teisipäev, 31. august 2010
Ahvenamaal käidud.
Kena hulk saari ja mereline asend annab hea õigustuse iga kauba eest hea hulk raha küsida.
Mulle meeldis küll, miks ei. Parem, kui nädal aega kontoris istuda, aga täieliku vaikuse ja kaljude üle rõõmu tundmiseks oli vaid üksikuid hetki, ikka olin rinnutsi 50ne inimesega koos külapoes, kirikus või söögisabas.
Ahvenamaa reisid on muidu kallid ja sellest sain ka kohapeal aru, et see ongi kallis koht. Asi on nii kaval, et ka omal käel liikumine ei tule eriti odav. Ratturitele on muidu saarte praamid tasuta, aga seal tuules mitu päeva üles-alla vuhtida ei ole kerge. Ja eriti kaugele ka ei jõua.
Autoga jälle saab siis odavamalt, kui ööbid erinevatel väikesaartel hostelites, telkimine ei lähe arvesse, aga kolm ööd saarestikus tähendab seda, et laevapilet autole on odav ja bussile tasuta. Noh, et rahvas ikka tuleks ja võimalikult suure hulgaga ja et ööbimiskohad oleks täis ja kohalikel raha jookseks. Kaval.
Üldiselt oli üsna väsitav reisike.
Homme algab kool ka.
Käisime ja varusime uue pinali ja sokke ja muud säärast. Minu meelest oleks küll vana pinal veel käinud, minul omal ajal pidas nii kaua pinal vastu, kuni seda vaja läks üldse.
"Jah, ma saaks sellega veel küll, aga vaata siit on natuke katki ja muidu ka kulunud," selgitas koolilaps.
Pinali ma neelasin alla, midagi uut ikka peab ju saama, aga kui tuli jutt, et "koolikott on muidu korralik, aga juba mitu aastat vana", siis seda ma panin pahaks.
Seletasin lapsele, et see oligi kvaliteetse koti ostmise mõte, et ta vastu peaks võimalikult kaua ja igal aastal uut ei peaks ostma, aga ma ei ole päris kindel, kas ta jäi rahule.
Õnneks tulid linnas vastu mõned nunnad ja seega rääkisime ladusalt natuke sedasorti inimestest, kes on valinud elu ilma asjakuhilata.
Olin Ahvenamaal meie sekretäriga, selline Austraalias ja kus kõik veel elanud ja töötanud noor moodne naine, kes ütles, et sinna kängurude juurde minnes ta saigi aru, kui lihtne võib elu olla, nimelt mahtus kogu tema maine vara sel hetkel kahte suurde kohvrisse ja paari kasti.
Seda juttu kuulis pealt meie kolmas kolleeg, kes langes säärase jutu peale jalamaid depressiooni.
"Püüdsin kirjutada üht sügavmõttelist teksti, kui kuulsin seina tagant plikasid rääkimas, kuidas elu mahub ära kahte kasti," kurtis ta hiljem ja lisas, et see röövinud talt igasuguse tuju.
Miks, seda ta ei seletanud.
Võib-olla pidi ka tema suure hulga kooliasjade eest maksma.
Muide - vaatasin ka Soomes pinaleid, kuid neid seal peaaegu müügil polnud. Kahtlustan, et sealsed lapsed saavad vajalikud vahendid lihtsalt koolist.
Meil see kahjuks nii ei ole ja sain ka sel aastal leheküljelise nimekirja vajalikest kunstitarvetest, mille ostmise lükkasin heaga palgapäevale edasi.
Ühesõnaga - sügismeeleolud.
teisipäev, 24. august 2010
Haarasin eile poes liig hoogsalt küpsisepakki, käis üks nõks ja poest väljudes oleks vaja olnud seda vanaisa keppi, mida viimasel ajal Vend käepärast hoiab.
Viimane selline seljavaluhoog oli kahe aasta eest, peaaegu juba unustasin, kui jube võib see olla.
Õnneks tuleb homme Tädi Maalt Lastega, nad on reipad ja ma saan pikutada voodis ja näiteks siis kui kõik on istunud mõnusalt, oiata oma nurgast: kas keegi tooks mulle klaasikese vett...
Enne reumahoogu jõudsin käia ära pärast Saaremaad ka Hiiumaal. Seal oli normull, aga ilma Vahemereta mitte päris see, mis võinuks. Pidin käima üksi seenel, mis mulle seekord ei meeldinud ja üksi või noh lapsega külas vanapaaril, kes elab pool aastat Jeruusalemmas ja teise poole Hiiumaal.
Mees on füüsik-matemaatik ning elavate loodushuvidega - ta oli korjanud rannast ümaraid kivisid ning seletas, et need on polü-mingid asjad, mis on meteoriidisulamid. Atmosfääri sisenedes need sulasid tilkadeks ning jääle kukkudes säilitasid oma kuju ja nüüd saab neid rannast korjata.
"Meie omast küll mitte, ma olen sealt kõik ära korjanud," lisas ta.
"Ma ei teadnudki, mis need on, et neid korjata," ütles Vahemeri hiljem natuke solvunult.
Kui käia suudan, siis toon autost päevapeale need meteoriiditilgad ära ja teen siia pilti, saate teada, mida vaadata.
Hiiumaal olles ööbisime tuttava pere juures telgis ja saime metskiku äiksetormi kaela. Välku lõi nii-et telk oli valge ja lõpuks hakkas padukas sisse pritsima. Mõtlesin tõsiselt, mis on hullem, kas magada muidu soojas magamiskotis ja lasta veel näole pihustuda või minna, pingutada telginööre ja saada läbi leotatud. Last ei saanud saata, ta magas nagu kott ega hoolinud veest ja äiksest põrmugi. Toredad hetked looduses, teate küll.
Üleeile käisin Altja kalurikülas, sest olin unustanud telkima minnes telgi ja vihmaga liguneda ei tahtnud. Seal on mul vana tuttav Ülle, kes mu oma lõkkeplatsi servas olevasse sarasse lasi.
See oli väga hea ööbimine. Kella nelja ajal öösel püüdsin natuke end ärkvel hoida, et tähti vaadata ja siis hakkas kaugel mere kohal äiksekõmin, aga minu peale paistis tõusev päike ja soojendas mu kõhtu. See oli mõnus.
No vot, nii see puhkus läheb ja päris hea on. Neljapäeval lähen Ahvenamaale, see on selline tööreis rohkem ja siis algab juba kool.
"Sügis koputab ukse taga," teadustas ühel õhtul ilmatädi ETVs.
"Kuulsite!" huilgas laps. "Ärge keegi ust lahti tehke!"
Viimane selline seljavaluhoog oli kahe aasta eest, peaaegu juba unustasin, kui jube võib see olla.
Õnneks tuleb homme Tädi Maalt Lastega, nad on reipad ja ma saan pikutada voodis ja näiteks siis kui kõik on istunud mõnusalt, oiata oma nurgast: kas keegi tooks mulle klaasikese vett...
Enne reumahoogu jõudsin käia ära pärast Saaremaad ka Hiiumaal. Seal oli normull, aga ilma Vahemereta mitte päris see, mis võinuks. Pidin käima üksi seenel, mis mulle seekord ei meeldinud ja üksi või noh lapsega külas vanapaaril, kes elab pool aastat Jeruusalemmas ja teise poole Hiiumaal.
Mees on füüsik-matemaatik ning elavate loodushuvidega - ta oli korjanud rannast ümaraid kivisid ning seletas, et need on polü-mingid asjad, mis on meteoriidisulamid. Atmosfääri sisenedes need sulasid tilkadeks ning jääle kukkudes säilitasid oma kuju ja nüüd saab neid rannast korjata.
"Meie omast küll mitte, ma olen sealt kõik ära korjanud," lisas ta.
"Ma ei teadnudki, mis need on, et neid korjata," ütles Vahemeri hiljem natuke solvunult.
Kui käia suudan, siis toon autost päevapeale need meteoriiditilgad ära ja teen siia pilti, saate teada, mida vaadata.
Hiiumaal olles ööbisime tuttava pere juures telgis ja saime metskiku äiksetormi kaela. Välku lõi nii-et telk oli valge ja lõpuks hakkas padukas sisse pritsima. Mõtlesin tõsiselt, mis on hullem, kas magada muidu soojas magamiskotis ja lasta veel näole pihustuda või minna, pingutada telginööre ja saada läbi leotatud. Last ei saanud saata, ta magas nagu kott ega hoolinud veest ja äiksest põrmugi. Toredad hetked looduses, teate küll.
Üleeile käisin Altja kalurikülas, sest olin unustanud telkima minnes telgi ja vihmaga liguneda ei tahtnud. Seal on mul vana tuttav Ülle, kes mu oma lõkkeplatsi servas olevasse sarasse lasi.
See oli väga hea ööbimine. Kella nelja ajal öösel püüdsin natuke end ärkvel hoida, et tähti vaadata ja siis hakkas kaugel mere kohal äiksekõmin, aga minu peale paistis tõusev päike ja soojendas mu kõhtu. See oli mõnus.
No vot, nii see puhkus läheb ja päris hea on. Neljapäeval lähen Ahvenamaale, see on selline tööreis rohkem ja siis algab juba kool.
"Sügis koputab ukse taga," teadustas ühel õhtul ilmatädi ETVs.
