pühapäev, 30. detsember 2012

Film

Olen otsinud netist vanu filme, mida peetakse heaks, aga mida ma pole veel vaadanud. Osad on head, teised on head mingi aja ja riigi kontekstis. Siiani on mulle kõige rohkem meeldinud "12 vihast meest" aastast 1957. (Lisa vaata SIIT.)

Eriti avaldas mulle muljet pabertopsikestega veeautomaat ruumi nurgas. Kuidas need meile alles 10 aastat tagasi jõudsid, tahaks ma teada. Ameeriklastel on ikka nii palju toredaid ja mugavaid asju olnud enne teisi.


Millalgi tuleb telest "Seenelkäik". See oli päris lõbus, Elina Reinold teeb seal hea rolli, vaata ja imesta aina. Eks see kõik natuke jabur on, aga elu ongi vahel täitsa üle võlli.

Me käisime ka vaatamas "Kääbikut". Üks mu tuttav ütles, et see on "Sõrmuste isanda" pisike ja ülespuhvitud poeg. See oli täpne. Hirmus õhku täis ja ameerikalik, aga samas, Karlile täitsa meeldis.
Minu jaoks oli liiga palju kõrgelt kukkumisi ja võitlust, kääbikud aga on hubane ja tubane rahvas.

Üritasin vaadata ka vampiirisaaga viimast osa, aga see käis mul üle jõu. Kerisin filmi viie minutiga läbi, alailma maigutas mõni traagilise ilmega kahvatu tegelinski suud ja pööritas silmi, masendavalt tüütu. Ei olnud minu küpsis.

Eile vaatasime kinos seda tsunamifilmi, mis on tehtud 2006 aasta katastroofi põhjal. Lugu ise on väga lahe, aga see esitlus on jälle nagu ta on - inimesel on haiglas juba  teine raske operatsioon, aga keegi ei pühi ta põselt ära kriimustusest imbunud verd ja muda ning kõik osatäitjad on lõpuni räsitud ja mustade nägudega. Isegi siis, kui üksi esimeses klassis Singapuri lendavad.

Kehvemad olid sel aastal "Lumivalguke ja kütt" ja "Vaprake".

Muidu on meie ühine top Karliga selline:

1) Skyfall
2) Sherlock Holmes 2, Kääbik
3) Seenelkäik ja Deemonid (Eesti filmid ikkagi)
4) Argo (minul), Lorax (Karlil)
5) Titanic 3D (minul), Ilmvõimatu, Jääaeg 4 (Karlil)
6) Tuhkatriinu (moodne vene variant, minul), Madagaskar (Karlil)
Ja siis kõik muud filmid, mis jäävad jagama ühiseid kohti tagaotsas.
Hea film on üldiselt tänapäeval haruldus!


laupäev, 29. detsember 2012

Sõbrad

Õhtu algus


Ja lõpp



Enamasti olen sünnipäevaks nii väsinud, et tahaks ainult magada.
Ka seekord polnud erand. Need kaks tulid aga ikka külla ja lõkerdasid nagu jõudsid.

Ühtkasi olid nad ühel meelel ses suhtes, et keskiga algab umbes viiekümneselt.

Õhtu lõpuks vaatasimegi filmi "Keskea rõõmud".

neljapäev, 27. detsember 2012

Tuttav

Läksin täna olude sunnil (lähemal teepoes on varud kokku kuivanud) Viru keskuse teepoodi Milk oolongit ostma.
Poe ees mingil toolil istus tuttav kuulsus, kallis kasukas sülle surutud ja ise muudkui rääkis telefoniga.
Lehvitasin ja läksin sappa. Muidugi viskus ta mulle tagant otsa ja asus kallistama just sel hetkel, kui asusin oma teed küsima.Ülejäänud järjekord ootas kannatlikult. Mis neil üle jäigi?

Tuttav kurtis, et üks asutus on ta pangakaardi kinni pannud ja ta ei saa nüüd arvele raha kanda ega seda välja võtta.

Pakkusin, et mul on münte, kui ta tahab bussiga koju sõita. Ta ei tahtnud. Ilmselt pole ta elu sees linnaliiniga sõitnud. Nojah. Igatahes kurtis ta igavust.
Isegi kalli lennumasinaga sõitmine on igav. Isegi veel igavam, kui aknast välja vaatamine.

