Neljapäev, 29. mai 2008

Täna

Pidin tulema koju hilisema bussiga, kui see oleks mulle meeldinud. Bussijaama maha prantsatades tervitas mind rõõmsalt üks vanem naine. Kirjutasin temast talvel või ma ei mäleta millal pika loo ja nüüd siis tundsin ta ka pintsaku järgi ära.
Tuli Soomest ja tal oli sellest maast suht kõrini. Tahtis hirmsasti koju ja tuttava inimesega juttu ajada. No buss oli peaaegu tyhi, aga ta istus minu kõrvale - ma ytlen Soome on tore koht, aga tekitab seletamatut üksindust.
Ja vist ka mingit tyypi ärritust. Kuskil Ardus pressis ennast bussi üks kirju krants ja tema järel kahe seljakotiga purjus mees. Koera sõnum jäi ebaselgeks, aga purjus mees ütles, et oodaku bussijuht nüüd pisut, sõber läks vähe hädale metsa ja tuleb kohe ja küll siis ostab ka piletid.
Hirmsa tegemisega saadi esmalt koer välja, siis jättis mees kotid bussiastmele ja läks vaatama, kuhu see sõber...
"No tõesti, ma sõidaks minema bussijuhi asemel," torises mu kõrval mitmekordne vanaema. "Ma ütlen - pangu ennast põlema koos oma koeraga!"

Heldeke! No bussijuht sõitiski minema (kotid pani teeserva maha kenasti enne), aga mina jäin mõtlema, et nooooo....


Muuseas, kuulsin vahvat laulu albumilt HU?, nimelt Depressiivsed väikelinnad on selle nimi.
Mulle tuli kohe mitu väikelinna meelde, kus ma elanud olen ja mitu väikelinna elanikku, kes olid seal parimad.

Aga eelkõige muidugi tuntud ringmäng nimega HUU!

Imelik tegelikult, et see tänapäeval nii vähe mängimist leiab, kas inimesed tõesti suudavad siis midagi mõtekamat teha oma eluga, kui seda on HUU! mäng?

Kolmapäev, 28. mai 2008

Hetk Soomes käigust



Ma ei tea, miks ei mängi. Algul mängis, ehk hakkab jälle?

Esmaspäev, 26. mai 2008

Tee ise padi


Juuresoleval pildil näitab kolleeg, kuidas tehakse patja käepärastest vahenditest ehk veinipaki sisuks olevast kotist.
Kraan peab kenasti õhu kinni ja sealt saab patja ka pehmemaks timmida õhu väljalaskmise teel.
Head ideed ON kuldaväärt, eks ole.
Minul on olnud väike isiklik ebaõnne periood, ei midagi hullu, lihtsalt tülikad pisiäpradused tüütult suures koguses ja neid lahjendasin ma täna edukalt Oskar Lutsu följetonide abil.
Tulemus on palju parem, kui lugedes neid lemberomaane, mida sõber Andry laupäevase VT kultuuriküljel arvustab.

Teisipäev, 20. mai 2008

Rääkisin täna tuntud kultuuriinimesega, kes ei lähe vaatama Albusse maratonetendust, kuna tal on kogu selle projekti suhtes kahtlusi ning õnneks pole ka pileteid ja Wagneri esikale Estoniasse ta sai kutse, kuid kohale ei läinud, sest oli tegemist ja üldse ei viitsi 4, 5 tundi paigal istuda ja kuulata.
Kuigi ma tahaksin ise minna nii Vargamäele kui Wagnerile, oli väga vabastav kuulda kedagi nö trooni kõigutamas.
Sõõm värsket õhku on see, kui keegi söandab kõrgeks kiidetu kohta mokaotsast poetada - ei viitsi...
Ma ise ei viitsi nüüd rohkem ülal olla, aga ikka näe passin ja ootan hääletuse ära, et teada saada, mis sest Leto Svetist siis saab ka.

Esmaspäev, 19. mai 2008

Nagu koprale puu närimine


Oli esimene tööpäev, suur maja, võõrad inimesed ja muu.
Samas tundus see kõik nii normaalne, et isegi ei ole millegi üle kurta.
Kui läksime metsas viimati Karliga üle kitsa purde ja ma küsisin, et kuidas on, kas saad hakkama, siis ta ütles reipalt: Jah, see on mulle niisama lihtne nagu koprale puu närimine!
Hea, kui saaks ka nii öelda, aga täiskasvanuliku tarkusega jään üliigava kommentaari - näis, mis edasi saab, juurde.
Aga ma teen, mis saan ja loodan, et ehk juhtub midagi head...

