Teisipäev, 30. september 2008

Komberdasin valutava seljaga täna oma uue perearsti juurde. Viimati purustas ta mu borrelioosi-kahtlused ja andis suurejooneliselt raamatu harjutustega selja tugevdamiseks.
Ideedest tal puudust ei ole. Ühe hingetõmbega kirjutas ta seekord saatekirja röntgenile, selgitas mulle neuroloogilise ülevaatuse vajadust, üritas anda nimekirja kiropraktikutest ning õpetas harjutust, juhuks kui miski disk on paigast ära (toenglamang valu ulatuses - aitavat selgroogu paika).
See kõik võttis samapalju aega, kui minul perearstikeskuse uste siltide imetlemine, mis torkavad silma teadetega:

AINULT PERSONAALILE!

ja

VEREDE VÕTMINE!

Esmaspäev, 29. september 2008

Alert: Lisatud kristliku sisuga video!

Heldeke, vaadake vaid seda!
Kinnitan, kui ma olin 16-17, siis oli sama laul Kesk-Eestis absoluutne hitt ja see tundus olevat väga kiire minekuga viis.
Olen seda erinevates tõlgetes kuulnud hiljemgi, kuid pean ütlema, et kuna kõik 9 v umbes nii rida võtavad läbilaumisel aega kuskil pool tundi, siis pole see enam eriti populaarne.
Olid ajad, kui aeg polnud mingi küsimus nimelt.
Alati sai minna hilisema bussiga, hääletades võis koju minna igal ajal ning pikemate kirikulaulude poole peal ei hakanud keegi veel nihelema, oh ei. Mäeltan, kuidas tuldi kohale terveks ööks, et jõuaks kiirustamata kõik ära laulda.
Jajah.

Pühapäev, 28. september 2008

Laansalu, Läänemets, Nõmmsalu - teatud tingimustel lähevad sellised nimed väga kergesti segi ja kakkavad moodustma uusi paare eesnimedega nagu Jaak, Jaan, Ants jms.
Hirm kirjutada, lugeda ja kontrollida.

Täna hommikul helistas mulle üks filmiinimene ja mangus, et ma hääletaksin iga päev om aaadressilt vähemalt viis korda nende filmi poolt ühe piimatööstuse lehel.
Ja kui ma seda ei tee, siis sel juhul nemad ka eee hmmm ei võta mind oma filmi, vaat mis!
Kallid inimesed, no ma palun!
Isegi, kui need teised filmid on halvemad ja nende oma kõige kihvtim, siiski ei lähe mulle see mitte üks raas korda!
Kas neid huvitas see, et ma pidin eile linttraktoriga põldu kündma?
Häh!

Neljapäev, 25. september 2008

Mõtlesin (tööga seoses) täna käte üle ja küsisin lapselt, kas oleks midagi, mida ta tahaks küsida inimese käest, kes teab kätest kõike (kosmeetik).
Jaa, ütles ta kohe innukalt, küsi ta käest, kuidas käed liiguvad!

Muust.
Täna ostsin RaRast raamatu, kassas oli kaks müüjat. Anna talle see ka, ütles üks ja vehkis mingi kaardiga.
Aga, vaidles teine, raamat maksab ju 248 krooni...
Ah, see kaks krooni nüüd, ütles teine lahkelt ja ikkagi andis mulle selle kaardi, millega saab Viru keskuse neljanda korruse peenikeses kohvikus tasuta kohvi, kui ost on üle 250.
Olin kohe tänulik ja kuna ma kipun selliseid kaarte ära kaotama või nad siis aeguvad enne, kui jõuan kasutamiseni, otsisin ka kohviku üles. Üldiselt ma eksin Virus enamasti ära, aga seekord läks lihtsalt - pidin käima läbi vaid ühe vale korruse, ronima alla ja sõitma pärast majaplaaniga tutvumist samasse kohta liftiga jälle tagasi ja käes ta oligi.
Kohvikul on pikk prantsuse keelne nimi ja seal olid reas üliuhked ja kohevad kuklid, võileivad ja salatid.
Vahtisin innukalt ringi, kuni kohvi tehti. Samal ajal saabus pikakoivaline näitsik, kes mind natuke eemale nügis ja kohe kamandama hakkas. Esmalt nõudis cappuchinot kreembrüleega, siis kroissanti lõhetäidisega ja siis väikese klaasi värskelt pressitud apelsinimahla.
Minust jäi ta veel uusi asju hõikama leti juurde.
Vaevalt olin saanud hakata krabistama uue raamatu lehti, kui selja taha maandus kolmene vanemas keskeas seltskond hoopis põneva jutuga.
- Ma arvan, et kapo on õigetel jälgedel...
- Jah ega nad nii tõsist süüdistust muidu esitaks.
- No jaa, muidu meile pakuti Postimehe kommentaarides ajalooõpetajaks juba Ain Seppikut ja Tiit Vähit ja.
- Ei kui nüüd ikka juba kaitseministeerium soovitas, siis ... ja mis veel: ta elab Sauel!

???

No ei kuulnud täpselt ka kõike.
Kui ma ära tulin, siis nad arutasid kooliekskursiooni ja viimane asi, mis jäi kõrva:

- No Albaanias on üldiselt kerge ööbimiskohti leida ja sealt siis edasi...

Kolmapäev, 24. september 2008

irw...paide...

Sama siit.
Täna sai töökaaslane paki juubelit tähistavast viinavabrikust, kus sees liiter viina ja pudel Vana Tallinnat.
Nii kaua kuni kork maha saadi, oli enamik kollektiivi kuidagi sellest teada saanud ja kohale tormanud.
Laeks sai see, kui üha uute raskuste tõttu päev läbi vaheldumisi vandunud ja halanud kolleeg ütles pärast viina kummutamist kurval häälel: kas see Vana Tallinn on veel kinni... (umbes nagu Karlsson küsiks, et on seal veel tilgakene moosi...)


Joodikutest töökaaslased? Vist siiski mitte. Pigem sai pudelitega kolistades korraks mõtted mujale, sama efekti oleks andnud vist ka saadetis kommivabrikust.
Ma arvan vähemalt nii. Pealegi oli ka minu ära tulles lõviosa jookidest veel järel.
Maailmas on muudki veidrat. Näiteks see lause Cosmopolitanist:

Sa kaebled Eesti ilma üle (kuid salamisi unistad vihmast, et saaksid oma uusi lahedaid kummikuid kanda.)

Pühapäev, 21. september 2008



Ronisime lapsega Tallinna Raekoja torni. Sinna saab peaaegu iga päev ja pilet maksab mõnikümmend krooni. Ronimine oli vastik nagu ikka. Mõned astmed on alatult kõrged ja hirm tuleb peale, kui mõtled nende vana aja inimeste raske elu peale, kes neid astmeid kunagi kulutasid.
Me ronisime ja ronisime ja ronisime.
Kangetel koibadel tuikudes jõudsime torni ja saime seista keset niiske tuule tõmbust ning vaadata lauluväljaku ja Viimsini välja.
Ja Karlssoni maja nägime ka.

Muudest uudistest siis niipalju veel, et käsin pulmas ära. Seal oli karjakaupa meediainimesi.
Üks sugulane ütles möödaminnes: "Noh, räägivad ladusalt, nagu ajakirjanikud ikka. Ja jutust neil puudu ei tule... nagu sulgi..."

Nii et sõbrad - ajakirjanikud oleme ja latatarad pealekauba.

Neljapäev, 11. september 2008

Lastevanemate koosolek

Kuna ka direktoril oli paar sõna öelda, siis algas asi sellega, et kõik esimeste klasside lastevanemad kogunesid aulas.
Nagu paljud teised, jõudsin kohale enne täpset algusaega. Aula esine läheb üle sujuvalt puhveti ja sööklaesiseks, kus on ümmargused lauad kuue tooliga. Kõik selleks ajaks kohale saabunud lapsevanemad olid seal endale koha otsinud põhimõttel: lapsevanem ja laud. Seda ma märkasin siis, kui vaba lauda otsisin. Kellele lauda ei jagunud, need seisid. Olgu pealegi kohti küll.
Kui aula uksed lahti tehti, siis võtsid inimesed kohe platsi ikka nii, et rida ja inimene. Kuna kõigile oma rida ei jagunud, siis järgnes segadus ja kõhklev koha otsimine. Mõni sai ikka eraldi rea ka, mõned seisid. Eestlased.
Koosolek läks edasi klassis.
Juba oli ka probleeme - üks laps oli juba esimesel nädalal koolimorsist allergia saanud ja asi lahenes otsusega maksta ühiselt joogiveemasina eest klassis.
Üks laps oli kaotanud püksid - need leidis klassijuhataja kohe garderoobist üles ja teine lapsevanem teadis, et püksid on rippunud seal juba kogu nädala.
Üks isa, sihuke rikkamapoolse oleluga, kes oma sametkuuega juba esimesel septembril silma jäi, tahtis teada, miks algkool ei tohi puhvetist süüa osta - tema lapsele nimelt ei maitse koolitoit.
Mispeale klassijuhataja soovitas panna lapsele toidupakk kaasa.
Üks ema aga tahtis teada, kas ujumistunnis ikka keegi vaatab, kuidas lapsed ennast riidesse panevad ja kas õpetaja ikka jälgib, et pikkade juustega tüdrukud juukseid korralikult kuivatavad.
(Jälgivad küll.)
Ja siis kurtis üks ema, et tema meelest on lapse koolikott liiga raske. Ka teised emad noogutasid agaralt, kuid lõpetasid kaasakiitva jutu, kui kuulsid soovitust osta kirjastusest topeltõpikud.
Enam-vähem ongi kõik.
Koosolekult sõitsin poodi ujumismütsi ostma - selleta ujuma ei saa - ja mõtlesin, et tegelikult on see positiivne mure, et lapsel on iganädalane ujumistund, kuhu on asju vaja.
Positiivse stressi juurde käib ka mure, kas laps peaks minema rahvatantsu, näiteringi, korvpalli, ujumistrenni, dzuudosse või hakkama võtma kohe saksa ja inglise keele tunde.
Või kõike korraga?

