"Ma pole teie juures ammu käinud," ütlesin reipalt perearstile.
"Täpselt kaks aastat, just vaatasin," teatas tema.


Arst oli vahepeal jäänud veel kõhnemaks ja mina juurde võtnud. Olen tema nimekirjas olnud vist juba rohkem, kui 10 aastat ja umbes sama sagedusega seal käinud, aga kuna lapse pärast on ka teinekord asja, siis ta tunneb mu alati kohe ära ja suhtleb rõõmsalt. Ei tea, kas tal on nii hea mälu või on mingi põhjus mind igaks-juhuks meeles hoida? Noh, mis iganes, mulle meeldib, kui inimesed on viisakad ja lahked.
Seekord oli mul mõningaid jooksvaid kaebusi ja temal aega neid arutada. Õde tuli ka vestlusringi, mõlemad hüüdsid mulle läbisegi kõiksugu nõuandeid, nii-et kippusin juba unustama, miks olin tulnud.
Ega see alati hea ka ei ole, kui nii lahedalt suhtled inimestega, mäletan üht eelmist perearsti, kes oli ka alati rõõmus mind nähes ja üritas mu jubedat kannavalu ravida lõpuks mingi rahvaliku retseptiga, kus olid mängus sool ja kirves. Nüüd hakkas ka sinnapoole kiskuma. Õde võttis seal patsientide kušetil mõnusa lösakil asendi sisse ja arst oma toolil, oli kohe näha, et kiiret pole, aega on ja hakkasid kohe vurinal oma elust rääkima. Et kuidas vahel on ikka hirmus väsimus peale tööd ja kõik see, mida inimesed ikka räägivad, kui keegi neid kuulab.

Lõpuks märkisin muu jutu sees, et olen saanud kutse emakakaelavähi sõeluuringule, kuid ei kavatse minna.

"Minge ikka!" ehmatas arst nüüd väga korralikult. "See on NII kallis uuring! Noored naised paluvad, et sinna saada ja väga pika hambaga tehakse! Kui riik ikka kinni maksab, siis...!"

Ühesõnaga, ta suutis mind veenda küll. Kui on ikka kallis ka ja... Ühesõnaga, teistele ka siin teadmiseks, kellel kutse on, käigu ära, siis on tehtud. Kui äkki tõepoolest ongi vaja seda uuringut, siis ei pruugi nii lihtsalt minna sellega.