Laupäev, 26. november 2016

Midagi meeldivat

Vaadake seda!

Teravama silmaga teadlikud isikud nagu näiteks mu poeg, märkavad kohe ka Erebori võtit, mis on selge viide läheduses asuvatele päkapikkudele, kääbikutele ja haldjatele.

Valmistume aastalõpuks ning see on  üks neid asju, mis sel ajal lehte läheb - sööming, mis teeks au igale kääbikuperele.

Ma ise olen väga rahul, niisugusse seltskonda ei satu tihti ja loodan, et ka lehelugejad üllatuvad rõõmsas äratundmises, sest selliseid lugusid pole lehtedes just ülearu palju. Õnneks nüüd on üks tulemas ja kuigi panen selle ise kokku, ootan ärevalt ja tahaks juba lugeda.

Puha paljad

Muutume järjest põhjamaisemaks, kus kõik püüavad kõigist võrdsuses ette saada. Varsti ei saa lõunapoolsemad riigid, kus on kulupeade kummardamine ja ametnike austamine endiselt oluline, meist üldse enam aru.

Aga mis parata, autoriteete tõesti napib. Mul poleks midagi selle vastu, et kõrgetele riigitegelastele austuse ja usaldusega otsa vaadata, aga tõde on see, et nad on ju samasugused luust ja lihast inimesed nagu kõik teisedki.

Mõned neist on küll keskmisest taibukamad, laiema haardega ja haritumad. See siiski ei näi päästvat kinnijooksmisest. Nii-et kui istud ühe sellisega vastakuti ja näed, et tal on vesi ahjus ja meeleheide käega katsuda ja ta lihtsalt ei taha oma ametist loobuda, siis on kohe päris kahju ja usaldust ei ole ka kuskilt võtta. Mingist erilisest austamisest pole juttugi ja ma tegelikult ei saagi aru, miks mu isa autogramme kogub, eriti poliitikute omasid - nende saavutused on enamasti väikesed ja kohta suudavad täita tänu adekvaatsetele nõunikele. Kõik pole isegi nii arukad, et nõu kuulda võtta.

Argisus vaatab kõikjalt vastu, ka uus president on kohutavalt argine ja jätab sealjuures mulje, et tal on nii palju tööd, et vaevu on üldse aega midagi teha.

Võiks vahelduseks olla ju ka mõni selline riigitegelane, keda vaadates hingad kergendatult, tunned soovi teietada ning ruttad pärast valgustuslikku kohtumist kirikusse panema tänuküünalt.

Loota ju ikka võib.


Laupäev, 19. november 2016

Hääled pimeduses

Sõber küsis just, et kas ma ennast siin maamajas üksildase ja natuke kurvana ei tunne. Tegelikult ilmselt ta mõtles, et kas veidi hirm pole.

Minu meelest on sellisel juhul asi mõõtmes - kuidas või kui hästi keegi ümbritsevat tajub. Arvatavasti oleks mul üsna ebamugav kuskil Aafrika öös, sest ma ei tea, kes seal pimedas ringi roomab või lendab. Näiteks malaariasääsed on väga salakavalad tüübid, nad on väikesed ja ei tee mingit häält, lendavad kohale ja alles hiljem avastad, et oled hammustatud.

Võimalik ka, et mul oleks hilisel tunnil ebamugav kuskil Eesti linnas, mille käitumismustriga ma tuttav pole. Aga kui räägime Eesti loodusest, metsast, merest ja muust sellisest, siis ei, ma ei tunne iial pimeduses kõhedust, üksildust või ebamäärast hirmu. Kõik, mis on olemas päeval, see on olemas ka öösel ja vastupidi. Arvatavasti algas see juba mingil ajal lapsena, kui me näiteks Saaremaal pimedas ringi kolasime ja see oli põnev. Öösel tähti vaadata oli huvitav, ujumas käia oli lahe. Sõita öösel rattaga mööda tuttavat põlluteed mõne kilomeetri kaugusele kruusakarjääri äärde üksi lõket tegema tundus äärmiselt mõistlik. Seal tulid ka väga head mõtted, mõned on mul siiani meeles.

Kui mul veel maamaja polnud, siis käisin aegajalt lihtsalt metsas magamas, eelistatult ilma telgita, sest tore on pea magamiskotist välja pista ja ringi vaadata või linde kuulata. (Aga nüüd ma vist võtaks telgi, sest mõned sõbrad on kurtnud, et hiired on püüdnud tulla neile magamiskotti sooja.) Eesti looduse pimedus on turvaline. Maamaja lausa kindlus. Ma ei viitsi siin mingeid kardinaid ette panna ega ust lukustada.

Mis on mõistlik - kui te külla peaks tulema, siis saate kohe sisse astuda ja ei pea ukse taga koputades hirmunult lõdisedes ringi vahtima.