Reede, 30. november 2012

Olen jõudnud teise osani.
Veider küll, kuigi stampide küüsis ja veidrate käikudega, näe siiski õnnestus esimese raamatuga lõpuni jõuda! Nagu üks teine lugeja märkis - kuskil poole peal harjub selle puisusega ära ja isegi juba tahaks teada, mis edasi saab.

No lugege seda lauset:"Plahvatus paiskas labori segi, tulekahju hävitas peaaegu kogu tema varustuse, kuid Freddy ise jäi terveks, kui mitte arvestada kõrbenud kulme ning haava kaelal, millest jäi pikk valkjas arm."

Meenutab vägisi kuldsuist klassikat: "Süngelt vaikides, käed risti rinnal, kuulutas ta kõuehäälel oma otsust!"


Ja veel üks raamat

Töö tõttu võtsin raamatukogust kaks sama triloogia noorteraamatut.

Kolleeg J. Rooste ütles lahkelt, et ega proosaga polegi muud, kui et aina loe ja kirjuta, loe ja kirjuta ning et küll sellest autorist veel asja saab.
Et algaja esimesed katsetused ühesõnaga.

Ses mõttes küll ja kui Rooste nii armsalt lahke on, ei ütle minagi midagi, kuigi ehk just peaks? Viitama dialoogide kohmakusele ja detailiuputusele ja pikaks kiskuvatele tundelistele kirjeldustele?

Samas on tõesti kena, kui keegi üritab midagi noortele kirjutada. Kahjuks ei anna Jane Eyre stiilis tundepuhangud Harry Potteri õudusfantaasiatega sidumisel just kõige paremat lugu. Sama võin öelda Aidi Valliku teise Anni raamatu kohta, mis oli minu meelest oma sisu poolest lausa jube ning kahjuks veel ladusalt ja kergelt loetavalt kirja pandud. Ilmselt on minu põlvkonna naiskirjanikel mingid oma mured, mis on seotud punknoorest köögis askeldavaks pereemaks saamisega ja üleüldise rahulolematusega ses suhtes, et maailm on selline nagu ta on.

Kahjuks ei ole mul midagi inimestele öelda, muidu kirjutaksin ehk ise midagi vähe helgemat.

Laupäev, 17. november 2012

Raamat

Lugesin Ilmar Palli lugemismuljet Hedvig Hansoni kirjutatud raamatust Ellen Kaarmast.
Pärast seda õnnestus hankida toimetusest ka raamat ise kiireks lugemiseks ja see läkski kiirelt.
Ellen Kaarma elu on kurb, sest lõpp oli kurb ja rõõmsatest asjadest ei ole järel dokumente ning palju jääbki teadmata.

Lugemise jooksul hakkasin üha halvemini suhtuma Kaarel Irdi, kellest ma ennegi midagi head ei mõelnud.
Päris hea, et Ellen Kaarmast tema eluajal midagi ei kirjutatud, see oleks olnud üks kallutatud raamat.
Aga praegu on Elleni kaasaegsete suhtumine temasse  hästi helge, nad on saanud üle sellest pioneerlikust arusaamast, et iga inimene suudab kõike, kui ta vaid lahtise akna all võimleb, end külma veega karastab ja kangelaslikult tööülesandeid täidab.

Tegelikult on ebaõnnestumine elu osa ja nagu üks tark raamat sõnastab - mitte alati ei olene jooks jooksjast. Mõtlen sageli, et kas need asjad, mille nimel nii palju rassitakse ja tulemuse pärast närvitsetakse, olid üldse ettevõtmist väärt? Seda ei ole muidugi tark kõva häälega küsida.

Aga raamatule soovitan pilgu peale visata.

Pühapäev, 11. november 2012

Uued tossud

Karl hakkas uuesti korvpallis käima, mis tähendas, et tuleb osta uued spetstossud.
Minu jahmatuseks nr 44. Laps kasvab nii kiiresti, et hüppab osadest numbritest lihtsalt üle ja lasteosakonnast ei saa enam ammu midagi. Näis, millega see lõppeb.

Laupäev, 10. november 2012

Üks naljakas asi tuli meelde.

Sel ajal, kui me Hiiumaal oma kommuunis elasime, käis muude asjade hulgas üks lõputu lastelaagrite tegemine või teiste tehtutes aitamine. Kord läksin vaatama üht sellist Paliveres, kus olid koos kehvade perede tüdrukud Tartust ja meie omad abiks.

Üks väike plika ronis mulle kohe sülle ja lõi ühtlasi mul hinge kinni, sest ta haises nagu bensiinikanister. Üks juhendaja nägi teda minu juures kõõlumas ja röögatas hirmsa häälega, et kohe eemale! Vibutas veel näppu, et sai ju sulle öeldud, et sülle ei roni!

Olin päris jahmunud, aga siis selgus, et plika sõna otseses mõttes kubises täidest ja parasjagu käib puhastusprotsess. Kõik riided on välja vahetatud, teda ennast korduvat  küüritud ja juukseid pestud kõige käepärasema vahendi - bensiiniga! See viimane oli kohalik tõhus vahend täide vastu, mida laialdaselt kasutati.
Laagri lõpus oli ta igatahes kenasti täivaba, aga see-eest Vahemeri hakkas paari nädala pärast üha hullemini pead kratsima... Ja siis tundsin ka mina, et hmm...et keegi on mulle justkui pähe istunud.
Nojah. Täid. Väntasime ratastega kähku Käinasse apteeki.

Seal oli just kari mutte kohal, kelle abiga apteeker kleepis seinale just saabunud uut reklaami. Et osta seda kreemi ja võid võita sõidu Milaanosse ilumessile vms. 

"Noh, tüdrukud, te ei taha iludusvõistlusele sõita," ärgitas ta kohe.
"Igaljuhul tahame," vastas kohe Vahemeri. "Jah, müüge meile kõigepealt täivastast salvi, siis sõidamegi!" kiitsin mina takka.

Uhh, see oli lôbus!

Vahemeri ostis kallima, mina odavama vahendi, aitasid tõhusalt mõlemad, aga kahjuks nende asjadega ei võitnud me mingeid sõite.  


Pühapäev, 4. november 2012

PS

Täna õhtul kirjutas vihane inimene, sest teda polnud artiklis idee algatajana nimetatud ja üldse oli kõik valesti. Seega õpetas ta mulle mu tööd (a- tee nii... B- tee naa...) ja tegi hulga jämedas toonis etteheiteid.

Seda me nimetame tasakaaluks.

Laupäev, 3. november 2012

Täna hommikul kl 9 helistas üks maanaine, kes tahtis öelda, et nemad kohe arutasid seda asja perega ja neile ikka meeldivad väga need ja need minu kirjutatud lood ja viimasest lehest veel see oli ka väga hea.

Mu numbrit on ju lihtne leida, see on täitsa avalik. Hea, et kl 7 ei helistanud.

Kas see oli tore? - Nii ja naa.

Asi on selles, et viimased aastad on ajakirjandust tugevasti muutunud. Raha on palju vähem ja õhukese kullakorra all on kaugele näha, et tegemist on kõige tavalisema äriga. See äri, tõsi küll, esitleb end valvekoerana ja peab end väga oluliseks, tegelikult aga... Tegelikult taandub kõik müüginumbritele. Kui pead kirjutama asju surve all teatud viisil vaid selleks, et need müüks, siis kaob tuju. Ja kui see on küllalt kaua kestnud, siis need laupäeva hommikused kiidukõned asja enam ei paranda.

Meil lahkub inimesi, on neid keda koondatakse ja neid, kes lähevad ise. Üks vabatahtlikult lahkuja oli pannud endast näoraamatusse pildi, millel ta viib ära kilekotti träniga ja kummipuud. Näost oli ta vana ja vaevatud, kusjuures ise on minust vaid kolm aastat vanem. Seda pilti vaadates läksin päris morniks. Kui satuksin maal mõnele sobivale töökohale, võiksin olla ise see, kes lahkub, lillepott näpus. See mees ütles, et ega ta ei taha ju minna, aga piir on käes. Kahju küll, aga ennast tuleb säästa, sest stress on nakkav.

Vaat nii. Mul on telefonil häirimisvastane seadistusvõimalus, panen selle nüüd ööseks sisse. Kui tahate midagi väga olulist teatada, siis helistage kaks korda, teisel korral tuleb kõne läbi.


Neljapäev, 1. november 2012

Võõrkeel

Tänases Maalehes on Jüri Aarmalt terane lugu sellest, miks tema põlvkond peale vene keele muud suurt ei räägi. Paneks lingi, aga see pole veebi tulnud.
See selleks - mina olen väga tusane, et 12 aasta õppimisega ei saanudki ma vene keelt selgeks.
Helistasin eile vallavanemale ja täna reisifirma esindajale, vestlus kestis esimese küsimuseni peale teret.
Ma peaks täitsa kursustele minema. Lihtsalt ei saa tööd teha muidu. Telefonis ju kehakeelega löögile ei saa.