Esmaspäev, 21. aprill 2014

Veele mineku eel

Muide, ma muretsen.
Laupäeval tuleb veematk, seesama, kus ma eelmisel aastal hinge vaakusin. Kuna see jäi 52. kilomeetril toona pooleli, siis oleme uuel katsel.

Üks mu sõjaväelasest sõbranna käib niimoodi Võhandul, et siis plaanib lõpetada, kui kord lõpuni saab sõidetud. Tänavu ei saanud, sest vett on vähe, vool nõrk ja sõuda tuleb hirmus palju.
Ma isegi helistasin vennale ja küsisin, kas vähemalt tema trenni teeb.
"Tuleb kõvasti süüa kaasa võtta," arutles tema murelikult.

Selle nuputasin ma isegi välja, aga no ausalt. Kui inimene, kes teeb metsas läbi ränkraskeid laagreid ja käib kõiksugu retkedel, jaksas kümne tunniga sõita 55km, mis võimalus on siis minul, kes ma veedan oma päevad kontoritoolil edasi-tagasi sõites?

"See on midagi, millest lapselastele rääkida," lubas korraldaja eelmisel aastal. No ei tea.

Soovisin sel korral endale kohta tüüri juures. Vend arvas, et sellega võiks oodata, kuni stardipaigast minema saame. Et kohe alguses ei peaks hakkama riideid vahetama või nii.

Mis see üks meie eurolaulu kandidaat oligi, Sandra veel laulis? Äkki võiksin ära õppida ja meeleolu mõttes esitada seal kuskil Kurgjal?


1 kommentaar:

Vend ütles ...

Ümberminemise tõenäosus on sel aastal igal juhul väike. Veetase on nii madal, et ümberminemise imiteerimiseks peab kärestikus põhja peale kinni jäänud kanuu kõrvale maha istuma ja kanuu endale pähe tõstma. See tähendab, et katkestamisek peaks vist kasutama seda vana trikki, kus mõlemad aerud on pooleks aerutatud.