Pühapäev, 4. detsember 2016

Suured käpad

Nägin maamaja taga metsas ilvese jälgi!

Jäljed olid väga värsked, sest hommikul tuli veel natuke lund ja need olid tehtud peale seda. Seal liigub üks kitsekari ja nad olid käinud passimas. Kahjuks hämardus ja ma ei saanud täpselt kõike vaadata, aga muidu oli täiesti klassikaline ilvepere rada - algul läks kõik üksteisel jäljes nagu oleks liikunud üks loom.

Siis äkki jäljed hargnesid ja ühest reast sai kaks või kolm, ma täpselt ei näinud, nii pime oli juba.
Siis oli põõsaste vahel pisikeste sammudega tipitud (hiilitud tasakesi) ja tehtud suuri hüppeid. Ilves on ju sprinter nagu kass, teeb saagi peale sööstu ja kui see eest saab, siis pikalt ei jälita.

Ma uurisin, aga verejälgi ei paistnud, kuigi üks koht oli, kus nagu oleks midagi lohistatud. Uh, nii põnev oli!

Läksin hommikul tagasi, aga kahjuks oli lumepihu selged jäljed katnud ja nii selgelt neid enam näha polnud.
Kahjuks korralikku pilti ei saanud. Nendega, mis on, ei hakka siin asja segaseks ajama. Väga äge igatahes! (Isegi huvitavam, kui maaeluminister.)

Reede, 2. detsember 2016

Vaat sulle nohuravi

Laps jäi sellesse nõmedasse viirusse, mis praegu ringi käib, kurguvalu, nohu jms. Oli üsna pikalt haige, oma 10 päeva. Mulle tavaliselt need koolist toodud nakkused külge ei hakka, aga seekord hakkas.
Olin just lapsele öelnud, et praegu on tal elus erakordne aeg - kui jääb haigeks, siis ongi kodus haige ja sellest ei juhtu mitte midagi. Nii-et kui ma tundsin kurku paiste minevat ja ninas sügelust, siis ma muidugi ei muutnud oma plaane, mille sees oli üks pikem sõit, sest millal seda siis hiljem teha?

Ostsin kähku apteegi käsimüügist actifedi, sudafedi, goldrexi tablette ja mingeid imemistablette, mis iial aidanud pole. Lisaks neelasin pangekese pärnaõieteed, kombineerituna veel ühe ja teise metsataimega. Jäin üha haigemaks ja sõin üha enam tablette ja tundsin, kuidas pea rõõmsalt suriseb ja asjad on nagu veidi irreaalsed. Ma väga tahtsin seda intervjuud ära teha, aga kuidagi ei passi inimesega suheldes aina lörinal nina nuusata. Tegin ka, kuigi inimene muutus vahepeal kuidagi hägusaks ja see oli alles lisahäda algus.

Viiruse tablettidega kinni toppimine ning samuti liigne kogus pärnaõieteed andis ebameeldiva ja ootamatu tagasilöögi - vererõhk lendas lakke. See on hästi ebameeldiv, sest olen madala vererõhuga toredasti siiani elu ära elanud. Tunda andis see nii, et olin näost punane kui peet, pea kas tuksus või valutas ja suu kuivas. Kui ma naabrilt laenatud randmenõkatsilt nägin numbreid 186/119, siis  helistasin perearstile ja avasin netiotsingu. Sealt leidsin, et mõned käivad ringi 200ga ega tee teist nägugi ja teised on 160ga kiirabisse kärutatud.

Minu jaoks kõige rahustavam oli see, et pereõega aegu klapitades jõudsime samast päevast järgmisse ja siis ülejärgmisse - järelikult midagi jubedat ei ole.

Kui vastuvõtule jõudsin, siis oligi kõik juba korras. Sain teada, et kui rõhk on korra üles lennanud, siis ta tuleb väga visalt alla ning eriti visalt alaneb alumine. Ning et ebameeldiv tuksumine kuskil kurgu all tulebki liiga kõrgest alumisest rõhust. See on aga kõrge eriti neil, kes vähem liiguvad.

Ma teinekord olen nohu ravimisega ettevaatlikum.

Laupäev, 26. november 2016

Midagi meeldivat

Vaadake seda!

Teravama silmaga teadlikud isikud nagu näiteks mu poeg, märkavad kohe ka Erebori võtit, mis on selge viide läheduses asuvatele päkapikkudele, kääbikutele ja haldjatele.

Valmistume aastalõpuks ning see on  üks neid asju, mis sel ajal lehte läheb - sööming, mis teeks au igale kääbikuperele.

Ma ise olen väga rahul, niisugusse seltskonda ei satu tihti ja loodan, et ka lehelugejad üllatuvad rõõmsas äratundmises, sest selliseid lugusid pole lehtedes just ülearu palju. Õnneks nüüd on üks tulemas ja kuigi panen selle ise kokku, ootan ärevalt ja tahaks juba lugeda.

Puha paljad

Muutume järjest põhjamaisemaks, kus kõik püüavad kõigist võrdsuses ette saada. Varsti ei saa lõunapoolsemad riigid, kus on kulupeade kummardamine ja ametnike austamine endiselt oluline, meist üldse enam aru.

Aga mis parata, autoriteete tõesti napib. Mul poleks midagi selle vastu, et kõrgetele riigitegelastele austuse ja usaldusega otsa vaadata, aga tõde on see, et nad on ju samasugused luust ja lihast inimesed nagu kõik teisedki.

Mõned neist on küll keskmisest taibukamad, laiema haardega ja haritumad. See siiski ei näi päästvat kinnijooksmisest. Nii-et kui istud ühe sellisega vastakuti ja näed, et tal on vesi ahjus ja meeleheide käega katsuda ja ta lihtsalt ei taha oma ametist loobuda, siis on kohe päris kahju ja usaldust ei ole ka kuskilt võtta. Mingist erilisest austamisest pole juttugi ja ma tegelikult ei saagi aru, miks mu isa autogramme kogub, eriti poliitikute omasid - nende saavutused on enamasti väikesed ja kohta suudavad täita tänu adekvaatsetele nõunikele. Kõik pole isegi nii arukad, et nõu kuulda võtta.

Argisus vaatab kõikjalt vastu, ka uus president on kohutavalt argine ja jätab sealjuures mulje, et tal on nii palju tööd, et vaevu on üldse aega midagi teha.

Võiks vahelduseks olla ju ka mõni selline riigitegelane, keda vaadates hingad kergendatult, tunned soovi teietada ning ruttad pärast valgustuslikku kohtumist kirikusse panema tänuküünalt.

Loota ju ikka võib.


Laupäev, 19. november 2016

Hääled pimeduses

Sõber küsis just, et kas ma ennast siin maamajas üksildase ja natuke kurvana ei tunne. Tegelikult ilmselt ta mõtles, et kas veidi hirm pole.

Minu meelest on sellisel juhul asi mõõtmes - kuidas või kui hästi keegi ümbritsevat tajub. Arvatavasti oleks mul üsna ebamugav kuskil Aafrika öös, sest ma ei tea, kes seal pimedas ringi roomab või lendab. Näiteks malaariasääsed on väga salakavalad tüübid, nad on väikesed ja ei tee mingit häält, lendavad kohale ja alles hiljem avastad, et oled hammustatud.

Võimalik ka, et mul oleks hilisel tunnil ebamugav kuskil Eesti linnas, mille käitumismustriga ma tuttav pole. Aga kui räägime Eesti loodusest, metsast, merest ja muust sellisest, siis ei, ma ei tunne iial pimeduses kõhedust, üksildust või ebamäärast hirmu. Kõik, mis on olemas päeval, see on olemas ka öösel ja vastupidi. Arvatavasti algas see juba mingil ajal lapsena, kui me näiteks Saaremaal pimedas ringi kolasime ja see oli põnev. Öösel tähti vaadata oli huvitav, ujumas käia oli lahe. Sõita öösel rattaga mööda tuttavat põlluteed mõne kilomeetri kaugusele kruusakarjääri äärde üksi lõket tegema tundus äärmiselt mõistlik. Seal tulid ka väga head mõtted, mõned on mul siiani meeles.

Kui mul veel maamaja polnud, siis käisin aegajalt lihtsalt metsas magamas, eelistatult ilma telgita, sest tore on pea magamiskotist välja pista ja ringi vaadata või linde kuulata. (Aga nüüd ma vist võtaks telgi, sest mõned sõbrad on kurtnud, et hiired on püüdnud tulla neile magamiskotti sooja.) Eesti looduse pimedus on turvaline. Maamaja lausa kindlus. Ma ei viitsi siin mingeid kardinaid ette panna ega ust lukustada.

Mis on mõistlik - kui te külla peaks tulema, siis saate kohe sisse astuda ja ei pea ukse taga koputades hirmunult lõdisedes ringi vahtima.



Pühapäev, 25. september 2016

Olin ka seal

Otsustasin veeta laupäeva Estonias, sest olin kindel, et midagi seal juhtub, mis värvikalt ajalukku läheb.

Teisipäev, 13. september 2016

Mõtteavaldus olulisel teemal

Loomulikult jälgin ma presidendirallit suure huvi ja põnevusega.

Pühapäev, 28. august 2016

Naiste olukorrast


Oma talutöid täis nooruses tegin ma küll üht ja teist, kuid kirvest otseselt käes ei hoidnud rohkem, kui hädapärast vaja. Sel suvel olen saanud enam-vähem kõik tasa teha, mis viis mu omakorda mõningate mõtisklusteni.

Kolmapäev, 24. august 2016

Muusika saatel pimedas

Vedelesime lapsega hunnikus pehmetel patjadel ja ma lasin talle telefonist "Für Alina", sest last alati rõõmustab, kui mõnel eestlasel maailmas, eriti YouTubes hästi läheb. Ta natuke porises, sest ei saanud selle muusika menust aru. Võtsime siis ette "Spiegel im Spiegel", mis meeldis talle juba pisut rohkem (seal ikka toimub midagi!) ja siis plõks! läks elekter ära. Jäime täiesti pimedusse, ainult mobiil helendas ja muudkui mängis edasi tint-tint-tint.
"Nagu film!" vaimustus laps. "On pime, keegi käib, muusika mängib salapäraselt..."
Ja pani mu telefonil taskulambi põlema ning liikus panterliku kõnnakuga muusikarütmis elektrikapi juurde vaatama, kas ehk lüliti on välja löönud. Ei olnud, oli õuest elektrikapist hoopis väljas, aga sinna minekuks see muusika ei sobinud.
Aga muidu väga äge. Panen pala siia, proovige tuled kustutada ja pimedas selle saatel elektrikapi  juurde hiilida. Täitsa... huvitav.



Laupäev, 20. august 2016

Põhjas

Ettevaatust, järgnevalt tuleb pikemalt juttu suvisest väljasõidust ja pilte on ka.

Teisipäev, 2. august 2016

Rattad ja käekotid

Laps oli üsna tusane, kui selgus, et jääb oma sünniaasta tõttu napilt tänavu ilma võimalusest sõita end Haanja100 rattamaratonil oimetuks.
See tuletas mulle meelde, kuidas läksin omal ajal Tartusse Tartu maratoni kontorisse, et end suusasõiduks kirja panna, kuid asi jäi katki, kui avastasin, et osalustasu on 25 krooni ja kui ma selle ära annan, siis jääb mulle järele vaid 2 krooni.

Laupäev, 23. juuli 2016

Väljavaadetest

Vestlesin noore neiuga, kellel on pisike imik ja noh, armastav mees ka.
Mees on tubli oskustööline, laps ümar ja rõõmus.

Huvitav aeg

Üldiselt ma olen alati pidanud talutubasid kabinettidest enda jaoks paremaks kohaks.

Teisipäev, 19. juuli 2016

Loomad meres

Kõik sõitsid eile välja merele ja mina jäin kontorisse tööle, kuigi olen alati esimene, kes soovib lainetel õõtsuda.
Laps ütles küll lohutavalt, et ei tea, kas see olekski mulle nii väga meeldinud, sest loksutab ja aega läheb ka.
Aga ma tean seda ju väga hästi. See ongi tore ja töömõtteid välistav. Pealegi nägid nad hülgeid.

Laupäev, 2. juuli 2016

Öised raamatud

Mulle päevased uned siiski ei sobi. Eile jäin magama juba varasel õhtupoolikul ning seetõttu vahtisin öösel vedi närviliselt ringi. Ilmselt olin siiski poolunes, sest pähe tuli imelik mõte kasutada seda aega koristamiseks.

Reede, 17. juuni 2016

Kujund

Kolleeg, kes harva kontoris käib, küsis, miks ma nii vait olen. Et mis viga?
Olin küll tõesti parajasti väga väsinud (ja lisaks soovisin rahus ajakirja lugeda), kuid ehmusin siiski - kas ma olen tõesti nii lärmakas?
Vastasin, et lollgi näib tark, kui vait on (Vana Testamendi aegumatu klassika), mispeale ta ütles, et mu jutt on väga arukas, eriti naise kohta.
See dialoog kiskus ilmselgelt ära, aga mõtlesin, et kõike ei pea võtma ju sisuliselt. Vaid ka nii, et vahel inimesed lihtsalt tahavad suhelda ja pole otseselt oluline, millest räägitakse.
Aga sealt edasi mõtlesin üldse mitte selle kolleegiga seos, pigem nii üleüldse, et on hetki, mil inimestega suhtlemine on nagu surströmmingu avamine. Kui ette ei vaata, purskab kõik laiali, määrib ära ja tükk aega tuleb klaarida ja õhutada.
Aga või siis alati on see külma veega anum käepärast, mille sees gaasidest punnitavaid purke ettevaatlikult avada. Kujundina pole siiski paha, eks ole.

Reede, 10. juuni 2016

Traumapunktis üleüldse

Ma ei tea maailmastatistikat, aga minuga ei ole enne juhtunud, et saan söögitegemise ajal puuga pähe.
Seekord siis juhtus.

Teisipäev, 7. juuni 2016

Vaat, kus lugu

Ma mitte sellepärast ei tee kirjutamises pikemaid pause, et mu elus midagi ei juhtu. Pigem seepärast, et ei jõua järge pidada.

Neljapäev, 12. mai 2016

Vaatamas

Käisin kahel raamatuesitlusel järjestikustel päevadel.
Esimene oli ühe tähtsa ja tuntud inimese oma. Läksin veidi varem, et jõuaks teisi raamatuid ka vaadata. Inimene oli aga juba koos kaasautoriga kohal ja rõõmustas hirmsat moodi, kui mind nägi: "Oh, no üks inimene vähemalt on olemas!" Palus mu enda kõrvale istuma ja vestles innukalt. Tasapisi aga tuli veel tähtsaid ja tuntuid, kuni toolid olid täis ja raamatuostjaid pikk saba ja siis läks ta tuju veel paremaks.
Täna läksin järgmisele esitlusele. Jõukas ärimehest autor tuli parklas pika sammuga vastu, selline saagu-mis-saab nägu ees, et pidasin auto kinni ja hüüdsin tere ja et sinu pärast ma tulin! "Ma armastan sind," rõõmustas tema hirmsat moodi. "Sest et sa tulid minu pärast!" Ta edasi läks juba päris kepslevalt, ilmselt mõtles ka, et noh, igatahes üks inimene on olemas!
Tegelt tuli päris palju neid veel juurde.
Mõlemad autorid palusid edaspidi tulla endaga veini jooma, kuigi see võis olla ka esimene eufooria.
Ma mõtlesin siiski, et raamatuesitlus on üks mõtlemist vajav asi - esimene neist oli liiga lühike ja keskendus tegijateringile ja kõik nad siis kiitsid üksteist. Teine läks ehk pikale ja võib-olla mõne isiklikumat laadi küsimuse küsimise võiks enne omavahel kokku leppida ka.
Lisaks ma mõtlesin, et kui mina peaksin kunagi mõne raamatu kirjutama, siis ma ei tea, kas ma üldse tahaks seda esitleda ja kui, siis ma lepiks enne sõpradega kokku, et vähemalt nemad tulevad kohale ja sõidaks nendega hoopistükkis näiteks Koeru raamatukokku kõike seda tegema. Sinna tuleb kohalik leht ju ikka kohale, nii oleks väike kajastus ka naksti olemas.
Aga ma loengi nüüd oma uhiuusi raamatuid.


Esmaspäev, 2. mai 2016

Poisid autos rääkisid

Vedasin kahel õhtul poega ja tema sõpra rattavõistlustelt koju.
Väga huvitav oli. Selgus, et poisid räägivad omavahel palju liikumisest ja ettheitvalt nendest, kes ei viitsi üldse liigutada ja söövad pidevalt burkse.
Eile kritiseeris sõber mu last, sest see oli kananagitsaid ostnud. "Mina toitun igatahes tervislikult," tänitas ta. "Ma olin ju pika päeva juba kohal olnud, seal ei olnud muud, sa tulid hiljem," kaitses laps ennast. Seejärel keskendusid mõlemad suurhalli toitlustuse kritiseerimisele, kus lihtsalt ei olnud midagi normaalset süüa!
Siis rääkisid nad hinnetest.
"Mis sul see töö tuleb?"
"Ma ei tea, kolm-neli."
"Mis, mul tuleb neli-viis ma arvan."
"No, ma ei tea, tundus lihtne, aga kunagi ei oska arvata ju."
Jne.
No ma saan aru. Tundlik iga. Tervislik toitumine on meil tõesti pidevalt jutuks, aga noh kasvuhüppeid tegevad noorukid ikka enda vastu ei saa. Meil on hetkel laps otsustanud mitte süüa ja leiba või saia, mis tähendab, et ta sööb ainult kooki.
Väga populaarsed on smuutid ja puuviljad, aga... ega päev ilma kommide või šokolaadita siiski looja ei saa minna. Midagi magusat peab selles olema. Õnnis iga. Ma mäletan, kuidas mu vend sõi kottide kaupa komme ja mahtus veel viiendas klassis esimese klassi pükstesse, need olid lihtsalt hirmus lühikesed. See pikkusse kasvamine on lihtsalt kohutavalt energiatvõttev. Hull on ka see, et samal ajal peab hea välja nägema ja mahtuma kitsasse särki.
Suurhalli tuledepargivihus vaatasin, et mõlema poisi juustes on näha geeliläiget. Nunnud sihukesed.

Laupäev, 30. aprill 2016

Saarel

Käisin saarel, kus toimusid talgud. Nad kutsusid ja ma kuidagi olin nõus. Hiljem oli muidugi kahju nagu ikka, sest nädalavahetusi on nagunii vähe.
Olen seal saarel või õieti saartel varem käinud ühe korra ja see oli õudne päev, siiani tuleb vastik maitse suhu, kui meenub.