Pühapäev, 18. mai 2008

Jah, ilmaga seekord vedas

Täna hommikul käisime tiiru lillelaadal veel. Eile ei suutnud ma sealt leida ühtegi vajalikku taime, sest rahvamass oli lihtsalt nii tihe. Tänase vihmaga oli laadal palju lõbusam olla. Millegipärast oli suur osa müüjatest aga mornimad kui mornid. Kidakeelsed, tõsised ja tusased.
Mis mõtet on oma krempliga laadale tulla, kui isegi naeratada ei viitsi?
Ja üks asi, mis nad täiega jalust niidab on see, kui hakata hinna üle tingima. Asi polegi ju hinnas nii palju, natuke nalja ja mängulisust võiks korralikul laadal ju ometi olla.
Ma siis ise ümardasin nende tuimade müüjate eest hindu nii 20 protsenti ja polnud neil häda midagi, kannatasid alla anda küll, kui jahmatusest üle said. Ilmselt oli piinlik öelda, et nendega tingida ei saa. Niiiiiii eestlaslik.
Aga nägin ka mõnda lustakamat inimest ja nemad rõõmustasid muidugi SuisaPäisa üle, olid õhtul mitu korda hääletanud ja vahuveine avanud.
Mina olin ka väga rõõmus ja vihastasin sõbra peale, kes küsis: Kas see oli see imeliku nimega kodukootud koor?
Mina ei tea, mida ta pidas imelikuks või kodus kootuks, a tyrilased olid nummid ja eriti meeldis mulle see soomlaste levas polka peale tehtud intro.
Muud uudised:
Lõin täna otsustavalt juukseharja lokkidesse ja see lagunes mulle kätte kaheks tykiks. Kas see võiks olla märgilise tähendusega sündmus?

Kolmapäev, 14. mai 2008

Lähen täna teatrisse. Sellega seoses tekkis uitmõte - ehk peaks juukseid kammima? Samas ei ole päevapealt prauhh tehtud muutused alati parimad. Parem kammin siis, kui tagasi kodus olen.

Teisipäev, 13. mai 2008

Nuga või kirves

Eile arutasime Karliga, milliseid asju oleks vaja üksikul saarel. No et kui satud sinna ja saaks midagi kaasa võtta. Mina arvasin, et peaks olema kaasas nuga, tema aga, et kirves.
"Hea, kui oleks ka naelu, haamer ja nööri," seletas hakkaja laps, kes alustaks kohe parve ehitamist ja purjetaks saarelt minema. Siis ronis ta ühe kõrgema sireli otsa ja raputas sealt mulle puru pähe, nii proovi mõttes, et kas suudaks toiduks mõne kookospähkli palmi otsast alla saada.
Mina oleksin valinud noa ja tundsin sellepärast last kuulates piinlikkust - olin ette kujutanud mõnusat vaikset olemist soojal troopikasaarel, kus võiks rahulikult oodata möödasõitvat laeva või päästjate saabumist mõne aja pärast.
Jõudsime ühisele otsusele aga selles, et hätta sattudes tuleb olla leidlik ja nutikas.
Vestlused lapsega hoiavad lapsevanema ees muuseas halastamatut peeglit.
Meil on juhtunud nii, et enne, kui Karl magama jääb, arutame igasuguseid asju ja ta küsib päevakorral olevate asjade kohta. Eile küsis ta: kuidas puud põlevad?

Varem olen pidanud vastama päringutele välkude, elektri, kivide kõvaduse, sõjatehnika jne jne kohta ja kuidagi sealt ka läbi koperdanud. Puude põlemist ei suutnud ma kuue-aastasele paari lihtsa sõnaga ära seletada, ei piisanud ilmselt leidlikkust ega nutikust.
Siis tahtis ta teada, kuidas seemnetest saavad puud ja kui õunaseemnest tuleb uus õunapuu, siis miks pole neid igalpool aias juba kasvamas, ja üldse ei saanud ju õunapuud iseenesest aeda kasvada, keegi pidi esimese seemne tegema - nii et rääkigu ma nüüd, kuidas saab teha selliseid seemneid, millest puu hakkab kasvama?
Ah soo, ma ei teadnud ka seda, kuidas lennuki salongi lennu ajal õhku saab. Väikese avatud akna välistasin kiiresti, kuid ma ei tea, kas ta alarõhust midagi taipas, sest päästsin ennast on-juba-hilja-aeg-on-magada jutuga.
Ta vastas, et kahju, tahtsin veel sinuga ahvidest rääkida...

Esmaspäev, 12. mai 2008



Nagu näete, militaarses rõivas mehed ümbruses hakkavad saama tavaliseks. Fotol näete üht neist tegemas kunstvõtteid tänasest rabajalutuskäigust.
Aga sõpradel oli ka mure - minu juurde sisse astudes ei pärinud nad esmalt mitte mu käekäigu kohta vaid tahtsid teada: mis juhtus Tarmo Leinatammega ja miks sõidab tema asemel eurolaulma Luhats???
Nemad olid näinud SLÕhtulehe reklaami külapoes ja seal oli just nii kirjas.
Heheee. Nalja teeb mulle asi seepärast, et ühele neist ei suutnud ma mõne päeva eest selgitada, miks ikkagi ei ole see minu meelest hea, kui ajakirjandus faktide asemel püüab lüüa põnevusega.
Mõtlesin korraks isegi öelda, et stilist nõudis Leinatammelt juuste mahaajamist ning kui ta sellega nõus polnud, võeti esimene sobiv telemajast, aga jätsin selle tegemata, sest militaarhärrad olid lubanud maitsvaid seeni ja moosi.
Muuseas, metsas on kullerkupud valmis.

Laupäev, 10. mai 2008

Kirjutasin eile oma nime alla tähtsatele paberitele ja olen JTst seega läinud. Täna istusin tööl veel, puhastasin arvutit ja sahtleid. Kui ma tulin ära eelmisest kohast, siis kõrvetasin ka plaadile hulga materjale oma arvutist, ma olen seda cd-d kuskil pärast isegi näinud, aga vaja pole sealt olnud mitte midagi.
Nüüd oli mul kogunenud hulgaliselt pilte, neid vast ikka kunagi vaatan. Piimapäevad ja rahvatantsijad ja lasteaiad ja...
Nüüd õhtul nägin Postimees.ee-s uudist, et Järva kaitseliidu võistkond võitis eel-erna. Jõnks käis läbi, et kes ja mis ja kuhu kähku, aga siis sain aru, et hallloooo! - mina siin enam kella ei löö.
Ja ma ei võtnud uudist isegi lahti.

Reede, 9. mai 2008


Eile öösel Tallinna lennujaama jõudes polnud nagu midagi hullu, masendus saabus siis, kui pea padjale panin. Eesti langes peale nagu must öö ja korraga oli tohutult kurb olla.
Oma kenas Türgi hotellis ma läksin rõdule, vaatasin merd ja mäge ja hea oli, sest midagi ei tulnud pähe.
Lisamure: laps nõudis tungivalt endale Tyrgist kõrbevormi. Oi, kuidas ma sellega vaeva nägin. Ühtegi laigulist riideeset ei näinud poodides. Kui taipasin lõpuks küsida kaupmehelt univormi, siis ta õnkis kuskilt leti alt välja tumerohelise jaki, vöörihmaga püksid ja mütsi. See ehmatas mind. Sihuke... väga militaarne. Ostsin raske südamega selle siiski ära, sai ju lubatud...
Karl pani asjad kodus kohe selga ja läks aeda hiilima. Siis palus end pildistada ja võttis selliseid poose nagu sõdurid seda teevad. Tõsiselt. Ilma naeratamata ja nägusid tegemata.
Praegu ta istub oma asjadega toas ja vaatab reamees Ryani päästmise filmi.
Ma ei tahaks seda sõjavärki rohkem õhutada, aga mida ma saan teha, kui laps on hällist saadik haaranud mõõkade, piikide, vibude ja nüüd siis vormide järgi?
Kui olime temaga märtsi algul Egiptuses, siis tuli meiega rääkima üks kohalik noormees. Ta oli ära õppinud hulga eesti keelseid lauseid ja sai Karliga edukalt vesteldud teemadel mis-nimi-kui-vana-kus-sa-elad. Ja siis ütles ta Karli vaadates täiesti lambist inglise keeles - küllap saab sinust sõdur...ja kui Egiptus ja Eesti kord sõtta astuvad, siis sa tuled ja lased mu maha...
Ja siis läks see noormees väga kurvalt ära. Mina jäin suu lahti talle järgi vaatama.
Ma tean, et mõned emad lapse lasteaias ei osta põhimõtteliselt koju püstoleid ja ei luba majja ka kingitud relvi. Ma ka ei osta, kõik relvad on ise tehtud või kingitud ja neid ma pole poisil käest võtma hakanud.
Kuskil on piir, aga kus? Kui relvad majas keelata, siis võtab meesisik lihtsalt oksa ja teeb ikkagi nii põmm kui pahh.
Või mis te teeks, kui teie laps kappaks aias üleni rohelises ringi nagu miniatuurne Fidel?

