Vanasti, kui maal oli keeruline isegi lauatelefoni majja hankida, saadeti
ikka lapsi asju laenama, tagasi viima või teateid edastama.
Vahel
läks lastel meelest ära, mille pärast nad kodust välja olid läinud. Vahel läks meelest ka see, miks õigupoolest oli koju jäädud.
Ühest venna eriti mälestusväärsest käigust tädi juurde tekkis perre
hajameelsete inimeste kohta kõnekäänd, et sellele või teisele tuleb
anda kiri kaasa selle kohta, et tal on kiri kaasas...
Ja oli üks periood, kus väga sageli kuulis kodus selliseid lauseid: "Kuidas sa küll
selle ära...!", "Miks sa küll õhtul kooliasju ei...!", "Kas sul tõesti
polnud meeles, et...!", "Kas nüüd siis alles...!", "No kuidas üks laps saab nii...!"
(Ja muidugi veel see
klassikasse kuuluv ja Lutsult pärinev põhiküsimus: "Kuidas sa küll
väljaspool kodu nii saamatu oled!")
Millest ma räägin? Aga sellest, et ma panin hommikul asjad pesumasinasse valmis. Helistasin töölt lapsele ja palusin tal nuppu vajutada.
"Selge! Saab tehtud!" raporteeris ta reipalt otse masina kõrvalt.
Ta oli täiesti rabatud, kui ma koju jõudes küsisin, et mm... et nagu... mis värk on? Vaene poiss ei suutnud isegi endale selgitada, miks ta masina kõrvalt nuppu vajutamata minema kõndis ja üleüldse kogu jutu samal hetkel unustas.
Tema õnneks... ma ei ole unustanud seda perioodi, kus ma ise ka kõike unustasin.
Aga ma siiski ei suutnud end pidada ja last sööma kutsudes pärisin murelikult, kas ta mäletab veel, kus on köök.
Nobody's perfect.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar