Pühapäev, 4. veebruar 2018

Lalibela - see üks kirik



 



 Enne kui ma hakkan muust Etioopiast kirjutama, siis teen ühe postituse viimasest sihtpunktist. Lalibela on väike kohake, mis on pigem suur küla ning see on kuulus oma 11 kaljukiriku poolest. Kõige kuulsam, nende maamärgiks olev Püha Jüri kirik oli minu jaoks põhjus, miks ma üldse Etioopiasse reisisin. Nägin seda 2005. aasta ameeriklaste dokfilmis Mystery of Nile ja olin täielikus hämmingus, et midagi sellist üldse olemas on. 

Nüüd nägin selle ise ära ja vaevu uskusin samal ajal, et see asi tõesti teoks on saanud.
 Mis selles nii erilist on? Mina ka ei tea. Aga minu jaoks mingil moel on. 

Kui olime eelmises linnas ja meilt küsiti, et kas tulete veel tagasi siia riiki, siis olime juba küllalt tüdinenud ja ütlesime mõlemad, et vaevalt küll. 

"Te mõtlete ümber. Lalibela muudab inimesi," ütles  giid seepeale elutargalt. Nii palju tal on õigus, et ma nende pärast läheks tagasi tõesti, mul jäi puudu nii umbes pool tundi rahulikku istumist ja niisama vaatamist.

Kuidas need kaljukirikud täpselt 800 aastat tagasi tehti, pole siiani teada. Lalibela oli üks vaga kuningas, kes proovis sinna kohta luua uut Jeruusalemma, sest õige oli parasjagu muhameedlaste kätte langenud ja kuningas tahtis teha Etioopiasse uue palverännukoha.  Ta ise olevat olnud eriti agar kirikuehitaja, keda aitasid inglid, mistõttu töö edenes uskumatu kiirusega. Kuningas Lalibela kirka oli muuseumis väljas ja puha. 

Kirikud on seest väga väikesed. Etioopias laiemalt ei ole ka kirikus st kiriku sees käimise kommet. Inimesed suudlevad kiriku aeda, kiriku seinu ja sinna sisse eriti minna ei soovi. Kirikud koosnevad reeglina kolmest osast, millest keskmisse on luba minna vaid preestritel ning seal on varjus eriline aare - seaduselaeka koopia. Neid valmistab pealinnas eriline piiskop-puuseppade üksus akaatsiapuust ning seaduselaegas on alati kaetud kuldse riidega, keegi ei saa seda näha, kuid imettegav võime on mõistagi väljaspool kahtlust. Etioopia ortodoksi kirik on omaette kirik, väga traditsionaalne ja üldse mitte oikumeeniline. Arvatakse, et seal on säilinud kõige enam algkristlikele kogudustele omaseid jooni ja tavasid.

Enamik Lalibela kirikuid on UNESCO pealekäimisel kaetud suurte varikatustega, et vähendada ilmastikust tulenevat kahju. Kohalikud on sellele väga vastu, sest tuultega need varjud kõiguvad ja kirikutesse on tekkinud pragusid ja teistlaadi kahjustusi. Nende meelest võiks kõik edasi olla nii nagu sadu aastaid varem.  

Ikoonid on ka huvitavad. Kõik tegelased on üsna negriidsete joontega ning kohalikega vesteldes selgus, et nende veendumusel oli Jeesus mustanahaline.
Meie kohal olles jätkusid suured epifaaniapidustused (Jeesuse Johannese poolt ristimise mälestuspäev), nägime seda, kuidas seaduselaegas rändas õhtul linnast välja ning järgmisel päeval tagasi. See on väga aeganõudev teekond, sest laeka ees rullitakse lahti vaibad, taga rullitakse need kohe kokku ja joostakse jälle ette. Samuti on hulk tantsimist ja trummilöömist. See kõik oli väga-väga huvitav ja natuke nagu teisest ilmast.

Sellest, kuidas me Lalibelasse peaaegu kinni oleksime jäänud ja mil moel lõpuks liikuma saime, kirjutan eraldi. 









Sisevaade. Ohvrina toodud oder ja muu.

Sama koht.

Istun all õues.

Palvesoovid.

Seda urgu pidi minnaksegi kirikusse. Jõulude ajal trügib siin tuhandeid inimesi ja paljud kaotavad rahakotid.


Vaip jookseb.
Kõik oluline on kallite varjudega kaetud.
Liturgiline tants.
Protsessioon tuleb kaljukirikust.