häda on ka selles, et seal on pisikesi vapraid lapsukesi, kes usinalt oma pisikeste jalakestega lõpuni vantsivad.
Üldiselt see matk mulle meeldib - pisut absurdne, alates kuskilt põllu vahelt ja lõppedes teise põllu vahel. Vaated on avarad ja kenad. Ilm alati mingi vimkaga - sajab lund või vihma, kord sadas mõlemat, on väga külm või soe ja porine. Täna oli algul lumine, siis vesine.

5km enne lõppu oleksin meelsasti roninud katkestajate bussi, kuid see oli parasjagu kuhugi ära sõitnud. Laps, kes oli magusast tees uue hingamise saanud, võttis mu koti ja astus natuke ees ära ning tegi isegi ettepaneku joosta.

Keeldusin ja vantsisin ühtede 7aastaste sabas edasi.

Eile küsisin Facebookis, kas keegi tahaks kaasa tulla ja ootamatult tuli üks vana tuttav, keda ma päriselus pole 20 aastat näinud. Ta töötab sõjaväes ja läbis matka suuremas osas joostes.
Oma viga, et pidi mind peaaegu kaks tundi ootama.

Tervisesport nõuabki kannatlikkust.

laupäev, 15. veebruar 2014

Kapsas

"Kas ma võiksin ühe päeva ainult kapsast elada?"

Laps on oma kaalu pärast mures ja avastab toiduaineid, mida süües paksuks ei lähe.

Tõin talle siis kapsa, see on lõpuks täiesti mõistlik soov. Äsja saabuski kaalulangetaja ränkraskest trennist, viskas nurka tilkuvate riietega koti ja tahtis metsikult süüa.

Osutasin naeru tagasi hoides kapsale.

"Ahh! Ma ei mõelnud, et ma peaksin sööm kapsast tühja kõhuga!" jahmus ta. Lisas hinnangu oma suhtele taimetoitlusega, lõi hambad tunduvalt toitvamasse rooga ning asus unistama päevast, mil me läheme sööma vähemalt lauasuurust pitsat.

Murdeeas poisid ei tohiks küll üksikule saarele sattuda. See mõjuks nende meeleolule halvasti.

laupäev, 8. veebruar 2014

Avarust oleks vaja

Käisin Saaremaal. Oli reede, maantee patrulle täis, nägin viit. Lisaks kiiruskaamerad. Aina kontroll ja piirangud, lihtsalt vastik hakkab vahel.
Siis on kena, kui näed majadeta silmapiiri ja keegi viib natuke saaniga merejääle sõitma ja elab elu, mida ei saa lõpuni määruste ja seadustega reguleerida.
Õppetund ka - ei maksa minna saarele reedel, kui pärast töönädalat saabuvad sinna naised.
Mehed ei keskendu ega suuda mõelda muule, kui et saaks kähku koju.





neljapäev, 6. veebruar 2014

Ka sel aastal

... oli emakesel sünnipäev. Ta viis meid metsa ja näitas loomi.
Sel aastal kinkisime talle suusad! Nagu olen kuulnud, olümpiaks valmistumine käibki nüüd täie hooga.




teisipäev, 4. veebruar 2014

Nagu parimas krimkas

Nagu parimas vana hea Agatha krimkas tundsin eile ühe naisega rääkides, et ma olen temaga varem kohtunud.
Kuna mu nägemismälu on erakordselt vilets, jäi midagi torkima tema intonatsioonis ja tonaaluses.

pühapäev, 2. veebruar 2014

Ootamatu takistus

Alati ei lähe kõik nii libedalt, kui on algselt plaanitud. Nuta siis või naera.

Õhtune kõne homse asjus ühele mehele, kellega pole juhust olnud varem kohata. Vastu võtab keegi naine.

neljapäev, 30. jaanuar 2014

Kirjutan SIIA kõrvale tasapisi India muljeid.


teisipäev, 28. jaanuar 2014

Tagasi vürtsisaarelt

Ja nii ongi nagu mulle on alati tundunud - India sobib mulle.
Ma võiksin seal elada, kasvõi natuke aega.

Terve lennukitäis oli eile sama meelt. Minu kõrval inimesed vaatasid oma pilte ja imestasid - oi, nii palju prügi on maas... ja need sead ka... huvitav, seal ei pannud tähelegi...

Aga tulla sealt 33st kraadist siia -15sse... ai, kui külm see on!

No oli jah, seda prügi seal, aga sellega tegeletakse, sildid on üleval, isegi sorteeritakse. Liiklus on meie mõistes jube seepärast, et rahvast on nii palju, me pole sellega harjunud. Tegelikult oli mul ainult üks ohtlikum olukord, kui rolleriga müksas üks vene pere, kes oli kolmekesi rattale roninud ega saanud sellega hakkama.

Kõige pöörasem koht oli üks väikelinn, kus turiste on vähe. Vaat, sellest ma veel räägin eraldi, see linn, söögikoht, rahvas ja need nn üüritoad... vaat seda juba meil ei näe.

Aga üldiselt ma ütlen kohe ära, et nüüd pole muud, kui kõik Indiasse! Kliima on super, rannad kaunid, rahvas lahke, vaadata palju. Esimest korda elus olin reisil, kust ei soovinud kolme päeva pärast koju saada ja pakkisin ärasõidu hommikul vaat et pisarsilmil kohvrit.

Nägime palju seljakotirändureid, kes kohaliku transpordiga ringi sõitsid seal. Oh, kui hea, kui saaks ise ka mingi kuu aega niimoodi ühest servast teise tiksuda! See 12 päeva kulus nagu niuh ära.

Vahemeri ütles, et kui Egiptuses oli inimestel alailma ka hotellitoiduga kõhuhädasid, siis Indias pole ta ühtki juhtumit kuulnud. Hirm on suurem, kui asi väärt. Mina kulistasin kogemata sisse isegi leiget kraanivett, mis ühes söögikohas topsiga lauale toodi. Kui aru sain, mida joon, oli kõik juba otsas.
Sõin aga kohalikku pipramöginat otsa ja polnud häda midagi. Muidugi, peaaegu kõik maitseained, mida seal kasutatakse on väga tugevalt antibakteriaalsed, küll see mõjus.

Lastele on vähemasti Goa hea koht, liivarannad ongi puhas liiv, ei mingeid koralle, kive, merisiile ega muud. Vesi on jube soe, nii soojaks see Eestis ei lähegi.

Ühesõnaga - just see mis vaja. Oli väga päästev ja antistress puhkus. Super!





Inventuur

Väike tähelepandamatu blogi sai vahepeal kõvasti liiklust juurde, panin selle korraks kinni, et mõelda, kas olen ikka viisakas ja lahke olnud.

Noh, mis seal ikka. On nagu on.



teisipäev, 21. jaanuar 2014

Rahul

Ma ei saa siit hästi oma asjadele ligi. Kõik kuvatakse konkani keeles või siis ei taha meilikontod ja blogi mind üldse sisse lasta, arvates, et keegi üritab mu kontot kaaperdada. Katsetan üht tagaust praegu. Aga muidu olen ma väga rahul, stress sulab nagu lumi kerisel.
Ma magan nagu karu, süda ei klopi ja täna juba kaalusin isegi ühe harjutuse tegemist. Ja mulle meeldib siin. Muidugi olin ma pisut mures toidu pärast, sest inimesed on tulnud siit piinavate hädadega. Ja mulle meeldib alati proovida kohalikke kiirtoite ja muud sellist. Noh, kõik on hästi. Toit isegi vähem terav, kui arvasin. Siiani on ainult üks kikerherne karri olnud higistama panev katsumus.