Teisipäev, 9. september 2008

Sõnad

Sõnad omandavad hoopis teise tähenduse, kui neid järgida täht-tähelt.
Nii nagu nad kirjas on.
Lapse päevikust nägin, et tal on järgmisel päeval tööõpetus.
"Töö õpetus?" kordas ta. "Kuidas saab tööd õppida?" Ja siis mornilt: "Seda tundi ma ei oska!"

Aga eile tegin tähtsaid töid läppariga ja ütlesin lapsele, et ta ise endale risotto soojaks teeks.
"Pane pool tassi vett potti juurde ja lülita pliit sisse," juhendasin.
No, te ei arva ju veel ära, mis edasi juhtus?
Mõne aja möödudes arvasin, et ju see toit nüüd soe on, keeraku laps pliit välja ja võtku taldrik ja jne.
"Aga kuule," küsis tema, "milleks ma pidin selle tassi sinna potti panema?"

Haa! Ta oligi pannud vee koos tassiga potti!

"Sest ma ju ei teadnud, võib-olla sa tahtsid endale niimoodi teed teha või midagi," seletas see sõnakuulelik laps.

AHHOI!
Ilmselt olen ma nii friik lapsevanem, et võin vabalt tahta endale potis tassiga teed keeta!
Aga seda ma mõtlesin siis, kui läbi naeru jälle rääkida sain.

Heh, mis veel lisada, kui et, loodan et saate öösiti ikka SÕBA silmale!

Laupäev, 6. september 2008

Pahur koduperenaine

Nüüd on siis teada, et kui natuke teepuru palju kordi kraanikaussi valada, siis ei taha vesi enam ühel hetkel hästi alla minna.
Ja see saab selgeks siis, kui kraanikausis on nõud, neile on vesi peale voolama keeratud ja kogu krempel ulbib ühel hetkel seal tobedalt ringi.
Ja kui nõud on välja võetud, vesi välja tõstetud, suskitud puulusika varrega ja toodud poest Toru-Siil ja oodatud ja oodatud, siis ikka tuleb kogu lägane ja tilkuv asjandus lahti keerata, ära puhastada ja tagasi panna.

Miks ei võiks veemasinad olla ehitatud nii, et nendega saaks ka õhus ja maanteel sõita?

Neljapäev, 4. september 2008

Kõnelus tööl bossiga:

Mina: Hommikused ummikud on tüütud... peaks hakkama rattaga tööl käima või midagi.
Tema: Sul kiiver on?
Mina: Ei ole.
Tema: Siis jääb ära. Praegu ei tule mingid õnnetused kõne allagi.

Seejärel ta läks, koperdas trepil, sadas sealt alla ja väänas jalga hüppeliigesest ning veetis mitu tundi traumapunktis.

Moraal: Kiivrid on ülehinnatud.

Kolmapäev, 3. september 2008

Kolmas päev

Täna oli laps väga rahul - ta oli kehalise kasvatuse tunnis jooksnud oma paarilisest kiiremini.
Enne ta ei teadnudki, misasi on kehaline kasvatus ja ega ta ei saanud selgitustest vist ikka lõpuni aru ka. Lisaks oli tal muusikatund, mis "oli kerge, seal tuli ainult laulda".
No aga kõige rohkem meeldivad talle need tunnid, kus saab istuda oma laua taga ja õppida. Nagu matemaatika. Ja ka see on väga kerge ehkki... päris kõike ta ei teadnud ja pidi sõrmedelt järele vaatama.
Ja siis oli tal veel loodusõpetus ka. 
"Seal me pidime igaüks ühe puulehe korjama," seletas laps.
"Oot, te olite siis väljas?"
"No muidugi! See oli ju LOODUSE tund!"
Njahh. 
Homseks peab ta kunstitundi kaasa võtma pappi, plastiliini ja pintsli. See kõik oli kirjas kooli embleemiga ja õpetaja poolt täidetud päevikus.
Järgmiseks kunstitunniks peab kaasas olema passipilt ja vatt. Vatt! Hea, et ma kõike ämma varu minema ei visanud, selle piskuga, mis veel järel on võiks ilmselt varustada kõike seitset esimest klassi.