Neljapäev, 28. aprill 2016

Riskid

Ma justkui nooremana olin veidi uljam. Ohud ei olnud üldse reaalsed.
Täna hommikul küsisin lapselt, kas ta tahaks langevarjuga hüpata. Tema kohe tahtis.
"Aga see hetk enne lennukiukselt välja hüppamist? Kas sa saad sellega hakkama?"
"Muidugi, mul on väga tugevad jalad!"
Tal ei tulnud isegi pähe, et see võib tähendada tugevat eneseületust. Et vaatad alla ja maa on kaugel ja tuul vihiseb ja.
"Ei, sellega pole mingit probleemi," kinnitas tema, kui olin uuesti seletanud.

Ma mõtlen, et ehk peaks talle siiski langevarjuhüppe ostma. Sest muidu jääb ka vanaks ja muutub kartlikuks ja saagi hirmust segasena kõrgusest alla hüpata?

Teisipäev, 19. aprill 2016

Üks reis

Ilmselt ühegi mu reisi kohta pole nii palju küsitud, kui seekord Ghana kohta. Mõned on tahtnud isegi kokku saada, et sellest pikemalt rääkida. See viib mu suurde hämmingusse ja mõningasse ebalusse, sest ma pigem hoidun oma elust rääkimast, sest kardan inimesi tüüdata või sundseisu panna - noh, et peavad kuulama, sest see on viisakas.
Aga olgu.
Esiteks - ma pidin kaardilt vaatama, kus Ghana asub ja ma ei teadnud, mis on pealinn (Accra).
Kui ma lugesin, et see on endine Kullarannik, siis midagi koitis ja samuti meenus, et see kant oli üks orjarannikutest.
Mulle väga meeldis plaan sõita väikebussiga alt pealinanst üles põhja Burkina Faso (ka üks riik) piirini. Ma päriselt ei teadvustanud, et see on riigi kõige-kõige vaesem ala, kus inimestel ongi nälg varuks ja kulude piir päevas üks euro. Või vähem.

Reede, 18. märts 2016

Endiselt teel

Mul on veel hetk aega, sest bussiga läks aega ja saan istuda külalistemaja jahedas vastuvõturuumis, enne kui pean minema välja sauna (niiske ja 30 kraadi palavust).
Eile olin tagasihoitud naerust lõhkemas. Tulime lennujaamast väikese peetud ja päevinäinud väikebussiga, kui hakkas sadama hirmsa hooga sooja troopilist vihma.

Kõik aknad läksid hoobilt uduseks. Jõudsime kuidagi kohale ja bussijuht arvas, et mis te sinna vihma kätte lähete, ootame, ehk läheb üle. Ghanas on vihm ka piisav põhjus mitte tööle minna.
Noh istusime siis seal uduses bussis. Vihmakest lahistas, minu ees hõõrus välisminni ametnik pead, mille ta ühes augus hüpedes oli bussilakke ära löönud, kõrval nohistas riigikogulane ja püüdis läbi uduste akende midagi näha. See oli naljakas, päriselt. Kui välja läksime, siis saimegi hoobilt märjaks, esimesest sammust. Pole ime, et siin nii niiske on.

Öösel oli mul veidi raske magada, sest tundus, et rott närib seina. See võis olla ka mõni hiiglaslik mardikas muidugi. Igatahes keegi seal oli ja midagi ta näris.
Lisaks lendasid üle maja mürinal lennukid, sest lennujaam on lähedal, aga muud huvitavat ei juhtunud. Väiksminni ametnik leidis, et voodialune on surnud prussakaid täis ja järeldas, et tõrje on korralikult tehtud.
Nüüd läheme tähtsa saadiku juurde ja siis sõidame levialast välja. Vähemalt nii on mind hoiatatud.
Tänane esimene peatus pärast Accrat on Kumasi (1,7 miljonit elanikku ja Ghana kõige kuulsam turg) ja siis edasi otse põhja, kus on Bolgatanga linn ja Kongo küla.

Neljapäev, 17. märts 2016

Teel

Kuna ma ei soovinud seltskonnaga ümber maja uidata, siis on mul hetk aega.
Olen jõudnud Istanbuli. Turkish Airlinesil on selline teenus, et kui nendega lendad ja nad ei saa sulle 12 tunni sees jätkulendu, siis saab tasuta hotelli. Kui lend on, aga sinna pole kohti, siis ei saa.
Meil on teel Accrasse (Ghana pealinn, pole hullu, ma ka polnud varem kuulnudki) ööbimine. Juhus, kui kedagi huvitab, siis see käib nii: tuled Istanbulis lennujaama alalt peaaegu välja ja siis on seal ühes nurgas Hotel Desk, kus võib olla igavene pirakas saba. Letis korjatakse ära lennukiiletid, mis pärast ilusti jälle tagasi antakse ka ja jagatakse inimesed hotellide vahel ära. Siis tuleb oodata, kuni bussid on komplekteeritud ja reisijad transfeeritakse kenasti teab kuhu ära. Meie hotell on väga korralik nelja tärnikas, aga asub kuskil imelikus kohas. Meiega koos maandus bussi valjuhäälne ammeriklanna, kes väitis, et otsis hotel deski kaks tundi, millest ma hästi aru ei saa. Panen selle siiski tema sünnipärase keeleoskuse arvele, küllap seletas pikalt ja põhjalikult ja ajas kõik segadusse. Kõige targem on rääkida märksõnadega, mida kõik teavad ja oskavad esimese silbi peale käega õiges suunas viibata.
Kuna bussijuht lõikas mööda remonditavat teed, siis oli bussis kõigil palju rõõmu, kui ta välja ronis, et teetõke kõrvale lükata ja omatahtsi sealt end läbi suruda. Nii jõudsime kõigist enne kohale, kuid toad saime ikkagi kätte viimasena. Nagu see asi elus käib.
Õnneks on hotelli kõrval pisike supermarket, kust ma vaevumata liiri kurssi arvutama, ostsin mõned banaanid ja juua ja röstitud kikerherneid. Nendega läksin kahjuks alt, sest tegemist on tõelise tervisetootega, mis on seega kenasti maitsetult jahune.

***
Nüüd on juba hommik. Avastasin hommikusöögil nurga, kus olid kuivatatud mooruspuumarjad ja pähklikaste. Näis, millega Aafrika selle üle lööb.

Kolmapäev, 2. märts 2016

Tööst mitmeti

Lugesin jälle suure naudinguga üht oma lemmikraamatut, Agatha Christie autobiograafiat. See on värvikas, detailirohke, emotsionaalne - ühesõnaga suurepärane.
Seekord jäin toppama sinna, kus ta on juba lahutatud ja laps hakkab kooli minema. Agatha ise koolis ei käinud, tema nooruses olid neidudel guvernandid ja selliseid koole polnud olemaski.
Aga tütar tahtis kangesti kooli minna ja Inglismaale omaselt muidugi oli valida erinevate internaatide vahel. Prooviti mitut ja laps valis ühe organiseerituma, sest talle meeldis, kui aeg oli täidetud ja asjad kontrolli all ja koguaeg sai õppida.
 
Ühesõnaga. Siis oligi nii, et laps oli kooli pandud, mees lahkunud ja Agatha sai vabalt minna ja osta piletid, et reisida Idaekspressil Iraaki ja mujale. Aega oli laialt, piletid odavad. Õde võis ka lapsel silma peal hoida, kui midagi oleks juhutnud, aga pika aja pidi tüdruk ju nagunii omapäi koolis olema.
Vaat see pani mu mõtlema.
Nii võib tõesti olla produktiivne kirjanik või üks kõik mida muud teha. Mitte et ma sooviks oma last internaati panna, hoidku selle eest. Aga pilk jäi peale. Sel ajal oli ju asi nii, et reeglina oli inimestel, kes polnud otseselt töölised, sissetulek intressidena mingist investeeringust või kinnisvararendist. Ka Agatha sai 100 naela aastas ja raamatute kirjutamine oli pikalt puhas lõbu, enne kui ta hakkas selles nägema püsivat sissetulekut.
Ükskord juhtus, et ta oli kuskil kõrbes väljakaevamisi vaatamas ja kui tagasi tuli, leidis eest seitse kiirtelegrammi - laps oli haigestunud kopsupõletikku ja väga raskes seisus. Kuigi viimane telegramm ütles, et asi on juba parem, tormas Agatha kodu poole teele. Piletid, rongid - kohale jõudis nelja päevaga, mis oli veel üsna ladus.
Nojah, ajad on muutunud.

Niimoodi ta reisis ja rändas üsna palju ning alailma juhtus midagi. Küll jäi buss liiva sisse kinni, läks tal seal süda pahaks, viis laev valesse sadamasse või oli rong lutikaid täis. Muutus tuli siis, kui turismindus arenes ja müüma hakati korraldatud reise - see tõstis Agatha hinnangul hinnad lakke ja võttis reisidelt suurema osa mõnust. Selles osas olen ma nõus. Eelistan ka alati ise odavamat, aeglasemat ja ebamugavamat kohalikku transporti.

Aga seda raamatut ma soovitan, kuigi olen seda vist juba varemgi teinud. Naiste tööelu on teinud läbi suure muutuse. Tegelikult meeste oma ka - Agatha isa elas ka mõnusalt kapitalitulust, päevad veetis klubis, õhtud vastuvõttudel käies või neid korraldades. Ja pange tähele - kõigil neil oli koguaeg kiire!

Neljapäev, 25. veebruar 2016

Lutsu jutustuse jälgedes

Esmalt hõõrus koer endal rakmetega käpa ära. Selgus, et mida enam ta seda lakub, seda hullemaks läheb.
"Miks te kaelarihma ei pannud," tundis vend huvi.
Nüüd käib kaelarihmaga.
"Ta ei tohi seda kohta lakkuda, pange talle mingi särk selga," soovitas tuttav koeraasjatundja.
Panimegi. Koer käis õhtu ja öö läbi suure punase särgiga. Laps leidis, et ta on sellega üsna Venna moodi.
Sellest õnneks piisas ka. Käpp hakkas kohe paranema ja lakkumine lõpetati ära.
Kütsin rõõmsalt sauna. Sain just ahju puid tublisti täis, kui kerisest korstnasse viiv metalltoru ära kukkus. Põmm. Leek kerisest välja, suitsu kõik kohad täis, tulikuum toru risti üle lava.
Harulise puuhaluga toetades ja mingi labakuga suunates sain toru lõpuks kuidagi tagasi. Silmad suitsust kibedad ja hämming suur - Venna tehtud ajutised asjad peavad ka kõik tuuled, tormid ja ajavaod vastu. Väga imelik.
Olin üsna pahane, et koeraga jalutama läinud laps ja külla saabuv Merepiilu astusid uksest sisse just siis, kui ma toru tagasi olin smugeldanud. Ei võinud siis veidi varem tulla!
"Andke labidas, ma lükkan lume trepilt ära, see läheb kõik jäässe," kamandas Merepiilu. Kahjuks sadas pärast veel lund. Kui hommikul trepile astusin, siis lasin sealt alla nagu parimast liutorust. Võiksin sinikat näidata, kui see poleks nii ebamugavas kohas.
Siis ummistus köögikraan. Võtsin toru tusameelselt alt lahti vaid selleks, et tõdeda: kõik on korras.
"See ummistubki kuskilt mujalt, altpoolt ja ma pole põhjust veel leidnud," teatas Vend Slovakkia suusamäelt.
Ütlesin lapsele, et okei, kasutame siis nõudepesumasinat ja kraanist vett ei lase. See on nunnu, sest Vennal on majas umbes kolm taldrikut ja kaks kahvlit ja neli lusikat ja viis potti.
Ma ei pane seda kõike siiski pahaks, sest tal on kena kogum veine, millest suurt osa ta enam kunagi ei näe. Inimene peab ju traumasid ravima ja kuidagi tulema toime sellega, et öösiti magab voodi ees koer, kes krabistab, krõbistab, puhib, käib vahepeal tsekkimas, kas kõik on korras ja siis räntsatab äärmiselt kärarikkalt jälle pikali.
Ilmselt on see maja üldine stiil. Ühel õhtul käis korraga kõva kolin - köögikapi kõik kolm suurt sahtlit olid siinidel hirmsa prahvatusega välja sõitnud. Mis nendega juhtus, seda me ei saanudki aru, panime aga kõik jälle kinni.
"Suurepärane maja," leidis laps. "Ma võiksingi siin elada."



Esmaspäev, 22. veebruar 2016

Vaheaeg ja koer


Kuna enam ei ole koolidel ühtemoodi vaheajad ja minu lapse kool tegi kohe kõik omamoodi ümber, siis tuli meile mõlemale suure üllatusena, et lapsel on vaba nädal.
See sobib siiski üsna hästi, sest Vend võttis ja sõitis suusareisile ja meil tuleb ta koeraga majandada.
Koer on veits koleerilise loomuga ja me kolisime esimeseks paariks päevaks Venna juurde sisse, et mitte koerale kolimisega stressi tekitada.
Ma ei tea, kas sellest on kasu või ei, aga see on päris äge, justkui oleks endale puhkuseks maal maja üürinud nagu pere kuskil Oskar Lutsu novellis. Eks see meie toimetamine on ka samalaadne.
Lisasin video, mille laps endast filmis, kui meile kõigile pannkooke tegi.
Õnneks ei saanud gaas otsa enne kui eelviimase koogi ajal.

Reede, 19. veebruar 2016

Heeringas ja muu

Nojah. Telekast tuleb "Titanic", mis kestab koos reklaamidega neli tundi. Ma algust vast vaatan või umbes sinnani, kus on see rahvapidu. Muide, üks väga hea film on ka "1900", kui võimalik, siis vaadake. See on poisist, kes sünnib laevas, kasvab seal üles, on geniaalne pillimängija ja siis jääb ta laev vanaks.

Üle-eile käisin koos kolleegiga intervjuud tegemas. See kujunes väga lustakaks ja lõppes sellega, et pilti tegime inimesest mitte tordi vaid heeringaga. Pakkusin seda heeringat intervjueeritavale hiljem koju kaasa, kuid ta keeldus kindlalt. Pidin ise selle arvutikotti toppima.

Toimetusest läksin aga edasi külla, liikusingi sinna, heeringas nüüd juba käekotis. Alati, kui sealt midagi tahtsin võtta, siis tuletas läbi mitme koti tungiv lõhn meelde, et hei, siin ma olen, teie heeringas!

Nüüd jõudsin nii kaugele, et sõin heeringa ära. Ta seiklused olid vast paremad, kui maitse.

Eile käisin vaktsiineerimas. Kollapalaviku vastu. See on kohustuslik, kui lähed ntks Ghanasse, mida ma märtsi keskel teen. Kollapalviku süst sisaldab elus baktereid, mis tähendas, et pidin enne tegema HIVi kiirtesti, milleks mind saadeti anonüümsesse kabinetti. Seal oli tore venelanna, kelle arvuti oli just üles öelnud. Ta vandus valjusti vene keeles, sõimas, karjus ukse vahelt kedagi Sašat ja vihastas, kui kuulis, et see on lahkunud.

Minu poole pöördus ta nagu toatäis päikest. Veel rõõmsamaks läks siis, kui leidis, et proov on kenasti negatiivne.

Järgmine jutukas inimene oli vaktsiini süstija, hallipäine ümar tädike, kes õpetas mind, et elus tuleb positiivselt mõelda ja saatis ära sõnadega: "Veetke mõnus päev, sööge, jooge ja ka klaas veini ei tee paha!"

Kui nii siis nii. Aga mul on teist päeva vaktsiinist käes õlast sõrmedeni surin. Ja üldse. Üks porine küünlakuu. Loodame, et läheb paremaks.




Kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Häid raamatuid

Mõtlesin, et panen siia mõned eelmisel aastal loetud raamatud, mis jätsid mulle nii hea mulje, et kavatsen need ka endale osta. Paar tükki olen juba ostnud ka. Pealkirjad on lingitavad.

- Jeruusalemm. Biograafia, Montefiore

Väga hea raamat Jeruusalemmast ja Iisraeli ajaloost, mis aitab mõista sealses piirkonnas igapäevaselt toimuvat. Kirjutatud ladusalt ja nutikalt. Ainuke asi, et raamat on kole paks ja raske on seda lamades lugeda.
Mul oli seal mitu ahaa-hetke, kus asjad läksid peas paika ja tekkis seos seni peas hulpinud faktide vahel. Muuhulgas imestasin ka vanaaegsete inimeste tihedat reisimist, aina sõideti sinna ja tänna, kuigi vahemaad olid nii 500km ja ka 2000km. Asuti aga teele, sõideti mõni kuu ja siis tuldi jälle tagasi. Lihtne asi.

- Hamish Macbethi jõulud, M.C. Beaton

Muhe krimka šoti mägikülast, kus kalvinistlikus vaimus põlatakse jõule ja kuuski ja kinke ja kuidas seal sellest hoolimata siiski pühad ära peetakse. Beatoni raamatud meeldivad mulle muidu ka väga, aga see oli eriti tore, sest ka mul on sõpru, kes pahandavad päkapikkude ja muu tilulilu peale.
Kalvinistid on neist igatahes äärmuslikkusega ette jõudnud. Hästi mõnus lugemine.

- Klaasloss, Jeanette Walls

Vapustav raamat Ameerika perest, kirja pandud neljast lapsest vanuselt teise poolt. Seal ma panin tähele, et vaesust ja viletsust ja vanemate hullumeelset boheemlust oli lastel kergem taluda nii kaua, kui rännati päikselises Kalifornias. Niiskes ja pimedas kaevanduslinnas tuli depressioon nagu laviin perele peale ja kõik käis veel rohkem alla.
Mul oli kohati õudne lugeda, kui segaseks vanemad oma asjadega läksid. Oli ka toradaid hetki. Näiteks siis, kui pere üüris vahepeal vana jaamahoonet ning veetis ühiseid õhtuid ootesaalis raamatuid lugedes.
Eriti mõtlesin ma seiga üle, kus lapsed leidsid solgiaugust briljandiga sõrmuse ja kui ema oli selle juveliiri juures ära hinnanud ning saanud teada, et see on ehtne ja kallis, siis ei müüdud seda toidu ostmiseks maha, vaid ema hakkas sõrmust kandma, kuna tema enesehinnang vajas rohkem tõstmist, kui lapsed süüa ja asju.
Kiirustamise ja ajapuuduse pärast end pidevalt süüdistava lapsevanemana on siiski hea teada, et ma pole veel kõige hullem variant.

- Kadestada pole midagi. Inimeste elu Põhja-Koreas, Barbara Demick

Põhja-Korea mind huvitab ja teeksin sinna meelsasti võimalusel reisi. Seepärast lugesin innukalt seda raamatut, kus räägitakse lihtsate inimeste elust hulludes oludes. Elan neile väga kaasa ja imestan, et see kurikord ikka veel püsib. Vahel vaatan ka YouTubest nende uudistesaateid, kuigi see tonaalsus on jube ja pateetika vohab diktoritel kõrvust välja.
See kuidas inimesed trikitavad ja lapsed õpivad varases eas selgeks, millal suure häälega nutma puhkeda, näitab, et meil on imetabane kohanemisvõime. Kaasahaarav ja huvitav. Lugege.

-Jäine teekond. Omal jõul Põhjapooluselt maismaale, Timo Palo

Tore raamat Timo Palo suusaretkest koos norrakast sõbraga Tervamägedele. Mina, kes ma olen kasvanud lugedes õhinal Nanseni elulugu ja seda, kuidas Fram jääs ulpis, nautisin seda väga. Raamat on suur ja raske, aga seal on väga ilusad pildid jääkarudest, kes üritavad meeste varustust ära süüa.
Selgus ka, et Nansen leiutas omal ajal nii tõhusa priimuse, et polaaroludes pole seda siiani suudetud üle lüüa. Samuti ei teadnud ma, et jäälaamad liiguvad väga kiiresti ja hoogsalt ning võivad inimesi, kes enda meelest lähevad edasi, hoopis tagasi kanda. Heal juhul on nad paigal, havemal kanduvad kilomeetreid tagasi.
Vaadake vähemalt poes pilte.

Teisipäev, 26. jaanuar 2016

Õnnest

Ma seletan väga lihtsalt, mis on õnn: see on see, kui lumi sulab ja väljas sajab vihma ja katus ei lase läbi!
Minu maja katus on nimelt küll uus, kuid seal on tehtud mingi ehitusviga. Aja jooksul on hakanud üks koht läbi tilkuma ja kuigi asja on uuritud, pole sellega siiani midagi õnnestunud teha. See tähendab ühtlasi, et tugevamad sajud lõpetavad osaliselt minu toas lae alla pandud ämbris.

Täna leidsin eest korraliku lainetuse ja otsustasin, et kõva külm meeldib mulle siiski sulalumest rohkem. Helistasin vennale, sest mis sa hädaga muud oskad teha?
Ta tuli, tammus, trampis ja kolistas ning hetkel on esimest korda üle hulga aja olukord, kus väljas ladiseb ja sees on täiesti vaikne.

Hämmastav. Ma pean sellega harjuma.

Neljapäev, 14. jaanuar 2016

Filmid ja vaesus

Vaatasin Postimehe leheküljelt filmi Annika Tõnurist. Eriti rõõmus see pole, kuid ikkagi huvitav. Kuna inimene on juba ammugi surnud, siis oli kasutatud mitmesuguseid vanu filmilinte ja sealt mul veidi midagi koitis ning kui end guugeldades järele aitasin, siis jah, ma olen teda laval näinud küll.
Muidugi olin siis üsna lapsuke ja mäletan peamiselt kogumuljet "Cosi fan tutte" etendusest, terviklikku ja sädelevat. "Silvat" mäletan ka.
Tõnuri kaotas haigusest hoolimata lauldes hääle ja teatrist kõrvalejäämine põletas ta mauhti ka muidu läbi. Lisaks oli majanduslikult raske aeg ning vahepeal oli pere ainus sissetulek palk, mille teenis tema keskkooliõpilasest tütar õhtuti tööl käies. Tõnuri olevat ka pudeleid korjanud, et lisaraha saada. Oli see nii või ei, mine tea, igatahes vaesed nad olid ja hädas ka.

ETVst oli sarjas "Meie inimesed" saade noormehest, kes teenib raha YouTube videosid postitades. Ka tema räägib seal, et vahepeal oli tema emal nii vähe raha, et hea, kui kahe päeva peale sai paki kiirmakarone süüa ning seetõttu oli ta oma klassi kõige kõhnem laps.  Kui arvutisalongi tööle sai ja esimene palk välja maksti, siis oli see peaaegu šokk - ja saabki osta šokolaadi! Palju ise tahad! Ja saab üleüldse toitu osta! Täitsa lõpp nagu!

Aga ... laulja kahel lapsel pidi ometi olema isa ja youtuberil samuti? Kes saanuks niigi palju aidata, et et ei peaks pudeleid korjama ja pakki kiirmakarone kahe päeva peale jagama?

See on väga häiriv. Ma olen ise ka rääkinud meestega, kelle naised on nad maksmata elatisraha pärast kohtutäituri kätte andnud ja enamasti nad ütlevad, et naine on nõid või midagi muud sellist ja temaga ei ole võimalik rääkida ja teiseks ei saa nad raha maksta, sest neil ei ole ju!

Ühest küljest küll - kui lahkuminek toimub nii, et mees kolib ühisest kodust välja ning peab otsast alustama, võib see olla keeruline. Ent ta ei pea ju valima kõige kulukamat korterit või mis? Ja naisel peab olema raha, et osta süüa ja riideid ja tasuda klassiekskursioonide eest? Kuidas tema saab ja mees ei saa? Mehed on öelnud ka, et hakkavad lapsi toetama siis, kui ise jalad alla saavad jms. See on jabur.
Üks ütles, et kui juba tema peab maksma, maksku siis kõik teised mehed ka oma lastele, sest muidu pole õiglane...

Ma mõtlen ikka, et kuidas siis nii, kas need mehed ise ei taha, et lastel oleks vajalik olemas ja kas nad ei taha nendega aega veeta? Et miks seda peab välja nõudma? Oma lapsega koos olla on ju tore.
Ja see hoolimine on veel tähtsam, kui raha.

Ent näib, et tänane maailm on selline, kus mõistlik kooselu muutub haruldaseks. Isegi kui inimesed abielluvad, ei jää see püsima ning kumbki hakkab jälle otsast peale. (Minu tööl kohatud peredest kõige erilisem oli kooselu, kus kasvasid naise lapsed, kellel oli erinev isa, mehe lapsed, nende ühine laps ja ja siis veel mehe eksnaise laps, kelle ema oli Soome tööle läinud ega saanud väikest poega sinna kaasa võtta.) Lõpuks on nii, et kui ka algus on ilus, siis on parem kohe kalkuleerida nii, et vajadusel saaksid kõigega ise hakkama.

Maailmas pole kunagi varem olnud nii palju inimesi, kui praegu ja mulle tundub ometi, et kunagi varem ei ole oldud oma elu ja otsustega nii üksi.



Neljapäev, 7. jaanuar 2016

Väike edu

Eilsel vaevalisel poetuuril õnnestus mul osta teismelisele korralikud talvesaapad, mida ma ei julgenud lootagi ja mis oli boonus. Kinnaste nime all valis ta välja endale õhukesed jooksukindad, villased sõrmikud lubas osta alles siis, kui mõistis, et meeleheitel ema kannatus on otsakorral.
Joppi ma talle leida ei suutnud. "Mul on PALAV," ta peaaegu üürgas, kui üritasin järjekordset kehakatet näidata.
Kõik olid liiga puhvis, paksud ja kohmakad. Kogu Ülemiste keskuses ei leidnud midagi sobivat.
Andsin alla. Vähemalt on tal korralikud saapad, soe tutimüts ja mingid kindad. Ehk siis see üliõhuke tuule- ja vihmakindel spordijakk ka midagi ikka aitab.
See on see linnalapse asi, koolitee on lühike, jalad pikad ja kiired. Mina omal ajal saabusin koolist teinekord külmast valge ninaotsa või kõrvalestaga ja oi, kuidas need kipitasid. Nahk tuli ka maha pärast.
Ja kuna lapsed olid sel ajal ju pidevalt väljas, siis pandi ikka kaks paari käpikuid, "niidisokid" ja villased sokid. Ikka hakkas mingil ajal külm. Nii-et kuigi ma ise ei ole ka paksude riiete austaja, ma siiski hoolitsen selle eest, et need oleks mul olemas ja läheduses.
Lapsel on aga ilmselt mingi karm viikingigeen, millega käib kaasas suurem külmataluvus.

Vt ka raamatut "Orm Punane".


Teisipäev, 5. jaanuar 2016

Karge

Oh, kui tore.
Tulin eile maamajja, võiks isegi öelda, et maapakku. Kõik oli kenasti läbikülmanud, lillevaasini välja. Maamaju see õnneks rivist välja ei löö, kaev ju toimib ja ahju saab alati kütta. Meil on siin paar rääbakat ja hõredat akent, kus on ainult üks klaas. Riputasin neile sissepoole asju ette.
"Dekoreerisid," märkis vend.
Noh, umbes nii.
Maja on ju selline, et suvel kasvavad tuppa seina äärde mingid taimed, mis on juured kuidagi seina äärest läbi saanud. Seda arvestades on siin küllalt soe. Ja muidu on ka mõnus, peabki teistsuguste asjadega tegelema, mis muudab rütmi ja tekitab teisi mõtteid.
Kui ma hommikul ärkasin, siis oli teki all kenasti soe, näost käis üle kargemat sorti õhk ja aknast paistis tõusev päike.
See meenutas mulle aega, kui olime lapsed ja elasime ühes vanas talus. Seal oli alati kuskil tuli all ja maja täiesti ja läbinisti soojaks kütta ei olnud suuremate külmadega nagunii võimalik. Ma mäletan, et mingitel puhkudel kiskus toas üks nurk isegi veits härma.Väljas käisime muidugi vetsus, see oli kusjuures suht eemal ja sinna lidusid kõik jalas esimesed suuremad jalanõud, mis ukse juures olid, seljas see, mis varnast kõige pealt kätte saadi.
Polnud otseselt häda midagi.
Ja veab muidugi edaspidises elus sellise piiri üsna kõrgele, kus saab ennast ikka veel mugavalt tunda, kuigi otseselt see tänapäeva mugavuskriteeriumitele ei vasta. Näiteks praegu on väljas -19 ja maja nurkadest õhkab midagi jäist. Aga kui pliidike praksub, oled leidnud kapist sinihallitusjuustu, jõuluks kingitud kalamarja ning sutike leiba, on ikkagi mõnus. Sest mugav ei ole siis, kui on tingimata jube soe ja valge, vaid ka siis, kui saad pärast pingelisi päevi korraks omapäi olla, hinge tõmmata ja teha midagi hoopis muud.
Nagu mina praegu.



Esmaspäev, 4. jaanuar 2016

Suurem kiire

Nüüd ma saan korra hinge tõmmata ja võiksin alustada näiteks jõulude ettevalmistustega. Teha pohlavartest pärja uksele ja muud säärast. Ja siis ma võiksin veel nüüd plaanida midagi toredat aastavahetuseks.
Kahjuks said kõik asjad juba läbi, suuremalt jaolt ilma minuta.
Ma jõule mäletan ähmaselt ja aastavahetusel tegin suurema osa aega samuti tööd. Lehe ilmumisplaan ja trükitähtajad on sellised, et vähemalt minul pole õnnestunud praegusel töökohal olles jõulude ajal eriti hinge tõmmata. Teeme siis tavaliselt kolme numbrit korraga ja hea, et hing sisse jääb.
Aga pole hullu. On inimesi, kellel pole üldse midagi teha ja nad ei ole selle üle kunagi eriti rõõmsad.

Praegu on mul aga väike mure - nimelt ei suuda ma teismelisele saada kuidagi sooje riideid selga. Juba eelmisel talvel lidus ta kodu ja kooli vahet kerges pusas, nüüd on tal spordijakk, selline kerge vihma- ja tuulekindel asjandus. "Mul on niigi palav," hädaldas, kui ma ta poes joppide juurde vedasin.
"Nii soe on," karjus täna ja uhas ilma kinnasteta kooli. Oli -13.
Kui siin jõulude ajal mõni soojakraad oli, siis käis rattaga sõitmas T-särgi väel ja rõõmustas, et ometi on mõistlik ilm, ei hakka kohe higistama.
Kuidas teie oma teismelistele riided selga olete saanud?

Lisan videojupi ratturist, keda sunnitakse vähest valget aega raiskama ja puid lõhkuma.