Laupäev, 21. jaanuar 2012

Reede, 20. jaanuar 2012

Tema ja mina

Lugu tegemas meie parima naismaadlejaga.


Mul on kaela peal 112,5kg, millega neiu kükke tegi. See tähendab, et ma jõuaks teid vajadusel metsast välja lohistada ja võite luurele tulla küll minuga. Ausalt öeldes, nad muidugi ei oodanud, et suudan seda raskust liigutada.


Lendasin neiu käes nagu kott takku. Pärast vaatasin peeglist üle, et kas ma ikka olen veel sama raske nagu hommikul tundus - näis uskumatu, et keegi nii väike võtab mu õlale ja lajatab vastu maad.
Vähemalt korra matsatasin matile nii, et hall kõmises vastu ja mõtlesin, et kas see tõesti juhtus just nüüd minuga? Aga tüdruk aitas mu kenasti jälle püsti ja päris sihukese hooga enam ei lennutanud.

Miks ma seda teha lasin? Pealik ütles, et olgu matile mindud. Ja noh, miks ka mitte. See pole sportlasele halb, kui ta meedia vastu muru surub. Pealegi teevad sellised asjad inimestel meele rõõmsaks, kui ajakirjaniku üle muiata saab ja nad räägivad teinegikord meelsasti.
Lahkudes olingi juba nagu pereliige.

Esmaspäev, 16. jaanuar 2012

Kohtusin eakate kaksikõdedega, kellega olin viimasesse lehte loo teinud. Üks oli pärast mu lahkumist otsustanud, et temast pole ikka midagi lehte panna ja asus mulle käsitsi kirja kirjutama, et paluda end loost välja jätta.
Paraku ilmus leht koos artikliga tema suureks üllatuseks enne kui ta oma kirja valmis jõudis. Sellest järeldasid õeksed, et kuna kirjutamine on aeganõudev ja vaevaline, siis ilmselt mina pidin vehkima suure kiirusega kõik ööd ja päevad ning olid väga kaastundlikud.
Üks tõi kosutuseks isegi moosi kaasa.
See oli tore, sest pärast isiklikke pikki lugusid on ikka väike mure, et mis inimene ka ise arvab ja alati on võimalus, et sülitab ajakirjanikku nähes vihaselt maha ja trambib jalgupidi lehe peal.
Tjahh. See selleks.
Käisin üle mitme aja hambaarsti juures. See on jube kallis. Pole ime, et inimesed ise endal hambaid välja tõmbavad hädaga.
Mulle tuleb meelde, et kord olen püüdnud seda ka ise teha, aga midagi ei tulnud välja ja siis läksin ikkagi Kärdla polikliinikusse. See oli vana ja kole maja ja hambaarst oli ka imelik. Pärast selgus, et oli üks joodik, ravi oli selline, etparem olnuks tõesti seda ise kodus teha, aga ei maksnud see-eest ka rohkem kui 5 krooni visiiditasu.
Olgu, vaatan nüüd ära filmi alguse, mille lõppu eile nägin.


Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Kui vanad te olete?

Täna häbenes üks 58aastane mees mulle oma vanust öelda. Ehk oli asi selles, et hiljuti ta abiellus endast sutike noorema naisega ja see kihistas kõrval.
Aga muidu ma olen vaadanud, et minuga ühevanustel meestel on ootamatult kõrvade juurde halli tulnud, sädeleb seal nagu härmatis okstel.

Olen hakanud huviga mõelnud, et kuidas mu endaga võiks olla - kui laseks henna välja kasvada, kas leiaks ka midagi hõbedast sealt alt? Millegipärast ma ei usu.
Mu vanaema oli veel enne surma õiges valguses ehe kartulikoor, kuigi päevavalgus muidugi paljastas armutult tõe.

Noh, vahet pole. Nagu Kihnu Virve ütleb: "Süda on nooruse värav!".

Reede, 6. jaanuar 2012

Polkovniku lesk kadestaks

Meie pere elu on digiretsept kõvasti muutnud.
Varem, kui midagi oli, pidin ennast kokku võtma, järjekorda panema, sellest hoolimata koridoris ootama, et siis arsti pisikeses kabinetis kaevelda. See oli aegavõttev ja ebameeldiv, läksin ainult siis, kui enam kuidagi ei saanud.
Nüüd ma diagnoosin kõik haigused ise ja palun telefonitsi retsept välja kirjutada. Seda teeb tavaliselt õde.
Arsti asemel on äkki nöörist tõmmatav topis akna all?
Aga tühja sellest. Helistasin siis täna, õde ütles tavapärase ettevaatusega "...jaaah?" Aga nii kui ütlesin, et unega jama, ohkas ta kergendatult ja hõiskas torru: "Kirjutan kohe tabletid välja! Võtke neid! Head aega!"
Tore on inimestele rõõmu valmistada.
Asun nüüd unetust ravima!

Esmaspäev, 2. jaanuar 2012

Tavaline inimene

Käisin täna (ikka töö asjus) rääkimas tavalise inimesega.
Tavaline inimene on väga sisse võetud mingit oma liiki loodusravist ja ühel hetkel arenes tema fotograafi vahel järgnev vestlus:

Tavaline inimene: Ja muidugi searasva-saialille salv on väga hea! Kuumutad searasva peaaegu keema koos saialilledega ja ongi valmis! Oi, ma olen sellega aastaid kõiksugu põletikke ravinud! (isiklikumat sorti kirjeldus ühest põletikust)
Fotograaf: Kas ta psoriaasi ka ravib?
Tavaline inimene: No ma ei hakka siin riideid ära võtma, aga mul on muidu psoriaasi diganoos ka, võiksin näidata, et ühtegi punast laiku pole!
Fotograaf: Mul on psoriaas peas. Korra proovisin kitserasva, pärast haisesin nagu vana sokk! Ei aidanud kah.
Tavaline inimene: (Ajab pea viltu, kõõritab fotograafi) No ma nii vihje korras võin öelda, et olemas on ka uriiniteraapia...

Mina: (Kujutlusvõime võidab, vajun naerust luksudes märkmiku kohale looka.)

Pühapäev, 1. jaanuar 2012