"Kui leiaks midagi, mida teha, raha ma ei taha, lihtsalt kuhugi käed külge panna," ohkas ta südantlõhestava kurbusega.

"Kui oleks kasvõi mõned päevad järjest, kus ei peaks midagi tegema ja isegi igav võiks olla," ohkasin mina, aga muidugi oli tema hoopis õnnetum.

Rääkisime pikalt juttu, lõpuks lahkusin pead vangutades bussiterminali suunas. Et need elud inimestel siis ka nii erinevad on.

kolmapäev, 26. detsember 2012

Toit

Hani. Punkt jõuludele.

Tegelikult see polnudki nii õudne, sest Vend tuli ka. Nimelt kutsusid mind enda juurde hane sööma maainimesed, keda olen kord varem kohanud.

Nad helistasid ja käisid nii intensiivselt peale, et mul polnud lõpuks enam jaksu keelduda. Nii me siis sõitsime selle hane pärast maha edasi-tagasi 250km ja kulutasime mu vaba päeva, mis oli määratud raamatukuhjal tukkumisele.

Kes imestab, seda pole maainimesed kunagi luninud, palunud, veennud ja anunud.
Nad on toredad, aga rohkem see neil läbi ei lähe ka. Oh seda Eestit küll ja eestlasi selle peal! Ja hanesid.

Täna käisin kontoris, seal olid mõned inimesed, kes üldiselt tegid üsna reipalt tööd ja arvasid, et ju aitab nüüd neist pühadest ka.
Jama küll, sest mina olen alles praegu nii kaugel, et võiks puhkama asuda.



esmaspäev, 24. detsember 2012

Joulud

See kinkide osa on ka tore, eks?

 Meil on ajalooline aasta - 11 on vanus, kellel ei käi päkapikud ega Tema Ise - Jõuluvana.

Kirikus aga käisime. Nagu ikka. "Nii-et me lähme siis kolmandat aastat järjest samasse kirikusse, kus on kõik täpselt samuti nagu eelmistel kordadel?" küsis Karl.

 "Täpselt nii, ka laululehed on samad," vastasin ma.
 "Tore," ütles tema ja rohkem me sellest ei rääkinud.

 Aga see Türi kirik on tore, sest me alati kõnnime pool teed kellamängu saatel ja oleme pärast viie minutiga kodus.

 Nojah. Pakkisin ägeda nutitelefoni nii, et seal peal oli üks pehme karuke. Minu meelest oli see selline naljakingitus. Laps hakkaski kohe naerma, kui oli selle pakist kätte saanud.

 "Mis see on, mis mõttes nagu," kihistas ta ja patsutas karukest pähe. Mulle nii meeldib see, kui saame koos millestki ühtemoodi aru.

 "Jah," ütlesin, "mõtle, kui sa oleksidki ainult selle karukese saanud."
 "See oleks tegelikult päris jube olnud," ütles ta ausalt ja tegi rahulolevalt uue telefoniga pilti. Mis parata.

 Seda me nimetame õigustatud ootuseks.
 Minu ootus jõuludeks on soe tuba ja hoidumine kisast ja kärast. Käisin täna säästukas mandariine ostmas ja lahkusin poest jooksujalu.
Inimeste hulk ületas taluvusepiiri.
 Hea on olla kodus.

 Hõu-hõu!

laupäev, 22. detsember 2012

Olen olemas küll

Ei mängi, ei hulla, parandan priimust!

Aga varsti-varsti saan töö tehtud ja siis...!
Kodus on natuke hubasem ka, kui kontoris, pealegi kuulutasime Karliga neljanda advendi välja.

laupäev, 15. detsember 2012

Palun, siin ta on!


