Kolmapäev, 28. aprill 2010

TELEFON (lisatud selgitus)

töötab taas, sain uue SIMi ja kõik on korras. Homme varahommikul stardib ka uus grupp eestlasi Iisraeli suunas ja võimalik, et mingil viisil saavad nad ka mu telefoni Bahhai templist taas kätte.

AGA SELLEL PRAEGUSEL UUEL SIMil EI OLE ÜHTEGI NUBRIT! (See on selline puhas leht nagu saaks esimest korda telefoni.)

Numbrid on vana telefoniga Iisraelis. Nii-et ärge oodake, et ma teile helistaks, mul ei ole ühtegi numbrit enne, kui te pole mulle ise helistanud.

Teisipäev, 27. aprill 2010

veel paari sõnaga

sellest, et see Iisrael meeldis mulle kohe väga.
Hakkasin juba arutama, kuidas saaks tagasi minna ilma, et peaks tingimata 50-liikmelise grupiga igal pool käima, kellest suurem jagu ei saanud nagunii aru, kus ja milleks nad olid.
Üks pere ütles konkreetselt, et rohkem nad sellele maale ei reisi, sest noh - nii palju maid on veel, kuhu minna. Muidugi on palju maid, aga... Kui ma komistaks mingile keele ja kultuuri stipendiumile nii pooleks aastaks Tel Avivi, siis miks mitte, püüaksin seda isegi kasutada. Iisrael on põnev koht oma erinevate kihtidega ja mulle meeldiks, kui saaksin seal veel aega veeta. Jalutada ja juttu rääkida ja üleüldse hängida.
Äkki võiks minna kuhugi ajalehte paariks kuuks luusima, umbes nii nagu Aisakell käis Saksamaal kuskil lehes? See oleks lahe. Ja sellest, et ma ühestki tekstist aru ei saaks ja neid valepidi lugeda püüaks, poleks midagi hullu, päriselt ka.
Ainuke asi Iisraeliga on see, et kõik on seal kallim, kui meil. Ja ringreisid sinna on kuidagi eriti kallid, muidu ma soovitaks kohe kõigil minna ise vaatama.

Muidugi, kui rääkida kirikuliinist, siis on seal tegelikult hirmus mäsu. Keegi ei tea ju tegelikult, kas see või teine sündmus leidis aset siin või seal ning kas tõesti kohtas Maarja inglit just selles koopas?
Autentne on Karmeli mäestik ja Galilea järv ja umbes sellised asjad, need pühad paigad, nende suhtes ma erilist hingevärinat ei tundnud. Ja Nutumüüri vahele kirja ei pannud, sest kõigest sellest maagilisest fluidumist hoolimata on see ju sein, eks ole. (Kas siit tulebki ütlus - räägi nagu seinaga?) Müür on muidugi sümbol ja koht, kust kinni hoida ja need, kes usuvad, et sinna pandud kirjadest on abi, võivad seda minugi poolest teha, mul pole midagi selle vastu.

Sügava mulje jättis mulle Nutumüüri peal laiutav Templimägi, kuhu kristlastel on samahästi kui keelatud minna, vähemalt oma ristid ja Piiblid ja sealihavorstiga leivad peavad nad maha jätma. Asi on selles, et see koht on tõesti SUUR. Kuningas Herodes rassis 40 aastat, et see selliseks saada ja isegi va Kaljumošee näib seal väljakul pisikesena.

Oh jah, mis sest rääkida. Oli tore.

Kahju on mul sellest, et kuigi Eestil on Tel Avivis oma saatkond, ei saanud me sealse töötajaga kohtuda - ta oli tuhapilve pärast tekkinud lennusegaduse tõttu majas kinni ja vastas kõnedele. Meil aga polnud võimalust tema juurde minna ja sellest on mul tagantjärgi kahju.

Aga lootkem parimatele aegadele. Muuseas, juudid jagavad end veel tänapäeval suguharudesse, meie giid oli näiteks Leevi suguharust.

Palmid Galilea järve kaldal. Väga tõelised.

Reede, 23. aprill 2010

Kodus

Olen kodus ja peab ütlema - külm teil siin Eestis!

Kuulus Nutumüür ja ei - ma ei pannud sinna mingit kirja.

Templimäel, mis on väga uhke.
Palved Õlimäelt said loetud, nii nagu lubasin ja ma loodan, et need on abiks.

Teisipäev, 20. aprill 2010

Arengud

Selline asi juhtus Haifas täna, et unustasin oma mobiili sinna. Mul oli kahtlane tunne ja tõmbasin bussis ära sealt kõik videod jms. Siis panin telefoni taskusse ja see kukkus ilmselt välja, kui ma kuskil kivil küürutasin ja arvutisse teksti tagusin.
Hea on see, et selle leidisid ühed usklikud tüübid Bahhai templist ning on lootust, et mõne nädala pärast saan mobla jälle kätte.

Täna on päris jabur päev olnud ja ma ütlen - need kohalikud araablased ja juudid ei lepi iial.
Iisrael tähistab aastapäeva ja araablastele oleks nagu pipart söödetud. Meid paigutati araablaste poolele, kuhu juutidel on ohtlik tulla, siin võidakse nad maha lasta, aga turistidel, va rahapaunadel on siin turvaline.

Üks juut on ostnud ära meie hotelli kõrval araablase maja ja heisanud sinna hiiglasliku Iisraeli lipu. Kui üldse on olemas punane rätik härjale, siis see seda on.

Jõudsime juba täna Nutumüüri äärde ja lonkisime Aivariga Taaveti tänaval, mis viis Jaffa väravateni ning Taaveti torni juurde. Tänavatel kaubitsesid kristlastest araablased nagu mehed muiste.
Meie hotell asub Ida-Jeruusalemmas, otse Õlimäel. Vaade avaneb klassikalisele Jeruursalemma panoraamile ja seda isegi restoranis, mistõttu on see põhiliselt palverändurite peatuskoht. Kuidas meie siia sattusime, sellele ma selget vastust ei saanud.

Pilt igatahes on uskumatu ja homme varahommikul lähen soovin teile kõigile sealt häid soove.

Esmaspäev, 19. aprill 2010

Jalgupidi Jordanis


Terv

Tere sõbrad!

Kõik on korras ja olen jõudnud juba Galilea järve äärde. T'äna sõidame läbi Tel Avivi Jeuusalemma.
Internetti siin peaaegu pole ja kui on, siis iga võrk ei luba blogspot.com-i kasutada. Teised ei luba pilte saata, kolmandad Firefoxi avada. Üsna karm minu jaoks.

Tempo on üsna kiire, aga näiteks eilne hommik oli selline, et pidime tõusma kl 6, tormama hirmsa kiiruga Tabori mäe jalamile ja siis ootasime seal tund aega üles saamist. Kui saime, siis oli meil seal aega 20 minutit. Seejärel tormasime veel hirmsama kiiruga tagasi, et jõuda Jordani äärde.
Vahepeal õnnestus mul paluda 3 minutit, et pildistada üht viljapõldu ja ma sain aru, et ajalises mõttes oli see suur vastutulek.

Olen põlenud ära näost ja näinud palju kaupmehi. Kuid on ka ilusaid hetki ja noh, need ju lõpuks loevad.

Neljapäev, 15. aprill 2010

Lennujaamas

Nagu ikka, aeti inimesed jube vara kohale. Istun seega lennujaamas ja kuulan kolleegist reisikaaslast.
"Mul ei ole reisiärevust ja ma olen täiesti ette valmistamata," teatas ta ja asuas ärevalt teisi reisijaid piidlema. "Siis need ... tsikid 60 pluss ongi meie punt," ütles ta tasakesi sabas kohmerdavaid ja kilkavaid vanureid vaadates.

Kuuldavasti on kohapeal sooja üle 30ne kraadi. Toppisin kasuka igaks juhuks põhipagasisse, aga sallist ei loobunud.

Väljamaa ilma ei saa usaldada, ütles juba vanaema Weatherwax.

Kolmapäev, 14. aprill 2010

Ei ole

veel pakitud midagi. Natukese aja pärast alustan.

Pühapäev, 11. aprill 2010

Kiskusin kapist välja riideid. Selliseid suvisemaid. Ühed ei passi ega ole kunagi passinud, aga noh. Eks näis. Ühed käivad seljas natuke libedamalt, kui varem, teised on jätkuvalt kapis kokku tõmmanud.
Ja ma leidsin kuus (nagu 6) üksikut valget suvesokki.
Kas teil kaovad ka sokkidel paarilised ära?
Sel juhul võiks oma kotitäisi teinekord võrrelda.

Kolmapäev, 7. aprill 2010

A Dream Come True!

Vaikselt, kannatlikult, vahel ärevalt ning teinekord mõnevõrra resigneerunult olen ikka uskunud, et küllap kõik sujub ja ehk ühel päeval juhtub midagi head.

Ja juhtuski. Ootamatult ja ülepeakaela selgus, et saan järgmisel nädalal minna Iisraeli.
Minu jala järgi seatud kingaks teeb asja see, et tegu on ringreisiga.

Surnumeri, Qumran, Galilea, Tel Aviv, Jaffa, Jeruusalem... Jeeriko!

Eelmisel aastal oli Vahemerega juttu sellest, et läheks Riiast odavlennuga Jeruusalemma, kus ta teab ühte odavat hostelit kesklinnas. Kui mul oli aega, siis polnud mul raha ja kui oleks selle kuidagi kokku kraapinud, põrutas Vahemeri Türki ära.

Nüüdne reis tuli läbi töö ja Vahemerega Jeruusalemma kitsastel tänavatel hängimine jääb teiseks korraks.

Iisrael on kristlastele märgiline, seal püütakse tingimata ära käia ja kellel pea paremini lõikab, teeb ise sinna teistele tuure.

Vahemeri kinkis mulle paari aasta eest oma Iisraelis käigu ajal ostetud kuldse risti ja see on sama lahe, kui see kivi, mis ta Siinai mäelt kaasa tõi.

Noh, mul pole mingit kavatsust (ja raha) sealt mingit kulda osta, suveniiriks saate pudeliga Surnumerd!

Pühapäev, 4. aprill 2010

Ülestõusmisaeg Hiiumaal oli seekord täiesti imelik. Ma jõudsin mere äärde jalutama ühe korra ca 10ks minutiks, lahedaid jääpilte ei teinud ühtegi ja metsast sõna otseses mõttes jooksime läbi.

Aeg läks... jah, ma arvan, et see läks seekord mujale.
Aga kurta pole siin midagi. Kõikidel pühadel ei saagi kaua magada. Tiheda külastusgraafiku tõttu pidid mõned inimesed tulema meile külla juba hommikul kl 9 ja teised arvestama sellega, et saame nende juurest ära üsna hilisel tunnil.

Kärdlasse ega sealsesse kirikupoodi ei jõudnud ja alati sisukas tasuta asjade kast jäi üle vaatamata.

Juhtus ka nii, et nägime sama meest, kes jaanuaris Nurste kandis metsa vahel tõukekelguga pildile jäi.
Seekord vuhistasime hea vurinaga sadama suunas, kui nägime teel poebussi. Vahemeri armastab jubedalt alati sihukestes kohtades käia nö vaatamas, mis seal on.

Pidasime siis kinni ja tormasime kuskil Emmaste-eelsel metsavahelisel tühermaal lahvkasse. Kuni ma lapsele kukleid ostsin, kõnetas Vahemeri bussis olnud ainsat ostjat ja nende munateemaline jutt lõppes sellega, et tädike lubas müüa meile mune hoopis odavamalt, kui seal poebussis need on.

Ta elas peaaegu bussipeatuse kõrval ja seal õuel ma seda meest nägingi.
Sama habe ja punane jopp.

Vot, sellega on nii, et kunagi ei tea. Vahel inimesed ei saa arugi, et neid on kuhugi veebigaleriisse pildistatud, kuigi tutvustan ennast igaks juhuks alati ses mõttes korralikult, et kes ja kust ja mis. Vahel nad saavad aru ja on rõõmsad. Vahel ei ole ka.

"Ee... kuidas teie mehe nimi on, ma arvan, et ta jäi mul jaanuaris pildile," keerutasin jutukest.

"Aa! Teie siis tegitegi seda pilti! Viktor rääkis jah, käskis kõigil sõpradel külas vaadata ja! Näe, tõukekelk on ka veel siinsamas õue peal. Me ise vaatasime Tallinnas tütre juures, tahtsime välja ka printida, aga ei saanud! Viktor! Tule nüüd välja, su fotograaf tuli!"

Ostsime jalamaid kaks karpi mune, mida meil üldse vaja polnud ja saime 7 liitrit kasemahla veel niisama, sest Vahemeri küsis, kas midagi muud ei ole perel veel üle.

Karl kinkis perenaisele ühe omavärvitud muna ja sai kohe vastu ühe sibulaga värvitud kollase muna. Tema meelest oli see väga vinge vahetuskaup, päeva kõrghetk ja munakinkija ise erakordselt lahke ja tore. Nojah, Tallinnas ju selliseid asju ette ei tule.

Samuti ei tule Tallinnas ette võimalust mängida vahva Alpi karjakoeraga ja seda, et üks võõras pere kutsus meid külla, et ivake juttu puhuda, kooki pakkuda ja niisama tuttavaks saada. Kuni ma seal kassi silitasin ja teed jõin, läks laps perepoegadele tehtud oks-nöör-pulk kiike proovima ja kukkus pikali selle all olnud sügavasse lompi.
Noh, õnneks on tal praegusel ajal kummist ja kilest koosnev riietus ning varusaapad läheduses.

Nii-et jah. Meil oli väga tore. Nägime uut praami (mis ei ole suurem asi), saime käia hommikust õhtuni mööda kirikuid ja palvekoosolekuid (mis oli lahe), mina jõudsin sauna ja üldiselt leiti, et hullem on selleks korraks möödas ja parem (olgugi raske) juba loomas.
Vaikse neljapäeva hilisõhtune teelaudkond.