Rubriik SUURI MÕTLEJAID:

Teel tööle spurtis minust mööda A6, mille sappa oli suurte tähtedega kirjutatud:
ÄRA SÕIDA KIIREMINI, KUI SU KAITSEINGEL LENNATA JÕUAB!

Ja Vikerraadiosse helistas tänase Huvitaja saate ajal keegi proua Laine või Valve, kes tõdes elutargalt: Suur tarbimine Eestit küll Euroopa viie rikkama riigi hulka ei vii!




Esmaspäev, 1. september 2008


No hakkas peale siis. Aga ausalt öeldes - aktus polnud sugugi hull, isegi lastele meeldis, ehkki Karl ei saanud aru, mida see kentsakas sõna tähendab.
Direktori (pildil sinise kuuega) kõne kestis nii viis minutit või ka vähem ja koosnes viidetest Ilvese kooliaasta alguse tervitusele. Oli päris normaalne. Seda enam, et see oli tal samal päeval kuues aktus pidada, kool mahub aulasse ainult jupikaupa. Aktuse ajal pidi direktor seinale nõjatudes seisma, sest istekohti ei olnud.

Esimese klassi omasid oli juba ennast 160, pluss abituurium, pluss esimese klassi omade emad, isad, vennad, õed, vanaemad, vanaisad, sõbrad ja sugulased.
Nägi ka kuulsusi.
Traditsioonilise koorilaulu ajal joosti laval nii palju edasi tagasi, et mul ei hakanudki eriti igav. Seda enam, et asjal oli telg - alustuseks, kuni rahvas kogunes ja lapsi sisse oodati, näidati suurel ekraanil vana vene multikat Ohhist ja Ahhist matkal. Pärast koor ka jagunes Ohhiks ja Ahhiks.
Mu selja taga istus üks vanaisa koos mingi muu vanaonuga ja aina rääkis oma lapselaps Gregorist ja sellest, et poiss küll tähti suuremat ei tunne, aga näe, automarke teab väga hästi.
Kui lapsed laval aabitsate järel käisid ja lapsevanemad oma võsukest ära tundes üles alla hüppasid nagu hüpiknukud, et enda oma kaugelt-kaugelt pildistada, siis ehmatas vanaisa poolt istmerida huilgega: Näe, Geku, Geku on seal laval, näe, kui tõsine!
Aktusega oli veel selline asi, et kõigepealt tõusid kõik püsti ja plaksutasid, kui lapsed sisse tulid. Siis mõned istusid, aga pidid kohe tõusma, sest kooli lipp kanti pidulikult sisse. Siis jõudis enamik taas istuda, kui algas hümn. Kui siis oli istutud, aga abituriendid oma esimese klassi omadega seisma jäid, sattusid inimesed segadusse, a kui selgus, et nüüd lauldakse kooli laulu, siis enamik istus edasi puhtalt sellepärast, et tobe oli jälle tõusta.

Siiski meeldis mulle see asi üsna kenasti, selline loominguline ja lahe tundus, ei olnud midagi õõnsat ja tüütut. Ja lapsed tundsid ennast silmnähtavalt hästi. Karl ootab väga homset esimest koolipäeva, sest siis "saab lõpuks hakata õppima!".
Ta ei tea veel, et see kestab nüüd aastaid ja aastaid ja tegelikult ei lõppegi ära. Ma loodan, et talle meeldib koolis rohkem, kui mulle, ehkki ka minul on fotodel esimesel päeval kaunis rõõmus ja elevil nägu. Hiljem asjad muidugi muutusid ja mõnele perioodile koolis on mul ikka veel vastik mõelda. Mul on siiski hea meel, et ma tollal matemaatika ülesannete lahendamise asemel Homerost ja Cervantest ja isegi tellispaksu "Pickwick klubi järelejäänud paberid" ära lugesin, ma ei tea, kust ma praegu selleks aega võiks leida ja kas mul ka enam tahtmist ja viitsimist oleks.
See pakkus mulle palju rohkem, kui head hinded, aga kahjuks tuli hinnete pärast paksu pahandust ja Homeros ei huvitanud kedagi.
Aga mis ma heietan. Karl on palju distsiplineeritum ja teda huvitavad numbrid väga. Südamevärinal loodan, et see kõik läheb võimalikult valutult ja isiksus ja kool tulevad teineteisega toime.