Esimest korda siin elatud aja jooksul oleme jõuluks kuuse tuppa saanud. Vist esimest korda?
Sest me oleme enamasti ju vanaema juures sellel ajal ja milleks siia asju vedada? Eriti neid, mis okkaid ajavad. Oleme niisama tulesid riputanud ja piparkooke teinud, aga tänavu siis kuusk, põhjuseks mõistagi töö.
Üldiselt pole viga. Kassi olen ka vaid korra selle küljest lahti pidanud kiskuma, kuid ta lahkus võidukalt, ehe suus.
See oli õnneks üks neid õlipuust figuure, mille ma Petlemmast kaasa tõin. Õlipuud pole isegi kassil lihtne närida, kõva teine.
Elame seega jõuludesse kenasti sisse.

reede, 14. detsember 2012

Huvitav konflikt

On puhkenud huvitav konflikt, mille suhtes valisin algul kohe poole, hiljem jäin pisut mõtlema. Ajakirjanik V.K. kirjutas loo energeetikast, mis ei meeldinud energeetikafirma pressiesindajale, kes kaebas loo pressinõukokku ja võitis.

Vihane ajakirjanik ütles talle läbi skaipi ropult ja pressiesindaja tõi selle avalikuks. Väljaanne vabandas, peatoimetaja vabandas, ajakirjanik oli sunnitud vabandama. Lisaks sai ta noomituse ja on sunnitud olema kuu aega palgata puhkusel ehk töölt eemaldatud.

 Kolleegid on ärevil. Mina leidsin esimese hooga, et igasugune roppuste kasutamine suhtluses on out. Ja ajakirjanik ei saa olla nii naiivne, et arvab, et selline asi välja ei tule. Järeldus: käitus lollisti.

 Nüüd ma olen pisut mõelnud ja mulle on tulnud meelde kõik need asjad, mida öeldakse ajakirjanikele. Mõned neist on teenimatud, jõhkrad, inetud, isiklikud ja väga solvavad. Mis sest siis on, kui üks ajakirjanik oma nime all isiklikus vestluses midagi sarnast ütleb?

Huh, ma siiski ei teeks nii.

Aga lähemalt siit:

 Vestlus

 Põhjendus 

 

Teooriad

Mul on ammusest ajast seisukoht, et inimesed ei ole tänulikud. See tähendab, et võid neid ju aidata, potitada, pannitada, vannitada, aga hiljem nad isegi enam ei tervita ega mäleta, kuidas sa..., et sa..., mil moel sa...! JNE

Ühest küljest - jah ma ei ole üldiselt aidanud inimesi selleks, et sellest otsest kasu saada. Teisalt, kui pärast avastad, et teine isegi ei taju, et see kuidagi midagi oli, mis tehtud sai, siis see on ka nagu nõme. Või kui võetakse nii, et ah, tal raha on, las annab, küsime teinekord kohe rohkem! Või veel hullem - nad imestavad, et sa rohkem ei teinud või siis lihtsalt... ei mäleta midagi.

 Selliseid asju on mul elus olnud nii palju, et ikka-jälle saan aru, et tegelikult tuleb alati puhuda pasunat ja trummi lüüa, siis on inimeste mälu pikem. (See on hea selleks, et nad ei unustaks ennast ega hakkaks patrama teiste kohta asju, mis ei ole õiged.)

 Näiteks on mõned inimesed, kelle sünnipäeva ma pingsalt meeles hoian, saadan kaarte, teen kingitusi ja viin lilli, sest muidu nad oleks nii löödud. Tulemus? Üks võtab igal suvel üles teema, kuidas ma talvel jälle ta sünnipäeva ära unustasin, teine halab, et oleks hea, kui teda ikka ka vahel märgataks. Nüüd teen lihtsalt suurema numbri iga kord, et see kauemaks meelde jääks.

 Aga miks see jutt?

 Mul oli natuke abi vaja. Lõpuks pöördusin ühe inimese poole, kes on mulle võlgu nii kaudselt kui otseselt. Kas ta mäletas seda? Ei. Kas ta oli vastutulelik ja lahke? Muidugi mitte.

 Päev olnuks väga depressiivse alatooniga, kui poleks helistanud üks sõber, kes täitsa ise pakkus, et võib aidata mind ühes teises asjas ja tunduvalt suuremalt, kui ma üldse tahaks.
Vat. See oli tore.

 Õnneks teebki üks tore inimene kümne lollused tasa. Sellel maailm püsibki. Head sõbrad siin blogis, olge ikka ka toredad, kui saate ja seda nii üleüldises, mitte isiklikus mõttes.
 Ma võtan nüüd hetke ja olen teile selle eest juba ette tänulik ka!

neljapäev, 6. detsember 2012

Ahaa!

Raamatutest läbimurdmine tasus ära!
Tegelikult oli mul neid vaja täpselt ühe kõrvalise lause jaoks isikuloos. Muidugi, saanuks hakkama ka ilma, aga... mulle näis, et see oleks oluline vinjett.

Tagasisidest sain aru, et oligi. Aga veel tööst nüüd.

Keset tormi ja tungi olin mingis hoos lubanud teha ühe jupi juttu tuntud lavastajaga. Ta on mulle alati tundunud sümpaatne ja mõnus. Kui jutuajamist kokku leppisin, siis ei pidanud ma pettuma, ta mõistis hästi, et esiteks promob ta oma tööd ning teiseks on kiiiiiiiire.

Leppisime kokku teisipäeva pärastlõunaks, mil see jutt pidanuks juba tegelikult valmis olema. Määratud ajal vabandas ta ette ja taha ning küsis, et kuidas oleks õhtul peale 21? Okei, leheküljel olev auk oli nagunii vahepeal veel suuremaks kasvanud, seda lugu oli vaja ning mul oligi hetkel käsil kiire süüvimine jahindusse. Õhtusel helistamisel ta ei võtnud aga toru. Langesin jalamaid kahtluste küüsi, millistesse, ma ei ütle. Õnneks ennetas ta mu närvivapustuse sellega, et helistas ise ja küsis, et kui räägiks peale 23? Et siis lapsed magama pandud ja...?
No mis sa teed ära!
Leidsin, et sellisel ajal pole formaalsustel enam mõtet, läksin sujuvalt sinale ja küsisin alustuseks, et kle, nagu pikad sul ei saa need päevad või?
"Oh, praegu on selline aeg, et kõigil on kiire, mis teha," oli ta lahke. "Aga muidu ma olen kokku tõmmanud küll, otsustasin näiteks, et öösiti enam ei tee tööd..."
Hakkasin naerma. Seda enam, et kl 23 oli muidugi veel puhas õhtu.
Sõber Ajakirjanik on öelnud, et nutitelefonid, kuhu tulevad sisse töömeilid ja mida vaadatakse päeval ja ööl, viivad töötamise juba täitsa uuele tasemele. Et tööd tehaksegi igal kellaajal.
Ja nii ongi, see on juba hullem, kui "Tõde ja õigus", päriselt ka.

Üks teine sõber, Psühholoog, soovitas mul mõelda oma koormusele ja kui ma ütlesin, et seda ei saa reguleerida, siis nimetas seda eitusfaasiks.
Aga ta ise oli hiljuti ületöötamisest tulnud stressi pärast ühest kõrvast kuulmise kaotanud, seega... see jutt ei loe.


reede, 30. november 2012

Olen jõudnud teise osani.
Veider küll, kuigi stampide küüsis ja veidrate käikudega, näe siiski õnnestus esimese raamatuga lõpuni jõuda! Nagu üks teine lugeja märkis - kuskil poole peal harjub selle puisusega ära ja isegi juba tahaks teada, mis edasi saab.

No lugege seda lauset:"Plahvatus paiskas labori segi, tulekahju hävitas peaaegu kogu tema varustuse, kuid Freddy ise jäi terveks, kui mitte arvestada kõrbenud kulme ning haava kaelal, millest jäi pikk valkjas arm."

Meenutab vägisi kuldsuist klassikat: "Süngelt vaikides, käed risti rinnal, kuulutas ta kõuehäälel oma otsust!"


Ja veel üks raamat

Töö tõttu võtsin raamatukogust kaks sama triloogia noorteraamatut.

Kolleeg J. Rooste ütles lahkelt, et ega proosaga polegi muud, kui et aina loe ja kirjuta, loe ja kirjuta ning et küll sellest autorist veel asja saab.
Et algaja esimesed katsetused ühesõnaga.

Ses mõttes küll ja kui Rooste nii armsalt lahke on, ei ütle minagi midagi, kuigi ehk just peaks? Viitama dialoogide kohmakusele ja detailiuputusele ja pikaks kiskuvatele tundelistele kirjeldustele?

Samas on tõesti kena, kui keegi üritab midagi noortele kirjutada. Kahjuks ei anna Jane Eyre stiilis tundepuhangud Harry Potteri õudusfantaasiatega sidumisel just kõige paremat lugu. Sama võin öelda Aidi Valliku teise Anni raamatu kohta, mis oli minu meelest oma sisu poolest lausa jube ning kahjuks veel ladusalt ja kergelt loetavalt kirja pandud. Ilmselt on minu põlvkonna naiskirjanikel mingid oma mured, mis on seotud punknoorest köögis askeldavaks pereemaks saamisega ja üleüldise rahulolematusega ses suhtes, et maailm on selline nagu ta on.

Kahjuks ei ole mul midagi inimestele öelda, muidu kirjutaksin ehk ise midagi vähe helgemat.

laupäev, 17. november 2012

Raamat

Lugesin Ilmar Palli lugemismuljet Hedvig Hansoni kirjutatud raamatust Ellen Kaarmast.
Pärast seda õnnestus hankida toimetusest ka raamat ise kiireks lugemiseks ja see läkski kiirelt.
Ellen Kaarma elu on kurb, sest lõpp oli kurb ja rõõmsatest asjadest ei ole järel dokumente ning palju jääbki teadmata.

Lugemise jooksul hakkasin üha halvemini suhtuma Kaarel Irdi, kellest ma ennegi midagi head ei mõelnud.
Päris hea, et Ellen Kaarmast tema eluajal midagi ei kirjutatud, see oleks olnud üks kallutatud raamat.
Aga praegu on Elleni kaasaegsete suhtumine temasse  hästi helge, nad on saanud üle sellest pioneerlikust arusaamast, et iga inimene suudab kõike, kui ta vaid lahtise akna all võimleb, end külma veega karastab ja kangelaslikult tööülesandeid täidab.

Tegelikult on ebaõnnestumine elu osa ja nagu üks tark raamat sõnastab - mitte alati ei olene jooks jooksjast. Mõtlen sageli, et kas need asjad, mille nimel nii palju rassitakse ja tulemuse pärast närvitsetakse, olid üldse ettevõtmist väärt? Seda ei ole muidugi tark kõva häälega küsida.

Aga raamatule soovitan pilgu peale visata.

pühapäev, 11. november 2012

Uued tossud

Karl hakkas uuesti korvpallis käima, mis tähendas, et tuleb osta uued spetstossud.
Minu jahmatuseks nr 44. Laps kasvab nii kiiresti, et hüppab osadest numbritest lihtsalt üle ja lasteosakonnast ei saa enam ammu midagi. Näis, millega see lõppeb.

laupäev, 10. november 2012

Üks naljakas asi tuli meelde.

Sel ajal, kui me Hiiumaal oma kommuunis elasime, käis muude asjade hulgas üks lõputu lastelaagrite tegemine või teiste tehtutes aitamine. Kord läksin vaatama üht sellist Paliveres, kus olid koos kehvade perede tüdrukud Tartust ja meie omad abiks.

Üks väike plika ronis mulle kohe sülle ja lõi ühtlasi mul hinge kinni, sest ta haises nagu bensiinikanister. Üks juhendaja nägi teda minu juures kõõlumas ja röögatas hirmsa häälega, et kohe eemale! Vibutas veel näppu, et sai ju sulle öeldud, et sülle ei roni!

Olin päris jahmunud, aga siis selgus, et plika sõna otseses mõttes kubises täidest ja parasjagu käib puhastusprotsess. Kõik riided on välja vahetatud, teda ennast korduvat  küüritud ja juukseid pestud kõige käepärasema vahendi - bensiiniga! See viimane oli kohalik tõhus vahend täide vastu, mida laialdaselt kasutati.
Laagri lõpus oli ta igatahes kenasti täivaba, aga see-eest Vahemeri hakkas paari nädala pärast üha hullemini pead kratsima... Ja siis tundsin ka mina, et hmm...et keegi on mulle justkui pähe istunud.
Nojah. Täid. Väntasime ratastega kähku Käinasse apteeki.

Seal oli just kari mutte kohal, kelle abiga apteeker kleepis seinale just saabunud uut reklaami. Et osta seda kreemi ja võid võita sõidu Milaanosse ilumessile vms. 

"Noh, tüdrukud, te ei taha iludusvõistlusele sõita," ärgitas ta kohe.
"Igaljuhul tahame," vastas kohe Vahemeri. "Jah, müüge meile kõigepealt täivastast salvi, siis sõidamegi!" kiitsin mina takka.

