Reede, 25. märts 2011

Muinasjutt tantsivast elevandist

Perekonnaliikmega haiglas (järjekordne vol.)


Emal oli plaaniline jalalõikus, täna käisime esimest korda haava sidumas. Aeg läks, üks ja teine medtöötaja astus sidumistuppa ja sealt jälle välja.
Aega läks veel.
Siis astus uksele sidumsitoa tädi ja hüüatas: "On siin mõni tugev mees või keegi, kellel oleks rohkem JÕUDU?"
Tugevaid mehi polnud, kuid pakkusin lahkelt ennast, sest olin ootamisest tüdinenud.
Toas istus naine, käsi kipsis ja teise käega saagis seda kipsi igasuguste terariistadega. Kips oli sellisest materjalist nagu tugevad plastikveetorud. See oli talle pandud Indias ja läinud maksma 1000 krooni. Mina seda veetoru ka puruks rebida ei suutnud. Õnneks tuli üks meesarst, kes lõikas julgelt pardinokk-kääridega asjanduse risti lahti ja kiskus käe ümbert ära.
Naine võttis tükid pärast kotiga kaasa, et tuttavatele näidata.
Emaga sellist janti polnud, sidusmitoa tädile oli tavapärane side lausa rõõm ja lust.
Ema keeldus küll ise oma haava vaatamast, aga tegelt polnud seal hullu miskit. Jala peale toetumiseks on antud talle spetsiaalne saapake ja sellega ta praegu kuidagi ringi komberdab.
Haiglast tulles sõitis ta autoni haigla ratastoolis ning see polnud üldse nii lihtne.
Pidin vähemalt ühele haiglatöötajale seletama, et kuhu me õigupoolest selle haigla inventariga nüüd suundume ja ega me seda kaasa ei võta.
Enne nõudis infotöötaja, et haigla napis öösärgis haige peab tingitamata tulema tema juurde (asukokoht haigla ukse kõrval, tuuletõmbus ja lõppematu inimeste voorimine) ja maksma ära haiglapäeva tasu (1.60), enne ei tohtivat omi riideid kättegi anda.
"Nii nad siin meil maksmata minema hiilivadki," tänitas ta kui ma ta nina ees münte kõlistasin.
Õnneks saime siiski riided kätte ilma lehvivas rüüs emakest mööda poolt haiglat sõidutamata.
"Seda ma ütlen: vana on ikka raske olla," kommenteeris Karl, kui lonkav vanaema koju jõudis.
"Lastega on ju ka vahel igasugu hädasid," märkisin mina.
"Minuga mitte," teatas ta ja keerutas energiliselt särki pea ümber. "Mina tahaksin kohe praegu lohedega võidelda!"

Tädi aga pani südamele, et me keegi Valgamaal elavale onu R-le ei räägiks, et ema suurema osa päevast voodis lebab. Siis haaraks ta kohe telefoni ja räägiks emale oma kaks tundi, kuidas kiiremini paraneda ja et voodis ei tohi küll olla.
Onu on ise mingi jalahädaga haiglas olnud ja räägib siiani, kuidas ta seal jalamaid varvaste külge sangpommi haakis ja sellega harjutusi tegi. Kui arst teda vaatama tuli, näitas onu kohe, kuidas ta jalaga voodi üles tõstab.

Vat nii.

Teisipäev, 22. märts 2011

See pikk mees läks nüüd päriselt ära


Kurvastusega kuulsin, et surnud on mu kõige pikem sõber Andry.

Andryga me saime tuttavaks kunagi VTs. Ma imestasin ikka hiljem, et kuidas ma teda varem linnapildis polnud märganud. Ta hakkas seal kirjutama asju lastelehte, mida suure vaimustusega lugesid täiskasvanud ja kui ühtegi Andry lugu lehes polnud, siis oli ka neid, kes ütlesid, et häh, seekord polnudki midagi lugeda.

Andry oli inspireeriv. Ta armastas kohutavalt õpetada ja ta tegi seda nii, et see polnud mingi tavaline õpetamine, asjad lihtsalt jäid külge ja meelde, kui ta neid rääkis. Vahel, kui miski asi oli talle eriti tähtis, siis jäi kauaks rääkima ka.

Andry loobus oma rääkimiskire pärast mobiilist - lihtsalt ei saanud pidama ja raha muudkui tiksus. Vahel helistasin talle ise ta Tallinna tavatelefonile ja siis ta teadis, et pole muret, võib rääkida. Vahel ta helistas mulle Rakverest, kui veel Imaveres elasin ja siis oli teada, et nüüd on mõni aeg hooletu, ainus aktsepteeritav põhjus kõne lõpetamiseks oli aeg minna ja lugeda lapsele õhtujuttu.
Aga viimasel ajal neid kõnesid enam ei olnud nii sageli. Kuigi meil oli plaane ja puha.

Andry soovitas muusikat ja filme. Kui mingi asi inimesele tema meelest eriti hästi sobis, siis ta tegi sellest plaadi ja tõi vaatamiseks ja kuulamiseks. Mul on terve hulk tema tehtud plaate. Ühte ta valitud albumit kuulasin terve ühe suve, see tuli nii õigel ajal lihtsalt.

Andryle meeldis keeleline nõtkus. Sõnad olid üks tema kirg. Hea luuletus, nali, lugu, sõnamäng läks alati. "Olen tema hea sõbranna," tutvustas ta silmagi pilgutamata ennast mu tuttavatele. Ma armastasin seda.
Kord helistas ta mulle siis, kui loksusin linnaliiniga kiriku poole. "Kuhu sa sõidad," küsis ta ja matsutas ise midagi süüa. "Kirikusse, lustakale palvekoosolekule," vastasin. "Kas palvekoosolek saab olla lustakas," küsis ta, "mida te seal õigupoolest teete?" - "Noh, hüüame igasuguseid rõõmsaid asju," vastasin, sest ma ei taha kunagi täpseks minna selliste asjadega. "Rõõmsaid asju," mügistas ta naerda ja üürgas torru: "MAKSAVORST!" Sest seda ta just ise sõigi.
Pärast tuli see "maksavorst" mulle mitmel korral valel ajal meelde ja ajas jubedalt naerma.

Vahel ta rääkis mulle tekstidest ja milliseid nippe ta nende juures kasutab. Mulle nii meeldis, kui julge ta oli. Julgus ja oskus kirjutada ennast raamidest välja on lihtsalt nii eriline ja haruldane. Väga pika hambaga võtsin seetõttu ette kirjutada meie kultuurile tema lastenäidendist, mis ühtede jõulude ajal Rakvere teatris lavale tuli. Ta ise kirjutas lihtsalt nii soojalt ja hästi, kartsin, et põrun, sest mulle nagunii ei meeldi teatrist kirjutada. Aga Andry vaatas enne trükkiminekut kõik üle ja siis ma sain aru, et ta oli ka kartnud. Et äkki ma ei saa aru või ütlen ta teartilapsukese kohta midagi paha.
Teater oli sellest, et mees läheb kodust ära ning avastab laias maailmas, et kodu on ainus, mis loeb. Ja et tegelikult poleks vaja kodust ära minnagi. "Jäneste kirik" oli selle asja nimi.

Kui ma veel Rakveres elasin, siis juhtus, et Andry tuli vahel külla. Siis rääkisime peredest ja suhetest ja sõpradest. Andry tajus ise nii palju asju ära, et ei olnud vaja seletada kõike. Ta tajus hästi ka inimesi. Küllap sellepärast ta oskas suhteid luua ja neid hoida.
Minu suhted ajasid teda vahel naerma, ühte asja naeris ta veel mitu aastat hiljem. See on isiklik ja ma ei saa/taha seda rääkida, mis ei keelanud aga tal seda oma tütre blogisse avalikult kirja panna. Noh, sellest ei sündinud küll midagi halba ja ma ei öelnud midagi.

Mõned inimesed pidasid teda veidrikuks. Ta oli pikk, karvase peaga, tal oli hambaid puudu ja ta ütles ikka oma madala hääelga, et armastab lapsi, eriti väikseid poisse. Jube avaldus tänapäeval, eks. Pane või kohe inimene vangi! Aga talle läksidki poisid korda ja kui mõnele kuskil liiga tehti, siis ta reageeris kohe teravalt ja tormiliselt. Karli oli tal alati meeles tervitada. Andryl oli õigus - lapsed ongi tähtsad!

Ükskord me VT toimetuses rääkisime naistega loomulikust sünnitusest ja isegi Inna tormas oma poolelt kohale ja lõi valjult kaasa. Tegime kõva kisa ja jaurasime üsna palju oma kogemustest ning olime üsna üllatunud, kui äkitselt Andry pikk kogu nurgas püsti liigendus ja ta teatas, et see on kõik igatahes väga huvitav ja ta vabandab, aga nüüd ta parem läheb, enne kui tuleb veel enam detaile...

Oi, see Andry meeldis mulle!

Meil oli ka ühendav tusaliin - tema vihkas seda, kui talt küsiti asju a la kuidas seal ülal ka ilm on ja mina järjekordset küsitlust oma nime pärast: kas sa oled eestlane ja oi, kes sulle küll sellise nime pani ja aga perekonnanimi.

Andry oli soe ja vaimukas. Andryst jääb auk maha. Headest inimestest, eriti nendest, kes tulevad ja sulle ikka midagi head ütlevad, on raske loobuda. Andry soojuses oli hea peesitada ja tunda, et oledki tark ja osav ja hea.

Ma ikka ootasin, et temalt tuleb veel midagi, midagi tõeliselt suurt, sest mõtteid tal oli ja andekas ta oli. Kas sai aeg otsa või jõudiski ta kõik ära teha? Mine tea.

Aga hea, et keegi on teinud temaga inteka nagu see siin.

Mis veel öelda?
Maga pikk uni, Andry! Mu kurbus Su pärast on raske kanda nagu märg kasukas.
Aga ma olen lõpmata tänulik, et Sind tundsin!

Reede, 18. märts 2011

Vaheaeg

Laps sai jälle tunnistuse. Inglise keel on neli, teised viied, käitumine on ka jälle eeskujulik.
Tal algab vaheaeg ja tahaksin, et see laieneks ka mulle lapsevanemana, tunnen, et seda oleks hirmus hädasti vaja.
Aga kuna ma tunnistust ei saanud, pole ka vaheaega.

Esmaspäev, 14. märts 2011

Väljasõit

Sain pühapäeval Osmussaarele. Pidin sinna minema eelmise lehenumbri eel, kuid ilm oli selline, et saarele polnud võimalik jää pärast sõita ja asi lükkus edasi.
Tahtsin Osmussaarele minna juba aasta eest, kui seal lambad näljas olid, kuid ei saanud kuidagi, nii-et kadestasin niisama kõiki, kes sinna ka suvel retki tegid.

Läksime piirivalve laevaga, mis aitab kuuele kohalikule kraami vedada. Õiget sadamat seal ei ole, see mis on, on jääs ja laev jäi natuke eemale seisma, träni ja inimesed tuli viia randa paadiga.
Päris tüütu oli neid pakke ja länikuid vedada. Osad kastid olid täis piima, teised kartuleid ja vorsti. Kuna elatakse kahes leibkonnas, siis oli asjadel vastas ka kaks traktorit ja igal pakil peal, et kuhu läheb. Näiteks: Rita liha. Kaalukam osa oli paarkümmend diislikanistrit, sest liigutakse saarel peamiselt traktoritega. Neid on vaja loomade toitmisel sööda tõstmiseks ja ka siis, kui mere toodud palke välja tiritakse.

Meid veeti läbi saare traktori taha pandud ratastel alusega - plaanik oli sellele nimeks pandud.
Kõik eraklikule saarele kolinud inimesed on jutukad ja seltskondlikud. Ja lahked.
Saarevaht Aili (sündinud mulk, praegu 69 a.) sattus sinna nii, et pere tegi kümne aasta eest niisama saarele väljasõidu. 26. augustil nad sinna oma jala tõstsid ja 5. oktoobril asus Aili koos mehega (sündinud Vormsil) saarel esimest talve veetma.

Majad on seal kehvas seisus, aga see neid ei takistanud ja nüüd on Ailile järele kolinud tütar Rita koos mehega. Abiks on Rita kaks venda, kes aitavad loomadega toime tulla ja vajalikke töid teha.
Saar oli lumine ja seal, kus lund ei olnud, seal olid lambapabulad. Rand oli libe, varesed kraaksusid ja teele jõlkus vahepeal mägiveiste ammuv kamp.
"Kas pole kaunis," hüüdis Aili muudkui ja küsis, kas olen juba kade nende uhkele elamisele ja kas mulle ikka meeldib.
Tjah. Mulle meeldisid päris hästi need inimesed, nad olid nii jube õnnelikud oma kasina eluga.
"Enne oli meil kah nõudepesumasin, pesumasin, üks pliit, teine pliit, röster... a mis sellest mammonast ikka kokku kraapida," ütles Rita väga rahulolevalt. Elektri said nad päikese ja tuule jõul tööle sügisel. Eesti Energiale ei maksta saarel sentigi ja see annab jõudu - vastikusega meenutati ühiselt seda, kuidas mandril elektriarved kasvasid ja kasvasid kokkuhoiust hoolimata, nii nagu läheks elekter maasse.

