Esmaspäev, 17. juuni 2013

Sünnipäev viburajal


"Kanuusõit, seiklusrada või vibu," küsisin lapselt. "Vibu!" vastas tema jalapealt. Meelitasime ka pereliikmed kaasa ja läksime Koeru viburajale. Olin kord varem sinna tööga seoses sattunud ja mulle tundus koht sümpaatne. Pealegi toetasime ettevõtlust maal. Ema oli traditsiooniliselt end perekondliku kogunemise eel vigastanud (löönud näpud vastu rooli paiste) ja pidi niisama vahtima. Lõpuks survestasime teda niipalju, et lasi paar lasku kaljukitse suunas ikkagi ära.

Pühapäev, 16. juuni 2013

Laupäev, 15. juuni 2013

Järjekordne

Kohtusin järjekordse lihtsa inimesega.


Lihtne inimene on sündinud 1933. a. väikses külas ja tal on mõned erilised vanaisalt pärit oskused nagu näiteks saunaviha tegemine nööri kasutamata.

Lisaks elab lihtne inimene minu kunagises naabermajas.
Jutu käigus tuli välja, et me isegi oleme töötanud samas kohas, nimelt leivatehases, kust ta ka pensionile läks. Oli mehaanik, ilmselt töötas päeval. Mina seevastu töötasin öösiti, kui leiba tehti. Kiletasin ja sorteerisin ja viilutasin. Kui oli rohkem tööd, siis sain suviti koju alles üsna hommikul.

Ükskõik mis ajal ma tulin, ikka jalutas tänaval üks vanamees väikse koeraga. Ükskord ta ei pidanud vastu ja imestas, et ma igal hommikul jaksan kuskilt peolt tulla niimoodi. Aga siis ma hakkasin käima tööl teises kohas, kuhu tuli vahel minna kuueks hommikul. Siis ta imestas, et kuidas ma igal hommikul juba kuhugi peole jaksan minna nii vara.


Esmaspäev, 10. juuni 2013

Koolikella vastik kaja

Ma pole ilmaski soovinud osaleda vilistlasüritustel.

Kool ei olnud minu liivakast. Algklassides polnud mul seal sõpru, hoidsin omaette ega mäleta enam isegi oma pinginaabrit. Lasteaiakaalsased olid mööda paralleele laiali, nendega vahel rääkisime.

Püüdsin tunnis lugeda, aga raamat võeti ära ja märkuse sain ka. Teises klassis lõi üks riiukukest poiss mind jalaga ja sõrmeluusse tekkis mõra. Sõrm oli veel aastaid pisut kõver.

Vahetunnis lugesin seinalehte. Ühe Juri Gagarini teemalise õppisin lõpuks pähe. Kui seinalehte põrnitsesid, ei pidanud ju jalutama. Tundides kippusin unelema ja mõtlema maadest, mida olemas pole ja sellest, mis seal võiks olla.

(Järgneb allpool, vajuta Read more siin rea all.)

Eilne päev

Oli niisiis pühapäev.
Hommikul vara tulin Türilt, et jõuda hommikul Tallinnasse. Sealt läksime edasi autojuhi ja fotograafiga Saaremaale. Kiiresti-kiiresti pidi saama tehtud üks lugu tavalise inimesega.
Autojuht palus end oma haugisopi juures maha panna ja kadus võssa, meie süstisime edasi saare  teise otsa.

Tavaline inimene ootas meid oma ema sünnipäevalauas. Seal oli punt pärlikeede ja sitspluusidega memmesid 75 pluss, igaühe kohta laual pudel mingit magusat ja kleepuvat napsi.

"No, naised, kas kodus ise veel õlut ka teete?"
 "Oiiieiiii õlu pole naiste jook!"
"No mis te siis joote?"
"Viina!"

Aga ei joonud nad seda viina ka, hakkasid meelde tuletama hoopis, kuidas kunagi kellegi pulmas sai õlut joodud ja mis siis kõik juhtus.

Sõime-jõime, viskasime nalja. Nagu ikka. Lisaks tuvastas üks memm, et tema poeg Peeter Lümandast tunneb mu isa. Palusin Peetrit tervitada. Selgus ka et Peetri tütar töötab minuga samas ettevõttes ja on juba maale sokutanud meie uue reklaamnänni salli, mida me isegi pole veel kätte saanud. Eesti värk. Siis vaatasin, et kell läheb, rebisime tavalise inimese endaga kaasa ja läksime põõsa alla juttu rääkima. Inimene oli lõpuni kindel, et ju me teda kellegagi segi ajame, sest keda tema huvitab?

Ega ta ei uskunud ka, et me tema pärast pühapäeval Tallinnast sinna Saaremaa teise otsa... Ega ise ka vahepeal ei uskunud.

Kui tavaline inimene oli võhivõõrale, keda ta elus teist korda nägi ehk siis mulle kõik saladused ära rääkinud, panime minema. Põikasime sisse kuulsate kaksikute juurde, jõime pool tundi kohvi ja imetlesime merevaadet. Pärast pandi salat ja kook karbiga kaasa.

Siis panime siva autojuhile järgi. See polnud ühtegi kala saanud ning kuri pull oli teda vette tormates ehmatanud. Mees kukkus oma kummipükstega merre ja üldse läks kalapüügituju päeva jooksul vähemaks ja vähemaks. Ootaski meid juba bussiputkas.

Vaatasin, et äärepealt jõuame järgmise praami peale, ei lasknud kedagi rooli ja tegin ühe kiirema mineku. No paar minti jäime hiljaks ja pidime siis 50 minutit uut laeva ootama.

Vat siis ma väsisin ära. Ostsin pisikese pudeli õlut ja vahtisin õhtupäikses tuimalt ringi.

Ometi sai seegi päev kuidagi läbi ja pool tundi enne südaööd saabusin koju.

Täna kuulsin, et lehe maht on muutunud ja täiesti võimalik, et see lugu sinna ei mahu.

Minul aga soovitati edaspidi tööd paremini korralda.

Teisipäev, 4. juuni 2013

Nägin unes, et olen Saaremaal ja seal käis kõva ehitamine. Tahtsin minna uut hoonet vaatama, kuid ärkasin üles ega näinudki seda lähemalt.

Hulkusin eile pimedani koos fotograafiga ringi, et sääsepilte teha ja neid lihtsalt ei olnud.