Pühapäev, 30. aprill 2017

Mõned videod

Postitan siia mõned videod neile, kes meie reisi vastu rohkem huvi tundsid ja on jõudnud kõiksugu lisaküsimusi küsida. 

Neljapäev, 27. aprill 2017

Kolmapäev, 26. aprill 2017

Enne ja pärast





Maale vanaisale


Jaa, vanaemale on ka kaart saadetud :)

See polnud üldse nii lihtne kõik. Esiteks ei müüda kuskil eriti postkaarte ja need, mis on, need on sellised vanaaegsed ja vähekvaliteetsed ja üsna luitunud. Marke saab ainult postkontorist, seal omakorda aga ei müüda kaarte... Otsisime spetsiaalselt postkontori üles, et marke saada ja siis oli järgmine võit kaartide leidmine ja siis viisid vend ja mu laps rolleriga kaardid sinna punasesse postkasti, neid on ka harva.

Näis, kas ja millal kohale jõuavad.

Teisipäev, 25. aprill 2017

Paar pilti











Viimane rand


Kunagi hipide poolt sisseelatud Arambol on tõusnud meie topis kõigi teiste randade hulgast esikohale. 
Jõudsime siia keskpäeval, kui kottidega matkamine on viimane asi, mida tahaks teha. Otsisime üles Lonely Planetis kiidetud ööbimiskoha, vajusime maja ette varju lösakile ja saatsime mu lapse asja uurima.

Väike vahekas


Märkamatult oleme kohanenud ja saanud ekspertideks.

Neljapäev, 20. aprill 2017

Siin

Tänane hommik on selline, kus me oleme vaimselt ka kohale jõudnud ja aru saanud, et puhkame. Esimesed päevad olime Benaulimis, üürisime ühelt kohalikult perelt nende maja ülemist korrust, jalutasime sealt mereranda ja mööda külakest. Vee soojus oli perele kerge jahmatus, Benaulimi rannas oli see ööl ja päeval pluss 30.


Reede, 14. aprill 2017

Peaaegu juba läinud

"Tead," ütlesin lapsele, "mulle meeldib kõige rohkem see, et me läheme koos ja keegi ei jää maha."

"Noh," parandas tema mind. "Ma ei jää ju maha. Ma jään koju."

Kena, eks ole. Siiski on meeldiv, et lähme koos ja keegi ei pea jääma ka koju.

Üldiselt on mul see hetk nüüd käes, mil hakkan kaasa pakkima juba ka ebavajalikke asju, ise väga hästi teades, et sellistel reisidel kujuneb kiiresti välja üks-kaks riidekomplekti, mida kantakse kogu aeg ja teised asjad on ainult ballast.

Igatahes pakkisin ära ka neli raamatut. Ilma raamatuteta pole päris turvaline ikka kodust välja minna. Ebamäärase kujuga seljakott on kaunikesti täis, aga kahepeale pole seda siiski väga palju. Ootan põnevusega, et näha, kas vend ilmub tõesti lagedale ujumispükstes või on petteks ikkagi mingi hõlsti endale ümber mähkinud.


Neljapäev, 6. aprill 2017

Veel üks kuulsus

Kuulsust kohtasin autopesulas.

Ta oli tore ja sotsiaalne ja ütles, et maksab seal mobiiliga ja soovitas seda mullegi. Olin just ta raamatut lugenud ja kasutasin juhust, et öelda, et see šokeeris mind.

Kui inimene selliste avalduste kuulamiseks valmis pole, siis ta ka selliseid raamatuid ei avaldaks, arvan ma, nii-et ka temal tuli mu arvamus ära kannatada ja sellele viisakas vastus leida.

Lõpuks ka tutvustasin ennast, sest vastupidiselt temale ei teata mind nägupidi üle kogu Eesti. Talle vist meenus, et see olin mina, kelle meilidele ja kõnedele ta lõpuks enam ei vastanud... vist. Aga mul endal on hea meel, et tookordne töökohtumine ära jäi.

Nüüd küsiksin ma hoopis teisi küsimusi.

Eestis on kuulsus ikka raske olla.

Teisipäev, 4. aprill 2017

Ja kõik need asjad jätame muidugi maha

"Nad ei tohiks üldse pileteid nii vara müüa!"

Seda ütles mu vennatütar vist veebruaris ja oli päris pahane, sest oodata tuli veel aprillini, aga kõik tundus nii väljakannatamatult põnev.

Nüüd hakkab see mullegi pärale jõudma - järgmisel nädalal lendame Venna ja meie lastega Indiasse.
On palju inimesi, kes on mulle öelnud, et India ei tõmba neid üldse, ma ei tea, ehk nad ei ole siis õigel hetkel Kiplingi "Kimi" lugema juhtunud.

Minul oli India unistus aastaid ja 2014 sain seal tänu Vahemerele ära käia. Vahemeri kurtis lõpuni välja, et India on liiga kirev ja kui süüa tehti, siis käis kokale ukse vahelt only salt! hüüdmas.

Mulle meeldis. Ja ma mäletan, kuidas mõtlesin tagasi lennates, et ei, kõik raha tuleb säästa ja perega tagasi minna. Säästa ei õnnestunud, aga tagasi me läheme. 

Ootan huviga, kuidas õnnestub elu palavuses, kus merigi on +30.

Vend on juba esinenud steitmendiga, et ei võta midagi kaasa ja läheb lennukile ujumispükstes.  Sest mida meil seal palavuses vaja on?

Ma mäletan, et kasutasin kõige õhemaid riideid, iPadi ja kreeme. Neid viimaseid saab sealt sentide eest, meil müüakse kogu Himalaya sarja nagu mingit eksklusiivset asja, seal on see odav. Apteekrid on asjatundlikud ja kõhurohud hoiavad käeulatuses.

Ses mõttes on Vennal õigus - midagi pole meil eriti vaja ja see, mida on, on seal olemas nagunii.
Siiski lohistasin kapi pealt alla suure militaarseljakoti, mille kohta Vend tänitas, et see on isegi nelja küüruga kaamelile liig ja selle võtame kaasa. Küll näete, kuidas rõõmustate, ma ütlen!

Lõpuks tuleb kuhugi pakkida ka kõik need asjad, mida me ostma hakkame. Ja me hakkame. Selles ma ei kahtle. 

Ühesõnaga. Olen elevil ja ootan. Tänu sellele, et Vahemeri mind kohalike bussidega mööda Goad ringi lohistas, on mul mingi ülevaade kogu piirkonnast, mille jõudsime põjast lõunani läbi käia. 

Olen esimeseks kaheks päevaks broneerinud kaks tuba ühes villas (mis ei maksnud Skandinaavia hindadega võrreldes peaaegu midagi) ning sealt edasi vaatame, kuhu tee viib. 
Kuna maandume öösel, siis leppisime ööbimiskohaga kokku, et nende tuttav takso viib meid kohale, maksta tuleb veidi rohkem (meie mõistes ikkagi väga odav), kuid see hoiab ära tüütu probleemi - seal nad ei taha ju öelda, kui ei tea, kuhu minna ja keerutavad. Kahe unise lapsega ööbimiskohta otsides tiirutada on aga veidi ebamugav.

Eile lugesin lapsele ette kohta raamatust "Minu India", kus auor kirjeldab, kuidas ta on tualetis ja tesiel pool ust lõhub hulk inimesi, kes ei saa aru, miks selline eraldatus on vajalik. Laps naeris laginal. Ma ei hakanud ka midagi ütlema. Las näeb ise kõike.


Laupäev, 1. aprill 2017

Kevad või nii




Laps hakkas tööl käima, see on päris veider. Kodu ja kooli vahel asuv rattapood, kus ta on püsiklient, kutsus, sest hooaeg algab ja neil on lisakäsi vaja. Rattaid ta parandada oskab ja mida ei tea, õpib kergesti juurde. Käib mõnel lihtsamal päeval peale kooli ja nädalavahetustel. See kõik meeldib talle hirmsat moodi, aga on üsna väsitav ka, nii-et ta kipub diivanile magama jääma, kui just telekast mõnd ratast ei näidata.

Sain isegi maksuametist teate, et ta on registrisse kantud ja puha.

Laps ise ootab väga suve, et siis ei pea koolis käima ja saab kõik päevad rattaid kokku panna ja parandada ja teiste samasugustega nendest rääkida.

Muul ajal mõtleb ta filmide tegemisest. Panen viimase siia üles, nii me hakkamegi teil nüüd külas käima.