"Kuulsite!" huilgas laps. "Ärge keegi ust lahti tehke!"
laupäev, 21. august 2010
esmaspäev, 16. august 2010
Saaremaal
...ja leviaugus.
Ei tööta siin mobiil ega miski ega digiboks kah (kahjurõõmsalt).
Aga tunnen end imehästi, on vaike ja keegi ei räägi. Ainult täna tõusis tuul, puud kohisevad ja meri kah.
Magame vanas aidas. Sääsed on ära läinud ja kõik tööd lõpetatud, seega on v mõnus olla.
Ise sain täna valmis viimase ripakil olnud tööasja, mis väsitas väga ära. Võtsin eilsest saadik hoogu ja mõtlesin, isegi magasin vahepeal, aga nüüd on see tehtud ja elu ilus.
Hommikul sõidan lähimasse levialasse ja saadan pildid ka ära ja. Ongi Puhkus.
Ei tööta siin mobiil ega miski ega digiboks kah (kahjurõõmsalt).
Aga tunnen end imehästi, on vaike ja keegi ei räägi. Ainult täna tõusis tuul, puud kohisevad ja meri kah.
Magame vanas aidas. Sääsed on ära läinud ja kõik tööd lõpetatud, seega on v mõnus olla.
Ise sain täna valmis viimase ripakil olnud tööasja, mis väsitas väga ära. Võtsin eilsest saadik hoogu ja mõtlesin, isegi magasin vahepeal, aga nüüd on see tehtud ja elu ilus.
Hommikul sõidan lähimasse levialasse ja saadan pildid ka ära ja. Ongi Puhkus.
laupäev, 14. august 2010
eelmisele jätkuks
Hakkab tekkima uus tava - emal külas olles külastame vennaga ka kohalikku traumapunkti. Eelmisel korral tõstis vend ära selja ega saanud enam sammugi teha, seekord siis oli tal mingi toru jalale kukkunud ning korralikult õmmeldud haav oli nö halvaks läinud.
"Augustis kipubki see haavadega nii minema," märkis registraator ja suunas meid tuttavasse ootekoridori, kus ootas ees tuttav meditsiinitöötaja.
Ka kirurg oli tuttav.
Kui peaks tulema ka kolmas kord, siis kavatsen nõuda sinistelt sussidelt (kaks krooni paar) allahindlust või püsikliendikaarti.
Muuseas, veel ühe eelmise postituse jätkuks - tööl helisevad jätkuvalt tühjades tubades telefonid.
Tegin selle vea, et vastasin ühele võõrale kõnele.
Raplamaalt pärit naine karjus mu peale, sest meie väljaanne ei tea midagi N. Liidu aegsest loomade loendusest ja teda hämmastab säärane lollus ja kus kõik on, kui ta aina helistab ja helistab.
Ütlesin lõpuks, et ma olen koristaja. Ta vastas, et mis siis, ikkagi inimene ja jätku ma õigele tegelasele kiri lauale selle kohta, et ta ei tea midagi.
Edaspidi võivad need telefonid minu poolest helisema jäädagi, ma veel vaatan, kas ma enda omalegi vastan.
laupäev, 7. august 2010
neljapäev, 5. august 2010
Maja on peaaegu tühi, üksikud inimesed liiguvad nagu vaimud ja paari puhkuselolija telefonid lõugavad lakkamatult.
Närvidele käib. Kas inimesed ei võiks lõpetada helistamist, kui ilmselgelt keegi vastu ei võta?
Kirjutagu meil või helistagu kellelegi teisele.
Lähen ise ka varsti kontorist ära, siis võivad mulle ka helistada.
Väljas sajab natuke.
Täna oli linnas näha inimestel seljas isegi jakke! Tundub nii, et on ostetud kevadel endale ka erinevaid uusi suveriideid ja nüüd ongi nende pikemate seelikute, pikemate pükste ja pikemate jakikeste, sallikeste ja mütsikeste aeg käes. Need on augusti kohta imelikult uued ja värsked.
Minul on ikka veel palav.
Närvidele käib. Kas inimesed ei võiks lõpetada helistamist, kui ilmselgelt keegi vastu ei võta?
Kirjutagu meil või helistagu kellelegi teisele.
Lähen ise ka varsti kontorist ära, siis võivad mulle ka helistada.
Väljas sajab natuke.
Täna oli linnas näha inimestel seljas isegi jakke! Tundub nii, et on ostetud kevadel endale ka erinevaid uusi suveriideid ja nüüd ongi nende pikemate seelikute, pikemate pükste ja pikemate jakikeste, sallikeste ja mütsikeste aeg käes. Need on augusti kohta imelikult uued ja värsked.
Minul on ikka veel palav.
teisipäev, 3. august 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)