Mul on hea meel, et käidud sain, väikesaared on minu meelest kangesti köitvad ja sealsed püsielanikud alati millegipoolest tähelepanuväärsed.
Tavaliselt on nii, et kui juba kuhugi saarele jala maha saan, siis tekib sellega peagi natuke tihedam kontakt. Jään ootama, sest tahaksin hea meelega näha ka lumeta Osmussaart.

Reede, 11. märts 2011

Sain vana läpaka tööle, mis umbes aasta eest katki läks.
Äge.

Neljapäev, 10. märts 2011

Vestlus koolis

Tänaseks oli planeeritud pikem vestlus koolis koos Karli ja õpetajaga.
Muidu on kõik OK, aga õpetaja kurtis, et laps on ikkagi aeglasem, kui teised. Laps selgitas, et ta ei ole aeglane, vaid mõtleb enne läbi, kui hakkab midagi tegema. Seda tõestas ka pilt laste kappidel, kus kuivasid poolikud tööd - nad teevad õhupallist rahakassat ja muidugi see pisike pall, kuhu oli kõige vähem paberit jõutud kleepida, oligi Karli oma.
Ma ise teen asju enamasti kiirelt ja räpakalt ega heida seda sugugi lapsele ette, kui ta tahab teha neid aeglaselt ja põhjalikult.
Nojah.
Lisaks ütes õpetaja, et Karl on nii vaoshoitud ja korrektse käitumisega, et ta ei saa kunagi aru, mis lapse peas toimub, kas kõik on ikka OK ja palus tungivalt, et laps ikka ütleks, kui millestki aru ei saa või on mingeid muresid.
Laps lubas lahkelt seda teha, aga nagu ma aru saan, siis nad näevad selliseid abi-asju õpetajaga erinevalt.
Hiiglama pikk vestlus oli ja minu poolest võinuks see ka olemata olla, aga need on vist kohustuslikud või midagi sellist. Õpetajad soovivad ka lapsi tundma õppida ja ennetada igasugu kiusu ja muud hädasid.

Aga lõpuks katke vestlusest, mis näitab, et laps tõesti mõtleb, enne kui ütleb:
*
Õpetaja: Kuidas sulle su trenn meeldib? Kas seal vahel miski häirib ka või on midagi, mis sulle ei meeldi?
Laps: Mulle ei meeldi, kui teised käratsevad ja ei kuula, mida treener räägib.
Õpetaja: Kas sa ei ole vahel püüdnud teistele öelda, et nad oleksid vaikselt ja kuulaksid?
Laps: Kui ma teistega rääkima hakkaksin, siis ei kuuleks ju mina ka, mida treener räägib.
Õpetaja: (pärast pausi, natuke jahmunult) ...nojah...tõesti, kui te kõik räägite, siis ei kuulegi keegi midagi...
Lapsevanem: (istub vaoshoitult, ei käratse, naerab sisemiselt ja loodab, et õpetaja märkab - laps suudab oma käitumist põhejndada palju paremini ja arukamalt, kui mõni täiskasvanu!)

Pühapäev, 6. märts 2011

Valimised

Riigikogu valimiste puhul käsime lapsega linnas tasuta ühistranspordiga sõitmas ja ostsime talle ägeda kella.
Veekindel ja puha. Lapsel oli konkreetne soov, et kell oleks seieritega, aga sportlik. Mina jälle mõtlesin, et kell on vajalik asi ja kuskil kooli esimeses pooles on minuealised kõik oma esimesed kellad saanud. Tollal oli see väga suur asi, tuli passida, et mis poes on ja mida tuuakse ja veekindel spordikell oli nagunii rohkem ainult unistuseteasi.
Kui siis krooniaeg tuli ja tasapisi igasugust träni turgudel müüma hakati, ei pidanud inimeste närvid sellele vastu ja igasugu imekelli ikka osteti endale. Mul oli endal üks veider elektrooniline vidin näiteks.

Et kui Karli näete, siis võite vabalt kella küsida ja ta saab seda isegi basseinis sukeldudes vaadata.

Laupäev, 5. märts 2011

Märts

Nüüd, sula ja soojaga, külmusid majal veetorud ära. Majaperemees kaevas esmalt sügavast lumest välja kaevu, mida enam kaua hangest näha pole olnud ning ütles siis, et kraanivesi ongi väga uus asi ja siiani on ikka kaevuveega hakkama saadud.

Sellest hoolimata asus ta siiski maad kaevama ja torusid surkima.
Ah, pole hullu. Räästas tilgub.