Esmaspäev, 19. mai 2014

Jääks kohale ja kaevuks maasse

Lugesin lehest, et viiendik inimesi sooviks agressiooni puhul Eestist lahkuda.
Väga solvav, ütlen ka kohe ära, et mina küll kuhugi ei lähe, kaevun kasvõi Viimsis maasse ja alustan vastutegevust.
Oma rõõmuks kohtusin täna mõttekaaslasega. See on metsamees, kellel on lausa lastega plaan tehtud, kus häda korral kohtutakse ja metsamaja täies valmiduses ilma elektri ja muude mugavusteta hakkama saamiseks.


Veetsin temaga mitu muhedat tundi vaadates mägraurge, koprasaba jälgi, karust jäänud hunnikut ja paljut muud.
Rääkisime just käbidest ja raputasime emakäbidele isakäbidelt tolmu kaela, kui vurts! otse meie peade kohalt tõusis lendu pirakas lind - hiireviu.
Teinekord lendas samamoodi vurts! jala alt mingi lind minema ja ohoo - samas mätta sees oli ta munadega pesa!

Minu jaoks oli see suurepärane päev. Näiteks leidsime teelt pisikese surnud loomakese, vesimuti. Metsamees ütles, et see on ainuke meil elav imetaja, kellel on mürgihambad. Neid kasutab ta kalu püüdes. Ma isegi ei teadnud, et meil elab miski vesimutt!
Sõitsime mööda merikotkapesast, kuid peatuma ei jäänud, sest kotkas oli ärev. Vares oli tal ühe muna ära varastanud ja nüüd valvatakse ainumast koorunud poega iseäranis suure hoolega.
Selgus ka, et need imelikud rajad, mida ma metsas olen näinud, kuuluvad mäkradele, kes on ühed ütlemata töökad loomakesed ja armastavad süüa maipõrnikate tõuke - kui mägrad ära ajada, järavad tõugud puudel juured alt ja eks katsuge siis uhkeid kaasikuid kasvatada!

Metsamees rääkis ka, et väga hästi lööb pea selgeks sipelgahape. Nii ta siis kummardus sipelgapesa kohale, nina peaaegu vastas ja sülitas. Vastu paiskus gaasipilv. Ma proovisin seda, sest see ei tee ju sipelgatele suuremat häda ja tunne oli päris uskumatu. Tõepoolest lenda mulle näkku happepilv ja näole jäi hapukas kiht. Veider oli see arusaam, et minule tegelikult ei loe need sipelgad ju midagi, olen suuuuur! Aga nemad märkavad ja võtavad väga tõsiselt. Mõned olid ikka tegelt päris vihased ja hammustasid mind jalast ka.

Päeva tipphetk oli see, kui Sammalhabe ehmunult auto tee kõrvale tõmbas ja ruttas appi väikesele rästikupojale, kes oleks muidu võinud auto alla jääda.
Ma ütlen, metsas on tore!

Vesimutt

Rästikupoeg

Aita rästik üle tee!

Märk karult, kes on söönud haavalehti jms

Ärev kotkas

Kommentaare ei ole: