Ma räägin nüüd natuke vanaisast, sest nii vanu inimesi ei näe lõpuks tihti, eks ole. Mu vanaisa sündis 1915. aastal Saaremaa lõunarannikul, kus enne teda oli sündinud ja surnud juba hulk ta esivanemaid vähemasti 17-st sajandist saadik. Üks perelegend räägib ka et kunagi 400 aasta eest läinud sealkandis põhja rikkalikus lastis taanlaste laev ning eluga pääsenud taanlased seadsidki ennast seal maanurgas sisse ja kuskilt sealt see meie sealne suguvõsa ots alguse saigi. Taanlaste varandus aga on ikka veel ranna lähedal merepõhjas.
Nojah, vanaisa kasvas hulga õdede ja vendadega rannatalus, tegi lammastele heina, õppis selgeks peenema sepatöö ja hiilis muudkui silmanurgast mere poole. Mingil hetkel kutsuti ta EW ajateenistusse, algul oli ta Pärnus ja siis valvas Kadrioru lossi, nägi nii Laidoneri (kes läks alati uhkelt mööda) ja Pätsi (tema ikka ütles tere ja surus korra kätt ka).
Pärast seda tegi vanaisa veel ühte ja teist ning põrutas siis kaubalaeval maailmameredele, seilas ookeanidel ja käis läbi palju maid kuni ta Taani väinades alanud teise maailmasõja tõttu sakslaste poolt kõige laevaga arestiti ja siis rongiga kodumaa poole tagasi saadeti.
No ja ühel hetkel mobiliseeriti ta Eesti laskurkorpusse, nägi seal mitut vett ja vilet (Velikije Luki, Tehumardi lahnig jms), sai kaks korda haavata ja tuli eluga koju.
40-te lõpus juhtus jälle tähtsaid asju – abiellus 34-aastaselt mu vanaemaga ja sai vastloodud kolhoosi esimeheks. Ajad olid vaesed, esimehe aastapalgaks oli paar saapaid. Kalurikolhoosi juhtimine ei läinud just üleliia hästi ja mõne aja pärast anti talle teine töö autojuhina. („Kui poleks laskurkorpuses olnud, siis oleks vangi pandud,” ütles isa.)
Vanaisal ja vanaemal on kolm last, seitse lapselast (mina olen kõige vanem ja mäletan kõike kõige paremini) ja praeguse seisuga kolm lapselapselast.
Sel suvel Saaremaal käies nägin aidas vana kannelt, osad keeled puudu, ülejäänud roostes. Kunagi väga ammu mängis vanaisa sellel, aga enamasti ta laulis niisama laule nagu näiteks: „siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läks merele” või „meil külas elas neiu, keda hüüti lutika-viiu”. See oli alati suursündmus.
Aga. Ta oli suurepärane vanaisa, tõesõna, just selline nagu nad peavad olema – lahke, lõbus ja leidlik ja natuke vanaema pelgav muidugi ka. Ta kahest tütrest üks väitis, et ei mäleta, et isa oleks kunagi nendega pahandanud. Mina mäletan, et minuga vanaisa pahandas ükskord („no mida sa teed,” ütles ta), aga ei mäleta, mispärast. Vend aga rääkis, et siis kui ta sõitis oma punnvõrriga paadisilla servale ja sealt sellega vette kukkus, nägi ta küll olevat vanaisa meeleheitliku ja suhteliselt nördinud.
Seda, mida ütles vanaisa, kui üks teine lapselaps ta sapakaga vastu garaažiseina põrutas, ma ei tea. Aga kuna laps oli väike ja elav ning vanaisa õpetas talle ilmselt ise, kuidas võtit keerata, siis ...
Suvel istusin aida kulunud uksepakul, vaatasin kuud ja kadakaid ja mõtlesin, et kui vana ma olen. Seal kiviaia kõrval tulevad vaikuses imelikud mõtted pähe. Umbes samas kohas seisis matuste ajal vanaisa kirst. Selles kohas liigub aeg teisiti - samal kombel kui vanaisa maeti on maetud juba tema esivanemaid. Ma arvan, et ka neid pesti ja riietati enne kirstu panekut aidas ja rahvas kogunes ümber kirstu, mis asetati kiviaia kõrvale ning aida räästa all rippusid kalavõrgud ja poid.
Mõned asjad ei muutu ja see kulub maailmale ära.
Ma olen väga rahul, et üks osa minust on sellest kohast pärit ja nende inimestega seotud. Kui ajad poleks nii bürokraatlikud, siis hiiliks ma sadamas esimesele kaugsõidukuunarile ja purjetaks koka abilisena Atlandile. Kõige siidist lipu ja hõbepurjedega tükis, ausõna.
Arrivederci, vanaisa!
Nojah, vanaisa kasvas hulga õdede ja vendadega rannatalus, tegi lammastele heina, õppis selgeks peenema sepatöö ja hiilis muudkui silmanurgast mere poole. Mingil hetkel kutsuti ta EW ajateenistusse, algul oli ta Pärnus ja siis valvas Kadrioru lossi, nägi nii Laidoneri (kes läks alati uhkelt mööda) ja Pätsi (tema ikka ütles tere ja surus korra kätt ka).
Pärast seda tegi vanaisa veel ühte ja teist ning põrutas siis kaubalaeval maailmameredele, seilas ookeanidel ja käis läbi palju maid kuni ta Taani väinades alanud teise maailmasõja tõttu sakslaste poolt kõige laevaga arestiti ja siis rongiga kodumaa poole tagasi saadeti.
No ja ühel hetkel mobiliseeriti ta Eesti laskurkorpusse, nägi seal mitut vett ja vilet (Velikije Luki, Tehumardi lahnig jms), sai kaks korda haavata ja tuli eluga koju.
40-te lõpus juhtus jälle tähtsaid asju – abiellus 34-aastaselt mu vanaemaga ja sai vastloodud kolhoosi esimeheks. Ajad olid vaesed, esimehe aastapalgaks oli paar saapaid. Kalurikolhoosi juhtimine ei läinud just üleliia hästi ja mõne aja pärast anti talle teine töö autojuhina. („Kui poleks laskurkorpuses olnud, siis oleks vangi pandud,” ütles isa.)
Vanaisal ja vanaemal on kolm last, seitse lapselast (mina olen kõige vanem ja mäletan kõike kõige paremini) ja praeguse seisuga kolm lapselapselast.
Sel suvel Saaremaal käies nägin aidas vana kannelt, osad keeled puudu, ülejäänud roostes. Kunagi väga ammu mängis vanaisa sellel, aga enamasti ta laulis niisama laule nagu näiteks: „siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läks merele” või „meil külas elas neiu, keda hüüti lutika-viiu”. See oli alati suursündmus.
Aga. Ta oli suurepärane vanaisa, tõesõna, just selline nagu nad peavad olema – lahke, lõbus ja leidlik ja natuke vanaema pelgav muidugi ka. Ta kahest tütrest üks väitis, et ei mäleta, et isa oleks kunagi nendega pahandanud. Mina mäletan, et minuga vanaisa pahandas ükskord („no mida sa teed,” ütles ta), aga ei mäleta, mispärast. Vend aga rääkis, et siis kui ta sõitis oma punnvõrriga paadisilla servale ja sealt sellega vette kukkus, nägi ta küll olevat vanaisa meeleheitliku ja suhteliselt nördinud.
Seda, mida ütles vanaisa, kui üks teine lapselaps ta sapakaga vastu garaažiseina põrutas, ma ei tea. Aga kuna laps oli väike ja elav ning vanaisa õpetas talle ilmselt ise, kuidas võtit keerata, siis ...
Suvel istusin aida kulunud uksepakul, vaatasin kuud ja kadakaid ja mõtlesin, et kui vana ma olen. Seal kiviaia kõrval tulevad vaikuses imelikud mõtted pähe. Umbes samas kohas seisis matuste ajal vanaisa kirst. Selles kohas liigub aeg teisiti - samal kombel kui vanaisa maeti on maetud juba tema esivanemaid. Ma arvan, et ka neid pesti ja riietati enne kirstu panekut aidas ja rahvas kogunes ümber kirstu, mis asetati kiviaia kõrvale ning aida räästa all rippusid kalavõrgud ja poid.
Mõned asjad ei muutu ja see kulub maailmale ära.
Ma olen väga rahul, et üks osa minust on sellest kohast pärit ja nende inimestega seotud. Kui ajad poleks nii bürokraatlikud, siis hiiliks ma sadamas esimesele kaugsõidukuunarile ja purjetaks koka abilisena Atlandile. Kõige siidist lipu ja hõbepurjedega tükis, ausõna.
Arrivederci, vanaisa!