Pühapäev, 19. juuni 2011

Minu erakordne tädi

Minu tädi, kes esmaspäeval minu suureks kurvastuseks suri, oli erakordne inimene.
Kohe selgitan lähemalt.

Tädi jaoks oli alati tähtsad inimesed ja suhted ja see, et kõiki koheldaks õiglaselt. Ta püüdis siluda ja ühendada ning ei jätnud kunagi ütlemata, kui tundis, et kellelegi tehakse liiga.

Enamasti suutis ta kõik korda ajada pisut lõõpival toonil, mis võttis ka nugateravad nurgad pehmemaks.

Kui olete kogenud kunagi avatud südant, soojust ja hoolivust sellisel moel, mis ei muuda võlglaseks ja laseb kõigest siiralt rääkida, siis saate aru, mida ma mõtlen.

Olime kogu perega tädile lähedased - mind ja venda tundis ta ka sünnist saadik ja võttis meie eludest aktiivselt osa, tema pärast on saanud siia kirja ka suur hulk tekste, mis polegi nii olulised, kuid on andnud talle teada, et kõik on ikka kenasti.

Pärast seda, kui tädil kahe aasta eest vähk avastati, ei saanud ta enam käia tööl ja külastas siis regulaarselt seda blogi siin ning lõpuks tegi endale ka FB konto, et ikka kätt kõigel pulsil hoida.

Aga ma räägin mõnest asjast nüüd lähemalt.

Tädist olid juba lapsena mööda läinud sellised asjad nagu sisemine sund kohusetundlikult laua taga tuupida hindele viis ja vajadus alati kõik ausalt ära rääkida. Ma arvan, üsna noorelt sai ta aru, et kui tahad jõuda sihile, ei pea valima ilmtingimata kõige sirgemat teed, kuigi jah, oleks hea, kui see oleks lühike.

Minu ema, kelle noorem õde ta on, ei oleks kunagi tulnud selle peale, et lükata ümber välikemmerg mutil, kes akna taga laulvatest mardisantidest välja ei tee.

"Aga järgmisel päeval läksime timurlaste salgaga tagasi, lükkasime kemmergu uuesti püsti ja saime kiita," õigustas tädi ise.

Kui tädi sai suvetöö kehalises kasvatuses, kus ta ei viitsinud käia, teatas ta rahumeeli kodus, et parimad sportlased peavad veel juunis staadionil kohal käima ja tunnistust ka seepärast kätte ei saanud.

Tädi juba leidis väljapääsu. Kui ta oli töötanud Viljandis tikuvabrikus ja müünud Tartus autode varuosi, sai tal üürikas elamisest villand ning kuna tollal pakkusid kolhoosid spetsialistidele kortereid, suundus otsejoones Peipsi äärsesse majandisse sigala brigadiriks.

Sigadest polnud tal vähimatki aimu, kuid kõigi mugavustega korter anti ning töökoht ka. "Kuna ma midagi muud ei osanud nõuda, siis nõudsin korda," kuulsin teda kord hiljem sellest rääkimas. Ja see töötas.

"Teeme nüüd kõik kõigepealt korda," oligi üks tema lemmiklauseid. Või: "Anna see särk/sokk/kleit siia, panen selle pessu!"
Kui ühele inimesele on iial meeldinud puhastada ja kasida, siis oli see minu tädi.
Ja kui üks inimene on iial viilinud kõrvale füüsilisest tööst, siis oli see samuti tema.
Kui tusane oli tädi neil päevil, kui ta pidi minema suhkrupeedipõllule taimi kõplama või kapsaid üles võtma või end rehaga heinale vedama! Siis oli tal kindlasti kaasas luisk, millega kõblast teritada, pudel, millest morssi juua või keegi, kellega seda kõike koos teha.

"Mine tee see asi ära ja võta teised ka kaasa," kõnetas ta enamasti oma meest.

Äärmisel juhul võis tädi midagi värvida või pesta. Või inimesi vedada. Ning liha küpsetada ja kartuleid koorida. Või kodusel peol sõrmi nipsutades tantsu lüüa - tõsi, see viimane kadus justkui siis ära, kui tal endal lapsed sündisid.

Aga seni oli meil vennaga temaga koos elu puhas kuld - kuna minu vanemad näisid alati olevat ilma rahata, tädi aga mitte, siis saime temaga teha kõiksugu priiskavaid asju - käia Tartu bussijaamas sardelle söömas, osta turult nätsu, vend sõitis isegi ükskord koos tädiga taksoga ja kord käisime Võhma restoranis guljašši söömas!

