Kanuuretkel

Foto: Teet Reier

 Siin me vahime erutatult ilmselt mingit silda. Vist seda, kust me alt läbi ei mahtunud ja siis otsa põrutasime. Viimase minutini proovimise poolt olin ise seetõttu, et see kolmene kanuu oli väga raske. Lõpuks pidime ikka silla kõrvalt tassima, aga no mis seal ikka.

Foto: Mari-Ann Pill/JT

 Siin me oleme kivide otsas. Kanuu oli nii raske ja istus nii sügavalt vees, et seetõttu ei läinudki me ilmselt ümber.
Üldiselt oli tore sõit. Saime läbi aerutatud 52km, ma arvan, et see on ime ja ei põe eriti selle 25km pärast, mis veel jäi.
Käed on ka jälle terved ja meel rõõmus.

Väga vanad lõkketoidud

Mul on saunaga tuba!

Olen pressireisil ja esimest korda elus on mul saunaga tuba, mis on ka muidu avar, ruumikas ja mugav.
Vat see on juba hea!

Viimane jää

"Ujuma minna küll ei tahaks," ütles autojuht ja teine mees kihistas ja noogutas.

Sellest ma sain aru, et meestel on natuke mure majas.

Olime merejääl maasturiga ja pidime sõitma 15km eemale laiule. Mõlemad mehed tunnevad sealset merd ja merepõhja ja kive ja liiva nagu oma taskut. Nad olid üsna kindlad, et see on enam-vähem viimane päev, kus sõitu autoga veel teha saab ja mina uskusin neid. Siiski riietusin nii, et ujuda saaks ja alajahtumisele kauem vastu peaks. Kotti hoidsin ka käes ja mobiili pakkisin veekindlalt ja käepäraselt.

Teel olime Kõrgelaiule, kus kunagi filmiti Robinsonide tõsielusarja. Kunagi oli seal kõrts, kus saarlaste ja hiidlaste halulaevamehed peatusi tegid, sellest on veel kaev ja kiviaedki järel.

Saar on imetore! Hubane ja väike, vaid 14 hektarit. Päike kuumutas ja oleksin tahtnud parem sinna jääda. Vaikus ka ja. Silmapiir.

Ilm oli udune ja autojuht oli GPSi kaasa võtnud. Vahel on udu nagu puder ja siis võib suund sassi minna. Ei näe ja keerutadki ennast näiteks laevateele. Lumi sulas silma nähes ja see oli hea, sõita oli kerge ja jääpragusid nägi kaugelt. Samas tõusis ka merevesi silma nähes ja see võib jääolusid muuta tundidega, tekivad uued praod ja ongi mokas.

Kui tagasi tulime, oligi paljudes kohtades juba vesi jää peal. Rannamehed ütlevad selle kohta, et õige oht tuleb siis, kui vesi ära kaob. See tähendab,  et jää muutub urbseks ja sealt edasi pudruks ja lõpuks on küll välimuselt nagu jää, aga sisult pehme nagu mannavaht.

Igatahes oli neil silmnähtavalt kergendus, kui rattad jälle maal olid. Mul oli hea meel, et laiu ära nägin.
Nüüd on muidugi uus mure kaelas - kuidas saaks ennast soojemal ajal sinna peale paariks päevaks laagrisse sokutada?

Aga ma tean, et mõned sõbrad küsivad juba, et miks nemad kaasa ei saanud ja teised, et miks ma sinna ronisin. No ikka töö, mis muud.

 

Robinsonidest jäänud ragapuu, millest on nüüd tehtud heinarõuk.

Kadastik

Saar hakkab siit.

Puhkekoht

Nii väike ta ongi.

Tagasi

 Olen saarelt tagasi juba tavapärase imestusega.
Kodus ma ei lähe vahel mõnel vabal päeval uksest väljagi, ei taha lihtsalt. Tööle minekuks suudan vaevu tõusta ja autoni koperdada.

Saarel magavad kõik vähe, söövad vähe ja liiguvad palju.
Seal on see kerge. Tõusin ka ise peale kuuetunnist magamist naksti üles ja tormasin fotokotti selga upitades kohe õue. Polnud vaja liitrit kohvi ega midagi.
Käisin iga päev seal kümme kilomeetrit, mu kõht polnud tühi ja ma ei väsinud ära.

Linnas tahaksin ainult süüa ja toas istuda. Ilmselt on mu energiavajadus inimeste keskel nii suur, et lükkab kõik tasakaalud paigast.

Üks pere on otsustanud veel sinna kolida. Mees ja naine. Naine on töötu, mees rekkajuht, Lõuna-Eesti kodu on nad kuidagi ära tüüdanud. Otsustasid, et müüvad selle maha ja kolivad saarele. Muidugi on nad väga elevil ja püüavad mõelda, kuidas see kõik sujuma hakkab. Pooli asju pole kuhugi panna, teistel pole otstarvet - saarel pole ju elektrit, ainult see, mida saab ise teha. Seekord oli näiteks nii, et voolu oli vahepeal liiga palju ja külmkapp hakkas plõksuma. Siis pandi föön seinale vuhisema, et tarbimine oleks suurem. Vahepeal jällegi oli voolu vähem ja külmik tuli välja tõmmata.

Kõige keerulisem on veega. Seda saab praegu vaid ühest kaevust saare keskel. Veevedu on kõige raskem ja tüütum, sest loomad tahavad ju juua. Ja loomi on palju.
Vett ei tule ka kööki ega tualetti ja pesta saab kausis. Teate küll, nii nagu ikka on see Eestis olnud.

Aga see on pisiasi. Söövad nad hästi ja seda juba seepärast, et neil on aega süüa teha. Suur osa asju on enda sissetehtud ja omakasvatatud ka. Täielik öko, iga suutäis puhas rõõm.

Kuidas saada endale sellist elu, kus oleks küllalt aega ja küllalt ruumi ja jaksaks veel ka raamatuid osta?

Äkki suudan selle ühel päeval veel välja mõelda.

Kotkas

Hiilisin, tõusin vara, tiirutasin, vahtisin, passisin...

Irooniline on see, et kohalikud saareelanikud peavad kotkaid käte ja jalgadega eemale peletama ja kukuvad nende otsa vaat pikali. Minu parim sooritus on siis lendutõusev merikotkas, kes küürutab ja peidab pead.

Pole viga, küll ma saan ta kord ka kenasti kaadrisse ja naeratama.

Aga seda ma ütlen, et suured on nad küll!


 

Väga vaikselt

Kui ilm  ei muutu, siis lähen homme ühele oma lemmikväikesaarele.

Nad on oma laevukese vette saanud, kuid selleks, et sellega välja purjetada, tuli enne kahe mootorsaega 30cm jääd saagida.

Vahepeal oli üks saareelanik nii väljas käinud, et lobistas kuidagi väikse kasse-paadiga ennast mandrile, tagasi aga ei saanud, sest tuul oli liiga kõva. Siis ta hääletas ennast oma paadikesega ühele kalatraalile, mis lihtsalt korraks saare juures jäässe kinni sõitis. Paat upitati maha ja mees lohistas selle rõõmsalt mööda jääd kaldale.
Siin oleks juba Gailitil ja Mälgul millestki kirjutada.

Käisin täpselt aasta eest samuti saarel, kuid siis oli lund vähe, nüüd on kõik veel puhta hanges. Ütlesin neile, et ma ei lähe enne ära, kui olen vähemalt ühte kotkast näinud.
"Siis pean su kohe tagasi viima, kotkaid on meil nagu tihaseid," kiitlesid nad seepeale.

Olen väga rahul ega julge minekust kõvasti rääkida. Pooled tahaks ennast kaasa sokutada, aga see hetkel ei sobi ja teised üritaks mulle kohemaid mingit tööd kaela määrida. Ka see ei sobi.

Kahju on sellest, et ei saanud ise minna väikse paadiga üle, vahepeal oli meil sellest juttu.
 Matvere laulab, et "meri see on salalik ja seal on lained", aga pole miskit. Mulle meeldib.