Pühapäev, 29. juuni 2014

Piiritu tänu!

Ma olen tänulik igale inimesele, kes ei hakka mu kõrval rääkima enda, oma isa, oma lapse ja oma lapselapse elulugu. Ma olen tänulik, kui võõrad reisikaaslased säästavad mind isiklikest üksikasjadest nagu see, kui aluspükste kumm läheb katki või mis neil kaasas on.
Ma olen tänulik igaühe eest, kes ei ürita mind emmata, sülle haarata(!), mu kätt hoida ja mu kodust aadressi välja uurida.



Ma olen tänulik, kui esmakordselt kohatud inimesed ei pea vajalikuks mulle rääkida sugulastest, kes neil külas on ja lastest, kes välismaal elavad ja kus nad seal kõik käinud on.

Ma olen tänulik, kui mind jäetakse rahule ega soovita, et kõneleksin seal ja ütleksin paar sõna siin. Ma olen valmis tegema head neile, kes jätavad mulle natuke isiklikku ruumi ega pressi end mu kõrvale tihedalt istuma.
Ma austan inimesi, kellel on tuhandeid reisifotosid, kuid kes ei lase neid bussis ringi käima ega raputa ärkvele neid, kes on uinunud, kartes, et muidu magavad nad pildid maha.

Eriti tänulik olen ma nende eest, kes kirikuid külastades jätavad seal teised rahule, lasevad neil rahulikult küünlaid süüdata ega ütle kelmikalt tobedusi nagu:"Ah on juba patte, mida andeks paluda!".
Mulle meeldib väga, kui inimesed jätavad välja ütlemata ka kõik need märkused, mis toovad välja nende piiratud maailmapildi ja harimatuse ning sellestki pole midagi, kui nad jätavad enda teada, et keskkooli lõputunnistus on ostetud.

Lausa suurepärased on aga need, kes saavad aru, et kui nendel on aega laialt, ei pruugi olla seda teistel ning kui neil pole und, siis ei tähenda see starti pikemaks vestluseks öisel ajal.

Mu poolehoid kuulub igaühele, kes suudab monoloogile eelistada vestlust ning jätta mõni paus täis rääkimata!

Aitäh teile!


Kommentaare ei ole: