Olen tagasi. Oli just nii hull nagu arvasin, siiani pole unevõlga tagasi magada jõudnud. Aga juhtus ka üks naljakas asi, mis oli eriline ainult minu enda jaoks.

Pean nendel reisidel ikka tegema ühispilte, kus kogu grupp kaamerasse vaatab. Tavaliselt olen tähelepanu hoidmiseks lugenud paar rida mõnest tuntud luuletusest või laulust, eriti meeldivad inimestele kõiksugu isamaalised reakesed. Näiteks Pompeis lugesin viimase salmi mesipuu poole lendamise laulust, noh, et puhugu vastu surmatuul jne, et ikka lendan isamaa poole.

Aga siis tegime väga naljakaid pilte ühe kuulsa kiriku mademel, kus kõik istusid ühes reas.
"Luuletus nüüd ka, palun," hõikas üks mees ja teised ka tema sabas. Olin just päeval endamisi meenutanud üht kentsakat luuletust, mida kunagi ühel võistlusel lugesin. See on minu enda tehtud ja koosneb neljat reast, millest ühega ma pole eriti rahul ja mis mulle ilmselt seetõttu ka meelde ei tulnud. Lugesin väikse improvisatsiooni abil read siiski ette, jättes targu täpsustamata, mis asi see õieti on või kelle tehtud. Enda jaoks olin siiski väga vapper, sest ma pole mingi luuletaja. Õnneks neile meeldis.

Praegu kodus sealt toodud juustu süües on seda päris kena meenutada. Kui selle ühe rea paika saan, siis loen teile ka luuletuse ette, aga pilti ei tee.