Vahemeri oli minu tulekuks juba kohalikust bussisüsteemist läbi murdnud ja nüüd ma olen siin nendega saanud sõita edasi ja tagasi, vasakule ja paremale. Piletit bussis reeglina ei anta ja turistilt võetakse paar ruupiat rohkem. Niimoodi nõudlikult. Kohalikelt võetakse vahel siis jälle vähem. "Need ei ole dollarid, need on ruupiad," õiendas üks riidekaupmees jõulise tingimise peale. "Teile ei tähenda see midagi, kui 50 ruupiat rohkem annate, mulle on see sissetulek!"

Nende palgad on tõesti väikesed, ntks bussijuht teenib ca 200 eurot. Tundub ka, et kõrghooajast hoolimata läheb ka kauplemine visalt. Inimesed käivad, vaatavad, käpivad, aga ei osta.
Käisime ühel nn ööturul, see ongi selline turistidele suunatud asi. Suurel maa-alal on tohutu hulk putkasid ja kioskeid, kontserdid jms. Putkade üür on kõrge ja kaupmehed meeleheitel. Asjadel on sellised hinnad, et kui sealt poole maha saad karjuda, siis jääb järgi summa, millest tavalisel turul kauplemine alles algab.

Eriti visad on naised, neist on kohe näha, et pere tahab toitmist ja turistilt tuleb raha kätte saada. Nii et nad siis kleepuvad nagu takjad, võitlevad üksteisega kliendi pärast ja tirivad lausa kättpidi oma leti poole.
No on jah neist kahju, aga samas - siin kasvab ju kõik, ainult istuta. Maju pole vaja soojustada, puid pole vaja osta. Vesi ei külmu, kasukat ei lähe tarvis, saapaid samuti mitte.

Kaupmehed panevad meid keele järgi üsna kiiresti paika ja pakuvad soomlasteks. Üks piprakaupmees hakkas selles küll varsti kahtlema, ilmselt oli põhjuseks meie visa tingimine, soomlastel on raha rohkem käes ja nad annavad seda kergemini välja, seepärast teeb oletatavate "soomlaste" saabumine neile ka palju rõõmu. Vähemalt alguses.
Jäme ots on siin venelaste käes. Kohalikud kauplejad räägivad seetõttu juba päris soravalt vene keelt, üks naine ütles, et õpib seda ise lausa internetist. Peab ju hakkama saama! Venelased muidugi kõnetavad kõiki vene keeles ka. Nad on suured ja tähtsad. Kaupmehed ütlevad poolsosinal, et mittevenelased saavad jalamaid allahindlust! Aga sellega on muidugi nii ja naa.

Ilmad on palavad ja ööd ka. Meri on nii soe, et välja tulles hakkab külm. Tore on see, et siin rannas pole mingeid siile ega muud säärast, mis jala alla võib jääda ja haiget teha. Puhkamiseks suurepärane koht tegelikult. Kui see lend ei oleks nii pikk ja kallis, siis ma ütleksin, et edaspidi hakkamegi ainult siin puhkama!

Kohalik rahvas on pigem lahke, eriti, kui pole mingit ärilist suhet. Nad on uudishimulikud, tahavad suhelda ja näha, mis kotis on. Mehed ei anna naistele lihtsalt niisama istet, aga kui mees on istunud bussis sildi alla "Ainult naistele", siis võib krapsakas tädi ta sealt niuhti minema lüüa. Muidu kehtib ühistranspordis põhimõte, et kes ees, see mees ja kes viimane, see hapupiimane. Millegipärast ei suuda keegi lõpp-peatust istudes ära oodata, igaüks tahab kohe esimesena välja saada ja trügib oma pampudega nagu oleks surmahäda käes.

Räpasusest rääkides - vähemalt siin Goas nad ikka koristavad ja pühivad. Samas näiteks müüakse praegu kookospähkli mahla - lüüakse matšeetega pähklil nupp maha, kõrs sisse ja korras. Tühjaks joodud pähkel lendab siis koos kõrrega kraavi. Kui kuskil on pikemat aega selline müügipunkt olnud, tähistab seda hunnik kõrtega tühju pähkleid.

Aeg-ajalt lükatakse prahti tänaval kuhjakesse kokku ja süüdatakse põlema. Selle lõkke äärde keegi ei jää ja niimoodi nad ise seal siis põlevad, plastik kärssab ja. Natuke halvem variant, kui vanasti, mil kuivatatud sõnnikut põletati.
Vahemeri luges kohalikust lehest, et seda peetakse suureks probleemiks, kuid tundub, et keegi ei suuda ka midagi ette võtta.

Õhtul näeb nende lõkete valguses räpaseid peresid, naisi ja tüdrukuid tänaval istumas. Loevad kogutud taarat või sorteerivad kilekotte või vahivad niisama. See rahvas on närudes ja üsna must. Lapsed kasvavadki tänavatolmus üles.

Aga on palju lapsi, kes käivad ikkagi kenade puhaste vormidega koolis, neid ma olen siin rohkem näinud. Goa oma katoliikliku taustaga ei ole päris tavaline India ka, siin on igal sammul kirikuid. Inimesed kombineerivad vabalt hindusitlikke ja kristlikke sümboleid - ehk üks neist ikka aitab.

Mul endalgi juhtus salapärane lugu - imekombel kadus jalgadelt tülikas lööve, mis mul lõunamaades palavaga kipub tulema. Tuli see nüüd sellest, et külastasime kuulsa tervendava muumiaga kirikut või kohaliku tuntud kosmeetikafirma antiallergiakreemist?
Muumiat peetakse siin väga kõvaks tegijaks - iga kümne aasta tagant tuuakse ta välja ja rahvas saab tal jalgu suudelda. Eelmisel korral hammustas üks salakaval palverändur muumial varba ära ja sai tüki väärt reliikviat niimoodi endale. Lisaks virutas üks turist ära juveelid sarkofaagilt, aga need saadi kätte. Nüüd juba mõeldakse, kas üldse kallist asja rahvale nii lähedalt peaks näitama?

Tjah, ma ka ei tea. Aga mõtlesin, et ostan seda kreemi koju kaasa.

teisipäev, 14. jaanuar 2014


Mida teha, tsaar nüüd teab,
laevastiku valmis seab.
Õed küll lämbumas on vihha,
niikui ämmgi - Baabarihha:
sinna paika jäägu saar,
parem koju jäägu tsaar!
Tsaar ent kuulamast neid lakkab,
kurjalt kärkima nüüd hakkab:
"Kes ma olen, laps või tsaar?
Varsti näeb mind vürstisaar!"
Lauale lõi rusikaga,
läks, et uks tal paukus taga.

Ühesõnaga, pass koos viisaga on käes ;)



reede, 10. jaanuar 2014

Edeneb

Ma küsin veel: mis trend see on praeguse aja juukusritel, et nad 10 minutit lõikavad väga ettevaatlikult ja siis 20 minutit föönitavad ja geelitavad?


esmaspäev, 6. jaanuar 2014

Viisin täna reisibüroosse passi, et viimasel minutil st järgmiseks nädalaks sinna India viisa saada. Seda saab nimelt teha ainult Helsingis ja see kõik ei käi juba logistiliselt nii nipsust nagu ntks Egiptuse viisaga, mida saab nii, et annad seal lennujaamas dollarid ära ja saadki templi passi.

reede, 3. jaanuar 2014

Hopaa!

Käid-käid-käid nina maas, ise loodad, et ehk äkki juhtub midagi head ja tead mis? Juhtubki!

kolmapäev, 1. jaanuar 2014

Vanast kaevust uude kaevu

Nende pühade ajal sai sõitmist isegi minu jaoks palju. Esimest korda üle umbes 30ne aasta jõudsin jõulude ajal Saaremaale ja üldse elus esimest korda aastavahetuseks Narva.
Aga ma ei kurtnud. Iga koht on parem, kui Tallinn!