Kuid kõik need asjad pole muidugi peamine. Meile vennaga oli tädi kodu nagu enda kodu ja ta ise ülikõrges hinnas. Tema juures nägime sellist rahvast, keda meie kõrgharitud vanematega perre lihtsalt ei sattunud. Onu oli traktorist ja autojuht ja suviti oli väga äge temaga veoka kõrvalistmel heinamaa ja kaalumaja vahet kihutada ning õhtuti kogunes vahvaid kolhoosnike väikestele spontaanseltele grillpidudele (meenutame - tädi töötas ju siiski sigalas, lihas polnud küsimus...).

Tädi ümber oli alailma endaga kimpus inimesi, keda ta poputas ja toetas. Tema silma all juba inimene hätta jääda ei saanud, elus mingitel endast sõltumatutel põhjustel kaotajaks jäänute suhtes oli ta hästi kaitsev. Tundub, et pool muret lahendaski juba see, kui sai temaga murest rääkida ja inimesed tundsid seda tehes end turvaliselt. Tal oli ka ikka midagi anda, ikka istus ta kuskil mingi pundi keskel, midagi maitsvat käeulatuses ja lustlik meeleolu ümberringi.
Üks tema endine alluv tunnistas mulle kord, et tal pole iial olnud nii hoolivat ülemust, kellele ta elu oleks kunagi sel kombel korda läinud.
Tänavu aprillis - pisut enam kui kuu aega tagasi.

Tädil oli ka lähedasi sõbrannasid, kes olid enamasti umbes samasugused lõuapoolikud nagu ta ise. Üks neist teatas matustel: "Täiesti tema moodi! Korraldada kahe asemel üks pidu!" - sellega mõtles ta, et tädi suri päev enne 55. sünnipäeva, kui oleks paar päeva kauem elanud, olnuks esmalt sünna ja siis matused... Olin üsna tumm selle avalduse peale, kuid kogu sõprade ring noogutas innukalt!

Nojah, tädi relv, kaitse ja vahend kõigiks juhtudeks oli julgus ja oskus visata nalja nii enda kui muu maailma üle. Õnnetused, traumad, piinlikult pidulikud hetked - kõigest sai niimoodi üle. Enda üle nalja visates on ju kergem ja naljaga saab ka mõrudat tõde välja öelda. Või katta.

Noh, raskem oli siiski see periood, mil tal tekkis mingi depressiooniliik, mida nimetati kontrollimatuks ärevuseks. See tähendas siis seda, et nii kui mingi tõrge tekkis, siis tädi plahvatas väga valjuhäälselt oma rahulolematuse välja. Kõva kisa kostus alalõpmata. Minul oli ka raske aeg parasjagu, mulle oli psühholoog öelnud, et mul on kontrollitud ärevus... mis tähendas püüdu kõike vaos ja endas hoida.
Läksime koos lastega Lätti automatkale ja arutasime, kumb ärevus on hullem ja mis kahepeale kokku võiks saada. Päris vahva reis sai sellest.
Tööst väsinud tädi tukkus esiistmel, mina püüdsin leida huvitavaid kohti, sest tädi nõudis ärgates häälekalt, et lapsed võimalikult palju näeks ja et neil oleks huvitav, saaks ujuda ja üleüldse. Kõik oleks tore.
Suutsime sel reisil kaotada fotoka ja kahjuks sellest pilte pole. Tegime priimusel süüa, magasime telgis, käisime poes.
Kui tädil raha oli, siis armastaski ta kohutavalt poes ja turul käia. Asju ostis ta paljuski meeldimise, mitte praktiliste kaalutluste järgi ning tšekid kaotas ära peaaegu kohe. Käisin ise ühe ta telefoniga, mis ostes kohe katki läks, kaubamajas kaheaastase garantii viimasel päeval... pärast kõva tänitamist vahetati tehaseveaga telefon kenasti välja.
Diivani ostis ta ka nii, et ei hakanud mõõtusid vaatama ja arvake, kas diivan oli toa jaoks 10cm liiga pikk?

Tädi armastas ka väga väljas söömas käia ja lõunaid välja teha ja lastele pirukaid ja kooke ja friikaid osta. Enamasti fotod tulid ka muudkui sellest, kuidas tädi kuskil laua taga on. Lõpuks lõpetasin nende tegemise, sest läks kuidagi üksluiseks.

Mingil ajal, kui raha jällegi ei olnud eriti, kiitles üks sugulane, et tal on väga häid kirsse ja soovitas, et las tädi kaevab endale tema juurest kevadel istikuid.
Tädil oli kodukaunistamishoog, seega kraapisime bensiiniraha kokku ja kihutasime Lõuna-Eesti suunas minema. Ostsime veel poest allahinnatud kreemitordi ja puha. Sugulase juures selgus, et tegemist on kahtlaselt metsiku kirsivõsaga, mida me tegelikult eriti ei tahtnudki. Kreemitort vallandas kokkuhoidliku meelelaadiga sugulases siiski heldushoo, ta vedas lauale singikäntsaka ja pudeli konjakit, nii et seda pekki me siis sõime eelroaks ja torti magustoiduks. Tädi rüüpas konjakit ka ja meeleolu tasapisi tõusis. See allahinnatud tort läks edaspidi veel käibefraasiks.

Sel ajal oli ta parasjagu koondatud ja sai töötukassast võimaluse projektiga ettevõtluse alustamiseks raha saada.
Kirjutasin selle tema näpunäidetel kokku ja oh imet, 5000 krooni asemel pakuti toetuseks kõva projekti eest 10 000. Selle eest osteti sigu ja sööta, sead tehti hiljem praeks ja rahaks ja ettevõtlus lõpetati ilusti nulliga, kuna see ei tasunud ära.

Tädi oli alati helde käega ning armastas raha kulutada. Kes temaga parasjagu koos olid, said sellest ikka osa. Mõned inimesed hoidsid seda meeles ja olid ka ise hiljem lahtise käega ja abivalmid, teised mõistagi kadusid silmapiirilt sootuks.

Kahe aasta eest töötas tädi ühes suhteliselt vastikus firmas ning talle näis, et on seal kotte tõstes seljale viga teinud. Tema tütar tuli kaasa ja koos läksime kiirabisse (kirjutasin sellest toona SIIN), kus arstidel oli nii palju aega, et keegi süvenes ja ütles, et tavaline seljahäda see küll pole. Tädile tehti tomograafipilt, mis näitas kaugele arenenud rinnavähki. See oli šokk. Siirded luudes pidas ta vastu veel üle kahe aasta.
Ikka lootes, ikka nalja visates, ikka kõike proovides. Tervendavate puude ja energiaväljade keskelt jõudis ta minu kergenduseks kirikusse.
"Ja minu vana sugulane on siis tõesti saanud usklikuks," ütlesin juba haiglas talle Piiblist Taaveti laule lugema valmistudes.

"Jah, ja tõesti, nii see on," ütles ta suuril silmil mulle otsa vaadates seepeale. Sel päeval nägi ta juba avasilmi kuldset valgust ja ingleid sisse-välja käimas.

Minu tädi on absoluutselt asendamatu. Suhtlesime hästi tihedalt, nii-et kui matuseid ette valmistasime, siis mõtlesin mitmel korral harjumuslikult: nii, helistaks nüüd talle ja räägiks, mis seis on... ja siis tuli jälle meelde, et, aaahhh, sellepärast kõik sekeldamine ju ongi!
Ema lõpetab ülikooli, tädi kollases kuues tema kõrval.
Ja õige - see tekliga inglike olen mina!


Vahemeri, kes aitas muusikalise osaga, tahtis väga laulda kabelis Ruja laulu Nii vaikseks kõik on jäänud, aga see oli viimase minutini lahtine. Nad said väga hästi läbi tädiga ja Vahemeri käis veel minuga vahetult enne tädi haiglasse viimist teda vaatamas ja valusid leevendava õliga määrimas. "See kõik on lihtsalt nii kurb ja ma ei saa ju laulda, klomp kurgus," seletas ta. Aga ta siiski sai. Ja see oli kena. Tädi hindas Vahemerd nimelt väga ja rääkis temaga mõnelgi teemal, mida me omavahel ette ei võtnud.

Ka Vahemeri hindas väga tädi omapärast, pisut britilikku huumorimeelt, millest ka haiguses ja nõrkuses kumas läbi suur vaprus ja soov minna edasi, tahe tulla toime ise ja olla toeks teistele ning võimas igatsus elada täiega ja tunda iga rakuga kõiki elatud hetki.

Ma ei ole ainus, kes tunneb temast teravalt puudust - kaks last kaotas ema, mees naise, õde õe... rääkimata muudest sugulastest ja headest sõpradest.
Eriti praegu on raske, kui temast rääkides tuleb öelda, et ta on nüüd surnud. See on valus ja harjumatu, kuigi me teadsime, et päevad ja tunnid on üürikesed ning neid ei ole enam palju.

"Ma tahaksin nii väga kõndida, lihtsalt aias käia," kurtis ta päeval enne surma suure igatsusega. Vähk oli luud pudedaks purenud ja ta ei saanud end enam liigutada. Niisutasin ta suud veega ja mõtlesin, et olgu. Ta ei näe enam päikeseloojanguid ega küpseid õunu puudel ega härmatist talvel, aga ta näeb Issanda palet ja see ei ole halb vahetus.

"Sellist tädi ei ole igaühel," ütles vend.
"Kui selliseid tädisid oleks rohkem, oleks maailm palju helgem koht," arvan mina.

Igatahes me hoolisime temast hirmsat moodi ja kallis tädi - sind me juba ei unusta!


Pilt 2009. talvest (Foto: I. Muusikus)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Erakordne lugu...