Teisipäev, 6. mai 2008


kaunid moonid, kaunid varemed ja kaunis mina.
kaadri taga.
lähen ja hulgun nüüd kitsastel tänavatel.

Laupäev, 3. mai 2008

Alanya


Internet!!!! Tsivilisatsioon!!!
Istun kohalikus mäkis ja suutsin siit leida miski võrgu. Isegi piinlik on siin klahve klõbistada, kui teised samal ajal kodumaal prahti korjavad.
Siiani on kõik läinud plaanide kohaselt - olen mõõdukal kombel näost ära kõrbenud ja saanud jalgadele esimesed villid.
Meie eilne päevaplaan oli hullem kui tavaline tööpäev - kuna keegi polnud taibanud osta kaasa mahla või vett, siis selgus hommikul, et juua on kas viina, džinni või kraanivett. Seetõttu kloppisime januselt juba 7.15 koos saksa penskaritega restoraniukse taga, et kõige ees mahla-automaadini jõuda.
Noh, pärast seda me magama ei läinud ja suundusime randa, mis tänu taevale on hotellist vaid paari sammu kaugusel üle tee. Kl 8 päevitasime juba täie hooga ja kl 11 olime täiesti läbi.
Sõime suvalises kohas suppi, proovisime turul kõike, mida seal müüa oli, lõnkusime kaubamajas ja kaklesime taksojuhiga hinna pärast, millega saada linna kohal kõrguvale mäele kindlusse.
Ma ütlen, kui poistel poleks olnud piinlik nende paari euro pärast tingida, siis ma oleks hinda veel maha saanud, aga esialgu läks 5 kilomeetrit meile maksma 30 kohaliku asemel 10, kusjuures norm hind olnuks 5. (Aga kuna liinibuss oleks ka maksnud 5 per nina, siis jäime plussi.)
Kolasime kindluses ja sealt alla tulels avastasime metsiku mandariini puu, kust Merepiilu kauneid vilju alla tõi ja siis me koos suutäie välja sülitasime - midagi nagu mõru sidrun.
Lõpuks jõlkusime mööda mingeid kitseradu kaljudelt alla ja vahepeal peatusime eidekese juures, kes tegid maitvaid küpsetisi, kuhu pandi sisse mingid möginat, kartulit või hakkliha.
Sellega päev veel läbi ei saanud. Unega võideldes kihutsaime türgi sauna ja olime seal ligi 3 tundi.
Ja see oli päris kihvt. Sai olla leilisaunas ja aurusaunas, mullivannis, basseinis ja mökerdada ennast mudaga ja siis minna ja heita kuumale kivile, kus hõõruti kindaga, pesti vahuga ja lõpuks tehti intensiivne õlimassaaz.
Tselluliit sai hävitava löögi.
Aga täna ma olen söönud maitsvat lambaliha ja logelen täistuuridel.
Üks asi on vilets - siloaugus luuaga ära hõõrdunud käed ei parane isegi mitte Vahemeres. Nahk on mõlemalt pöidlalt ära ja tekkinud koorik kipub muudkui rebenema, käin ringi verenire peopesas alailma. Siloaugud ja asjad küll.

Neljapäev, 1. mai 2008

Minu hea ja usin allikas sai minu tehtud loo pärast pragada - ta kiitis seal vale inimest ehk teise erakonda kuuluvat isikut, kes toetas rahaliselt allika eestvõttel toimunud terviseüritust.
Mul oli raske seda esimese hooga uskuda, ei osanud teda isegi kuidagi lohutada. Väikluse peale pole lihtsalt midagi öelda.
Muust rääkides - mul EI OLNUD järgmisel päeval peale siloauku kondid haiged. Ma võiksin turuvarblasena töötada seepoolest küll.
Aga praegu pean ma tõusma mõnusast sängist ja suruma kohvrisse viimased asjad, mille hulka kuuluvad ka väike pott, kohukesed ja suitsuvorst Vahemere jaoks. Saan asjast nii aru, et Türgis on nende viimaste kolme osas tõeline lahinguolukord, ning väikeste pottide, Karumsite ja vorstiga võib teha suuri tegusid.