Reede, 29. veebruar 2008

Ahsoo, et keegi ei arvaks, et ma olen arengu- ja lennuvõimeta, siis lisan täpsustavalt - olen ise omandanud kaks olulist araabia keelset väljendit: jätke mind rahule! (etrokny wahdi!) ja liiga kallis (ghali awi), nendega ma kavatsen seekord piirduda.

Reisikaaslane A. aga oli täna jõudnud juba lauseni: Ma olen uskumatult imetlusväärne naine!

Hea, kui kõrval on inimesi, kellelt õppida.

Aa üks asi veel: leidsin endise kolleegi ajakirjakaanelt puhta paljana. Väga vapper temast.

Pean nüüd veel pakkima ära mõned soojad riided, sest nagu ütleb klassik Nanny Ogg: "Väljamaa ilma ei maksa usaldada!"

Neljapäev, 28. veebruar 2008


Ülehomme lendan koos toredate inimestega otsejoones Egiptimaa kuumava päikese alla. Resikaaslased omandavad märkimisväärse otsustavusega inglise keelselt sõnavara, mida kohapeal eeldatavalt tarvis läheb. Mõned näited täna kuuldust.


Isik A:
- Ma olen tähelepanuväärne naine!
- Ma olen ära teeninud magustoidu, kuid ma ei saa seda endale lubada.
Isik B:
- Kus mu padi on?
- Kus mu tekk on?
- Kus mu lina on?
- Mu toas on vastik lõhn!
Ja mu poja (6 a) sõnavara: pirates, gold, tresure, monsters, yes, no, thank you ja good by.
Ma arvan, et ma ei pea suudki lahti tegema.

Esmaspäev, 25. veebruar 2008

salapärane kuulsus vennashaual

Kes võiks küll olla salapärane naine, kes surub üht kätt rinnale ja teisega hoiab kaunist potilille mälestusmärgile asetamiseks? Vastuse võiks saada ERRi korrespondendilt, kui ta ei filmiks selja tagant...

Reede, 22. veebruar 2008

Sain valmis külaloo, mis on nii pikk, et pikem enam ei saagi olla. Kergenduse ja rõõmu asemel tunnen pigem muret, et kuidas see asi nüüd ikka välja tuli. Vastupidiselt mitmetele nimekatele isikutele olid mul oma pikkloo tarbeks ju vaid loetud päevad. Isiklik kasu on see, et tean nüüd suurepäraseid rattamatka teid, kuhu saab minna muidugi alles siis, kui teed tahenevad ja pori pisut alla vajub.
Seni, seltsimehed unetud, kiirustagem aga rappa, mida katab tugev jää ja kus kasvavad maitsvad jõhvikad.

Esmaspäev, 18. veebruar 2008

Tuntud pikamaa-matkaja (puusad nagu suusad)

Eile osalesin jalgsimatkal admiral Johan Pitka mälestuseks. Kõigepealt sõitsin autoga kohta nimega Peetri ja siis kaitseliitlaste bussiga ca 20 kilomeetrit edasi kohta, kus admiral olla sündinud. Terve tee painas mind küsimus - kuidas kohas, kus pole isegi mitte jõge, sündis isik, kes üle kõige maailmas soovis minna ja purjetada kaugetele meredele?
Hiljem arvas matkakaaslane A., et küllap ta tundis mere kutset... nagu Sipsik. Mina tundsin ka igasuguseid kutseid, kui matk algas metsiku galopiga kuhugi metsade ja hiljem põldude vahele.
Ma pole iial tundnud nii suurt rõõmu väiksest peatusest, et asetada lihtne, tagasihoidlik pärg Vabadussõjasamba jalamile ja kuulata paari-kolme asjakohast kõnet.
Aga siis läks asi edasi kuni väikse pirukapausini ja siis ilma igasuguse pausita Peetrisse. Oi, see oli pikk! Va Peetri kirik aina paistis, algul ees, siis kõrval, siis tundus, et nüüd oleme juba möödas, aga lõppu ei tule veel...ja seal Peetri poe juures mu jõud lõppeski.
Puusad nagu suusad! - teatas teine A. ja lubas panna end aegsasti plastmassliigeste järjekorda ja käskis mul edasi vantsida, sest tasuta supp on juba käega katsuda.
Täna, teisel päeval on mul natuke raskusi tugitoolist tõusmisega. Seetõttu asusin tegema juustele hennakuuri uue puruga, mille Vahemeri Assuanist tõi ja otsisin netist selleks uue retsepti, täiendasin seda veel pisut ja ma pean ütlema, et on teine vist õige tõhus - kindad värvusid roostepunaseks ja laubale, kuhu möginat läks, jäi kahtlane triip. Näis.

Reede, 15. veebruar 2008

Üksinda siin kõrbes ma

Täna helistas üks vana sõber ja karjus mis kole, ma karjusin ka, sest me vaidlesime, kelle elu on hetkel hullem. Kuna ta oli juba kõvasti džinni joonud, siis ta võitis.

Kolmapäev, 13. veebruar 2008

Vabandan kivi ees

Tõde sai jalule, tegelikult on Albu metsas hiigelsuur kivi.
Vestlusest looduskaitsjaga:
- Mis te ütlesite, mis kaart see teil oli?
- Koguteose Järvamaa kaart, teede poolest paistis täpne...
- Mm, ma ei tea mis mõõtkava see on seal...juba üks vale millimeeter võib sada meetrit valesti juhatada...
- Millega siis seda kivi otsima minna?
- Eesti baaskaardiga.
- Ja seal on peal?
- Üks hetk, ma kohe vaatan... ei ole. Aga te vaadake seda kivi sealt kiviraamatust, mis me välja andsime kolme aasta eest.

See oleks jabur, kui ta poleks end kiiresti tõestanud meiliaadressi saatmisega, kus asub andmebaas kõigi Eesti kivide ja puudega, mida toetab maa-ameti kaardiserver. Kahjuks pole see mul enam meeles, kui midagi meenutada suudan, siis ütlen teile ka.

Teisipäev, 12. veebruar 2008

Külad

Tänasel külatuuril otsustasin panna rõhku rohkem intuitsioonile, kui inimestele. Teatud mõttes vedas see alt - Albu valla metsas vaatamisväärsusena kaardile märgitud kivi osutus näruseks põllukiviks. See eest leidsin tarvilisel käigul üle kraavi uhked põdrasarved ja ka muidu oli seal hea vaikne ja rahulik.
Ou ja siis leidsin veel mehe, kellel on keldris kolm tonni mett.
"Mõtlesin, et annaks Saagimile, tahab ehk mõnda vanni teha või midagi," ütles see lahke hing.
Kena temast, kas pole.

Teisipäev, 5. veebruar 2008

Mitte mingi seep

Saabuvad Colline ja Schaunard ning sõbrad otsustavad kurva meele lohutamiseks peo korraldada kust ei puudu ei tants ega duellid. Keset rõõmsat möllu astub tuppa ehmunud Musetta, kes teatab et Mimi on all ukse taga ja surmani haige. Rodolfo aitab Mimi tuppa ja paneb ta voodile. Musetta saadab Marcello oma ehteid müüma, et rohtu osta ja läheb ise ka välja, et Mimile käte soojendamiseks muhv osta.

Mitte mingi seep, vaid katkend La Boheme neljandast vaatusest. Mm, ei mäleta täpselt, kuid küllap oli muhv olulise põetusvahendina ka Punamütsikese korvis. Mul on muuseas väga vahva La Boheme salvestus Sidney ooperiteatrist, pööningukambris tegutsevad tõelised hullud lenduriprilide ja hommikumantliga, selliste puhul on muhvidel alati suur roll.

Ehk peaks isegi ühe sellise muretsema, hea kaasa võtta, kui on teinekord haigete külastamist - näed kullake, vaeveld siin viiruse käes, siin on sulle muhv ... käte soojendamiseks...

Esmaspäev, 4. veebruar 2008

Sellest, et ma tahtsin luuletada lohest

Sain raamatukogu mahakantud raamatute riiulist mõne aja eest pisikese 1944 aastal välja antud päevinäinud luulekogu, autor Aira Kaal, pealkiri „Ma ei anna relva käest”.
Sisaldab suurepäraseid luuletusi nagu „Töölisnaine lapse ootel”, „Esimene nõukogude suvi Eestis”, „Fašistlik Koidula juubel” ja palju muudki.
Mitmeid mõtteid tekitas aga luuletus „Kiri”:

Sain mehelt kirja,
Et ta sõtta läinud, ja uudne uhkustunne haaras mind.

/.../

Ka mul uus töö on sõjarindel leit.
Käed õlised,
Ma mootorite müras
Ta peale mõtlen,
Saates tervitust.
Mu armastus nüüd rooliratas,
Temal –
Püss, valvekord ja rünnak,
Kuni võit
On kindlalt meie,
Vaba rahva päralt.
Need õrnused, mis väärind, armsam, sind
Töös masinaile täna pühendan /.../