Aga tuli inimene, kes ostis pileti kontserdi hommikul ja tegi läbi sama mõtteraja - parem istuda küljele, aga lavale lähemale, kui valida kaugem otsevaade, kust vaadates inimene on nagu tikk.
Õnneks oli tore naaber, ei käinud hamburgerit ostmas vahepeal ega luristanud kõrrega.
Hiljem selgus, et ise ka muusik. Seda kuuldes sain ka aru, miks ta ühe laulu ajal pisaraid asus pühkima ja kuidas ta kohe oskas mõnda klassikalist asja kaasa laulda.
Aga jah.
Kontsert oli minu mõistes überkallis - kõige odavamad piletid ligi 60 eurot. Mul on hea meel, et selle raha otsustasin kulutada, asi oli seda väärt. Viimase tunni istusin suu kõrvuni ja plaksutasin nii kõvasti, et nädala eest noalõike saanud sõrm hakkas valutama.
Andre Rieu on selline meelelahutaja, kes rändab oma orkestriga ringi ja paneb kokku kõiksugu šõusid, kus inimesed kuulevad klassikat segiläbi poplaulude, folgi ja muuga. Enamasti meeldib ta kõigile väga.
Mu naaber teadis rääkida, et Rieul endal on kallis Stradivari viiul kuskilt 18. sajandist ja ega ta seda käest ei tahtnud panna küll. Viiulimäng sobib mulle väga hästi, eriti mõned asjad, kus viiul on peaosas. See korjab mul lõng lõnga haaval peast halle mõtteid ära, ma vähemalt tunnen nii.
See maailmakuulus sell on edukas suuresti tänu sellele, et kontsert on kenasti läbi mõeldud ja lavastatud. Isegi juhuslikud seigad on planeeritud, et juhuslikkus ikka ilusti passiks ja inimestel tuju tõstaks.
Näiteks vaheaeg oli väga lühike - tõepoolest selline, kus inimesed jõudsid vaevu vetsusappa joosta, kui orkester juba tagasi vupsas.
"Oo, ma olen Tallinnast, ma kõnnin niiiii aeglaselt," nöökas Rieu ja kootsis laval ringi. Kaamera aga püüdis oma kohtadele kiirustavaid inimesi. "Kas teil on siin tõesti ainult üks WC," lasi dirigent edasi, kui inimesi muudkui tilkus.
Kõik naersid ja kaamerasse sattunud tüsedad tädid, kes väärikalt oma kohtade suunas purjetasid, muutusid pisut kohmetuks, kuid sammu ei lisanud.
Kui siis kõik kohal olid ja edasi mindi, oli kõigil tuju hea ja naer suul. Tegelikult tehakse sellist nalja igal kontserdil ükskõik kus maailmas. Vaatasin Youtubest, et rahvas reageerib erinevalt, eestlased ei huilanud oma hilinejate peale, ainult muhelesid, aga see-eest tuldi tõesti silmnähtava aeglusega.
Lisan ühe kiirema tantsuvideo selle jutu juurde:
Panen siia ka näite torupillidest. See on äge, kuidas ja millise mastaabiga ta asju organiseerib.
Nagu näha, saalid on igal pool jube täis. Meil oleks mahtunud vabalt veel teist samapalju. Ilmselt pole ta meil eriti tuntud ja pilet oli sama kallis, kui see on näiteks Soomes ja muudes säärastes jõukamates kohtades.
Ma olen varasemalt ka plaaninud kuhugi Saksamaale mõnele kontserdile minna, siis oleks muidugi veel kallimaks läinud ja eriti kaugemalt pidanud vaatama.
Igatahes oli tore ja rõõmsameelne. Vaadake videosid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar