Räägitakse, et igal inimesel on mingi nupp või keel või midagi muud, millele pihta saades ta on kohe mingil moel liigutatud või koostööaldis.
Mina olen vaadanud, et need on pigem välised asjad, mis panevad liikuma ja tõmbavad käima (nagu ussike või lant kala ees), nii-et inimene võib ühel hetkel rahulikult tugitoolis istuda, aga järgmisel minutil juba minema tormata. Elu viskab sellist sööta ikka vahel ette ja siis imestad isegi, millist energiat endas leiad.
Ükskord ma näiteks istusin üsna apaatselt arvuti taga ja vaatasin niisama, mis kuskile kirjutatud on. Siis nägin, et keegi on loonud FBsse ürituse Vilsandi esimesest laulupeost. Läksin kohe ärevile ja hakkasin lisateavet otsima. Järgmisel hetkel juba helistasin korraldajale ja seletasin, et ma pean
See oli hirmus vaev, see minek ja tulek. Ma ise ka imestasin, kui kõike seda energiakulu kokku võtsin, mis sellele reisile oli läinud ja mõtlesin, et ega kellelegi sellist tööd anda ei saa, mõistlik inimene ei lase ennast niimoodi väntsutada. Seda teeb see, kellele kangesti väiksed saared meeldivad.
Aga jah, seal Vilsandil ma põrkasin kokku ka selle inimesega, kes oli selle ürituse loonud FBsse. Ta oli väga rõõmus ja ütles, et tegigi seda ainult seepärast, et lootis, et ma haagin!
Olin natuke nördinud, et ma nii läbinähtav olen. Aga tõde see on, et kui mulle öeldakse, et tõuse hommikul kl6, sõida Eesti teise otsa ja siis kähku tagasi, ei mõtlegi ma seda teha. Aga kui seal teises otsas on näiteks tore kalur, kes on hülgega hädas, olen nõus isegi varem sõitma hakkama. Vahel klikib mõne filmi või etendusega nii, et pole küsimust, kui ebamugav on sinna minek või kui palju tuleb kombineerida - kui see huvitab, siis pole vahet. Kõik on tehtav.
Vahel mõtlen, et ega enam ei pane miski end kokku võtma ja eks ole juba palju tehtud ja asju nähtud ka. Aga ometi juhtub siis midagi sellist, mis keerab vedru plaksti üles ja ikka tõused ja lähed ja planeerid ja külmetad ja loksud ja ootad kaks tundi kahe olulise lause pärast kuskil vihmas.Ise meenutad endale, et tegelikult ei ole vaja kõik väljakutseid (ka neid, mis on toredalt mängulised või sisaldavad laevasõitu tormisel merel) vastu võtta, aga teed siis seda ikka. Kuigi ma olen õppinud olema säästlikum ja nägema, et ka teised visklevad niimoodi söötade peale.
Inimesi on võimalik ahvatleda nö kõndima lisamiili, kui nad ei ole juba ise endas neid nõrkusi avastanud ja sõnastanud ja nende üle arutlenud ning otsustanud, et tee kaasa ja punkt. Ja siiski pole nad lõpuni kaitstud. (Kui mõni inimene, kes on mu väga välja vihastanud, ikka tuleb ja arukalt ja meeldivalt vestleb, siis ma kuulan ta ära, kuigi olen otsustanud seda mitte teha. Veel hullem on see, et mõtlen kaasa ja saan temast veel aru kah!)
Mõni erutub PÖFFi tulles, mõni hakkab värisema, kui keegi muusik on Eestisse tulemas, mõni peab nägema seda või teist etendust, mõni ostma kohemaid selle või teise asja - muusikat, filme, taimi, riideid... mida tahes. Vahel on nõrkuseks keegi inimene, kelle kutse tundub alati väga oluline ja plaanide muutmine temaga seoses lausa kohustuslik. Või siis need, kes on otsustanud, et ei võta enam ühtki tööd ette, sest on neid nii palju teinud ja ikkagi ei suuda vastu panna erilisele pakkumisele. Pea kõiki mu kolleege on huvitava tööga võimalik mistahes kellaajal välja saada. Mõnda pole ka, aga neid ma lausa kadestan vapruse eest jääda koju.
Vahel ikka mõtlen, mis nende konksude ja söötade keskel peale hakata. Olen jõudnud järelduseni, et kui enam-vähem endale aru anda, millisele liimile aldis oled ja et selle tagajärg on ilmselt suurem pingutus, vähem aega perele või endale vms, siis seegi hea. Kui aga ALATI on niimoodi võimalik inimest meelitada ja keelitada, on asi minu meelest miinuses. Taastuma peab ka ja alati ei ole vaja kõiki palle tagasi lüüa.
See mõte iseenesest on juba päris kõva väljakutse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar