Kolmapäev, 6. november 2019

Teid parandab aeg!

Augustis niitis üks viirus mu jalust. Jäin pärast seda köhima kuivalt ja kinniselt, öösel ja päeval ning köhisin mõõdukalt kogu septembri.

Oktoobris hakkasin köhima nagu inimene, kellel on läkaköha. See oli ikka õudne.

Arsti juures saadi mul kätte positiivne vastus borrelioosile, aga mükoplasma, klamüüdia ja läkaköha ei leitud. Veres polnud ka põletikunäitu. Ühesõnaga, täiesti terve inimene, aga köhib nagu segane.
Kopsude asemel tehti röntgen lõpuks roietest, sest näs, et olen suutnud midagi seal paigast köhida, aga polnud mu ribidel häda midagi. Hiljem tehti ikka kopsupilt ka, aga sealt polnud muud näha, kui et inimene on kõvasti köhinud.

Noh arst ütles nii, mina ei saanud midagi aru.

Sain kaht erinevat antibiootikumi, üht neist kolmekordses koguses ja need ei aidanud. Ka kodeiiniga kange köhasiirup ei aidanud. Ventolin pani mu värisema. Arst kirjutas mulle lõpuks hormoonravimi, mille peale teine arst hiljem silmi pööritas ja proviisor pidas pika loengu steroidide kahjulikust mõjust. Igatahes oli see ainuke asi, mis aitas. Ma nimelt jõudsin sinna välja, et köhisin hinge kinni või oksendasin ja vahepeal sülitasin lima välja.

Aga sindrima hormoonil on kõrvalmõjud küll. Olen hajevil, näen hägusemalt ja vererõhk läheb õhtuti alla. Nädalavahetusel tundsin end nii halvasti, et otsustasin mitte kannatada kahe nädala pärast tuleva kopsuarsti ajani ja panin endale aja tuberkuloosikliinikusse, kuhu saab sisuliselt minutipealt. Et noh, seal ju spetsialistid, ehk kellelgi sähvatab midagi.

See oli hea mõte. Majatäis rahvast istus, inimesi polnud, kõndisin kabinetist teise ja andsin analüüse. Muidugi peaksid sinna minema need, kellel on tuberkuloosikahtlus. Aga ma kriteeriumile vastasin: köha üle kolme nädala, enesetunne halb, käinud teab kus. Sellel hetkel poleks mul tegelikult isegi tuberkuloosi vastu midagi olnud - praegu olen nagu terve ja käin tööl, aga eks köhige paar kuud ööl ja päeval, nii-et näost sinine, siis saate aru küll, kuidas jõud tasapisi raugema kipub. Väljavaade kuu-paar haiguslehel olla tundub juba üsna meeldiv, kuigi jah, ma saan ise ka aru, et mingit tuberkuloosi mul tegelikult pole. Tundsin augustis, et olen täiesti tühi ja saan väga hästi aru, miks organism pidurit tõmbas. Aga pidi see siis ka nii käima!

Igatahes tuberkuloosikohas minuga tegeleti. Ja jõuti sinna, kuhu oli jõudnud perearst: ilmselt mingi bakter, mis analüüsiga välja ei tulnud ja mis ajaga ise üle läheb.

"Teid parandab aeg!" teataski rõõmsameelne arst, kelle kõrva jaoks mu köhas midagi hullu polnud.

Ma käin kenasti veel kopsuarsti juures siiski ka ära, sest millegi eest ma lõpuks sotsmaksu ju maksnud olen ja mitte vähe.

Lisan pildi Hiiul asuvast polikliinikust, mis on ajas täiesti seisma jäänud. Nagu paralleelmaailm. Inimesed istuvad kabinettides ja ootavad, et tuldaks. Isegi garderoob on ühes väikses kabinetis, kus istub väärikas emand ja passib peale. Või midagi ta seal teeb. Tundub üsna mõistlik töökoht.






Pühapäev, 21. juuli 2019

Miks ma raha kokku ei hoia

Või siis noh - ei suuda raha kokku hoida.

Umbes paarkümmend aastat tagasi ootasin Hiiumaa-Saaremaa praami. Sadamakohvikus oli üks naine kahe pojaga, nii 8 ja 10. Ta oli ilmselgelt nendega suvetuuril läbi saarte, üsna korralikult riides.

Kõik nad sõid friikaid viineritega. Eriti omavahel ei rääkinud, mulle tundus, et polegi millestki rääkida.

Vaatasin ja imestasin. Esiteks oli selge, et naisel on auto. Teiseks on tal raha osta bensiini ja praamipileteid. Ja kolmandaks - kõigile kallist viineripraadi. Mis see kõik maksab?

Ise muidugi lootsin, et õnnestub laevameestega mesikeelselt rääkides end piletita laevale sokutada ja kohale jõudes oli loomulikult plaan hääletada. Laeval oli meiesugustel enamasti oma teepakk kaasas, palusime lihtsalt kuuma vett, kuni sellele äriplaanile jälile saadi ja kuum vesi hakkas maksma 50 senti.

See kõik tuli mulle meelde, kui seekord Hiiumaalt läbi sõitsin ja mõtlesin, et ajad on siiski paremaks läinud. Võiksin vabalt täitsa mitu viineripraadi osta, kui vaid tahaks.

Aga ilmselt just sellepärast ei tule mul säästmine välja. Kui on midagi, mida saame endale lubada, siis teeme seda lapsega sageli just seepärast, et see on võimalik. On nii meeldiv, kui ei pea asjadest loobuma seetõttu, et selleks pole võimalust. Eks siis kulutame ka rohkem, kui peaks. Muidugi on need väikesed asjad, aga ikkagi.

Ntks täna avastasin, et olen telefoni laadimisjuhtme maha unustanud ja ostsin tanklast uue. Varem oleksin kuidagi niisama kombineerinud, aga nüüd mõtlesin, et ah, oligi varujuhet vaja. Ja et see on ju väike kulu.

Ja nii see raha lähebki sinna ja tänna. Aga ausalt öeldes see päris meeldib meile.


Pühapäev, 14. juuli 2019

Kavandub üks reis

On plaanis üks väike sügisreis.

Eripära seisneb esialgu selles, et planeerimine osutus põnevalt keerukaks. Tahame Vahemerega minna Ida-Türki, see on juba mitu aastat jutuks olnud.

See on niisugune regioon, kuhu turismireise ei tehta, on pigem agraarne ja arengus muudest osadest maas, selline maapiirkond. Inimesed räägivad lihtsamalt ja on muidu ka lihtsamad.

Türklased ise ei saa eriti aru, miks keegi peaks tahtma sinna minna. Ei midagi ohtlikku, aga mis seal teha? Samas on see kunagi olnud Venemaa impeeriumi osa ja eestlasedki on sinna tsaariarmeega võitlema viidud, surma ja haavata saanud. Ntks "Tuulises rannas" on kohe üks Pime-Kaarel, kes sealkandis nägemise kaotaski.

Ka üks eestlaste suur asundus pidas seal pikalt vastu, enne kui hajus ja laiali kolis. Minu meelest üsna huvitav. Loodan leida veel jälgi omaaegsest saunast, kus nad käia tavatsesid.

Ühesõnaga, sätime. Tundus, et kõige parem on minna läbi Batumi, aga siis hakkasime piletitega nikerdama ja nüüd on nii, et lendame esimest korda ühesuunapiletitega sinna ja tänna ja teeme seda kusjuures veel lõpuks odavamalt, kuid kõiksugu heade pakkumistega saaks.

Mulle teeb see marsruut lihtsalt nalja, sellepärast kirjutan. Ühesõnaga umbes selline: Tallinn-Ateena-Istanbul-Erzincan, millele järgneb tiirutamine Batumi suunas ning kojulend Kutaisi-Tallinn. Täna ostsime kõik piletid ära ja Vahemeri bronnis hoogu minnes ka juba esimese ööbimise, sest see oli õige odav.

Oh, ootan juba seda kõike!

18 ja mitmed teised sündmused

Vahepeal sai laps 18 täis. Vastne täiskasvanu tervitas seda verstaposti murelikult ja küsis, kas nüüd peaks ta osad arved enda maksta võtta? Olin veidi ehmunud, sest ei olnud arvanud, et selliseid signaale välja annan ja kinnitasin, et esialgu las jääb nagu on. 
Käidagu aga koolis ja nii. Pealegi oli ta juba teinud talvel kopsaka väljamineku ja kinkinud mulle 2 piletit Ed Sheerani Riia kontserdile, et saaksin temaga sinna minna. Vanaema naeris seepeale, et emale on ikka hea kinkida põrandahari või ülikonnariie, aga tegelikult mulle see asi päris meeldis.
Aga enne seda oli muudki veel.

Neljapäev, 13. juuni 2019

See reis ka

Tegelikult on veel üks asi, millest ma tahaksin rääkida. Ei, kui ma nüüd mõtlen, siis mitu.
Aga ma alustan sellest.

Pühapäev, 9. juuni 2019

Tähtsaid juhtumeid minu elus

Mul on üle hulga aja selline päev, kus ühtegi hädalist asja pole to-do nimekirjas ootamas. See-eest lõppes aga täitsa pöörane periood, mille jooksul ma veendusin kaudsete tõendite põhjal, et mul on olemas aju ning see on töökorras.

Pühapäev, 7. oktoober 2018

Näh, pole aega

Ei jõua ma kuhugi selle Etioopiaga, pole aega lihtsalt kirjutada pikemalt.

Samas olin juulis juba Šotimaal ja nüüd septembris oli mälestusväärne Tallinn-Rooma-Vilnius-Riia-Tallinn-Rooma-Tallinn ja kohe lähme lapsega Kreekasse.

Mul on lihtsalt liiga kiire. Iga kord, kui olen kuhugi minemas ja enne sõitu jalgu rakku torman, et kõik tehtud saaks, siis luban endale, et tagasi kodus asun nuputama, kuidas saaks nii korraldada, et oleks rohkem aega.

Siis käin kuskil metsas või mere ääres ja istun natuke, vahin sinna-tänna ning jälle läheb kõik edasi nii nagu alati.

Kreekasse ei lähe me muide niisama töllerdama, hoopis pulma. Üks Eesti naine abiellub Rhodosel kohaliku mehega ja külaliste seis olevat pragu 20:600, kus esimene number tähistab kutsutud eestlasi ja teine kreeklasi. Kõik nullid õiged.

Ootame põnevusega!