Uhh, see oli lôbus!

Vahemeri ostis kallima, mina odavama vahendi, aitasid tõhusalt mõlemad, aga kahjuks nende asjadega ei võitnud me mingeid sõite.  


pühapäev, 4. november 2012

PS

Täna õhtul kirjutas vihane inimene, sest teda polnud artiklis idee algatajana nimetatud ja üldse oli kõik valesti. Seega õpetas ta mulle mu tööd (a- tee nii... B- tee naa...) ja tegi hulga jämedas toonis etteheiteid.

Seda me nimetame tasakaaluks.

laupäev, 3. november 2012

Täna hommikul kl 9 helistas üks maanaine, kes tahtis öelda, et nemad kohe arutasid seda asja perega ja neile ikka meeldivad väga need ja need minu kirjutatud lood ja viimasest lehest veel see oli ka väga hea.

Mu numbrit on ju lihtne leida, see on täitsa avalik. Hea, et kl 7 ei helistanud.

Kas see oli tore? - Nii ja naa.

Asi on selles, et viimased aastad on ajakirjandust tugevasti muutunud. Raha on palju vähem ja õhukese kullakorra all on kaugele näha, et tegemist on kõige tavalisema äriga. See äri, tõsi küll, esitleb end valvekoerana ja peab end väga oluliseks, tegelikult aga... Tegelikult taandub kõik müüginumbritele. Kui pead kirjutama asju surve all teatud viisil vaid selleks, et need müüks, siis kaob tuju. Ja kui see on küllalt kaua kestnud, siis need laupäeva hommikused kiidukõned asja enam ei paranda.

Meil lahkub inimesi, on neid keda koondatakse ja neid, kes lähevad ise. Üks vabatahtlikult lahkuja oli pannud endast näoraamatusse pildi, millel ta viib ära kilekotti träniga ja kummipuud. Näost oli ta vana ja vaevatud, kusjuures ise on minust vaid kolm aastat vanem. Seda pilti vaadates läksin päris morniks. Kui satuksin maal mõnele sobivale töökohale, võiksin olla ise see, kes lahkub, lillepott näpus. See mees ütles, et ega ta ei taha ju minna, aga piir on käes. Kahju küll, aga ennast tuleb säästa, sest stress on nakkav.

Vaat nii. Mul on telefonil häirimisvastane seadistusvõimalus, panen selle nüüd ööseks sisse. Kui tahate midagi väga olulist teatada, siis helistage kaks korda, teisel korral tuleb kõne läbi.


neljapäev, 1. november 2012

Võõrkeel

Tänases Maalehes on Jüri Aarmalt terane lugu sellest, miks tema põlvkond peale vene keele muud suurt ei räägi. Paneks lingi, aga see pole veebi tulnud.
See selleks - mina olen väga tusane, et 12 aasta õppimisega ei saanudki ma vene keelt selgeks.
Helistasin eile vallavanemale ja täna reisifirma esindajale, vestlus kestis esimese küsimuseni peale teret.
Ma peaks täitsa kursustele minema. Lihtsalt ei saa tööd teha muidu. Telefonis ju kehakeelega löögile ei saa.

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Hämmastav

Netis sattusin tuttavale nimele, mis oli seal imelikus kontekstis. Selgub, et poiss, kellega ma koos lasteaias käisin ja pudi sõin, õpetab inimestele nüüd maagilisi maatrikse.
Selle juurde sattus ta kasiinoärist.
Vabaduseõpetus, mida ta levitab, on kuidagi segasevõitu.
Seal on palju mõisted, mida kasutatakse ebaharilikus kontekstis ja veider rahvamuusika, mida lauldakse olematus keeles, mis olevat esimene maailmas räägitud keel.
Poisi elukaaslane on keegi saarlanna, kelle mälumaht kuueselt äkitselt suurenes ja ta mõistis, et on pärit teisest maailmast, kuskilt, kus pole füüsilist eksistentsi ja on hoopis heliväljad. Eluga Maal on tema kinnitusel väga keeruline kohaneda ja inimesi raske mõista.
Hämmastav tõepoolest!
Siis kui mina olin kooliraamatukoguga ühe ringi peale saanud, ronis see poiss veel sõna otseses mõttes puu otsas ja nüüd äkki räägib inimestele, et ta on tulnud teiselt planeedilt.
Tema oli ka see mees, kellest Pealtnägija tegi mingil ajal klipi, sest ta müüs mingeid kalleid ripatseid, mis pidid kuidagi mõjuma, aga ei mõjunud.

Vaata, kuidas inimene võib ajaga muutuda! Lasteaias ta paistis välja ainult sellega, et kukkus alailma mõne luu puruks, need olid tal sellised haprakesed. Ju on nüüd kosunud.


pühapäev, 28. oktoober 2012


Nii et talv siis.
Toppisin pliidialuse puid täis, elektriradikat ei tõuse käsi sisse lülitama. On siiski alles oktoober!
Tunnen, et tahaksin šašlõkki.

kolmapäev, 24. oktoober 2012

Meresõit

See on see oktoobri alguse meresõit nüüd. Kardetavasti sõitjatele huvitavam vaadata, kui teistele, aga lõpus on paar minutit mõnusat merevaadet. Tõstke kursoriga sinna, minu meelest on lainete vaatamine teraapilise toimega.


Saarel


Kuulsus kaevas just labidaga lillepeenras. Oli tavapäratult sünge ja ütles, et kõik käib alla, põhja nagu polekski.



Majaka juures oli hirmus tuul. Aga ma leidsin sealt rannaveest väga hea mütsi. Kui ära kuivab, siis näitan teile ka.
Sama puu 2009.
Vaat seda ma nimetan puuks! Viimati sattusin selle talu õuele kolme aasta eest ja siis olid majas elavad poissmehed parasjagu peoga poole peal. Kui nad meid Vahemerega oma õuel nägid, puhkes tohutu elevus ja kõik tormasid troppis uksele.

 Jalad olid natuke nõrgad all ka ja sinna üksteise otsa nad ridamisi pikali potsatasid. Nüüd on üks neist tööl Norras, teine kuskil mandril ning elul pole häda midagi. Puid polnud nad talveks hakanud tegema, kuid kuuril oli uus uks.

Muidu käisin hambaravikabineti avamisel. Ma ise oleksin selle telefoniga ära teinud, aga millegipärast pidas tuumik seda väga oluliseks. Noh olgu. Ikka parem, kui kontoris istuda.

esmaspäev, 22. oktoober 2012

Katkend nõukogude naisest

Katkend krimkast algab kirjeldusega, kuidas nõukogude ajal kasvanud inimesed ei suuda valida poes erinevat tooni vannitoaplaatide vahel ja jätkub näitega haprast naisest, kes suutis endale välja rääkida defitsiitse malmvanni ning vedas selle üksi ära (ronis vanni alla ja tassis seda nagu kilpkonn) kuni sai ühe auto kinni peetud ja sellega vanni koju. Päris lõbus minu meelest.

"Nõukogude naine peatas hõlpsasti täie hooga sõitva auto, tuli elementaarselt toime raskuste tõstmisega, põlevat taret pole mõtet mainidagi, tulekahju oli meile korraks sülitada, suutsime viie minutiga kokku korjata asjad, raha, mööbli, dokumendid, rõivad ning vedada kõik õue, kus juba seisid lapsed, mees ja koduloomad. Nõukogude naine oli tank, mis ei kartnud mingeid raskusi, toiduaineid täislaaditud lahinguelevant. Paremas käpas kott, vasakus kast, paar lapsukest turjal, londi külge on klammerdunud abikaasa, saba külge ämm ja äi, aga elevant ei anna alla, ta tunneb ennast muide üpris rahulolevalt ning pasundab ähkides: "Perekond on õnn! Mul on nii hea meel, et saan end sugulastele ja lähedastele pühendada. Ja ka töö ei vea alt. Kvartaliaruanne ööpäevaga valmis vehkida? Lihtne. Jätan öökese magamata ja teen ära.""

Kas suudavad meid mõista perestroika lapsed? Näe, kui palju erinevaid keraamilisi plaate seisab poes! Ridade kaupa, võta millist tahad.

Darja Dontsova, Metroo Aafrikani

Tunnistus

Vaatasin lõpuks e-koolist lapse hinded ära. Pabertunnistus antakse ainult poolaastatel, aga mis sest ikka tõesti printida alati. Selliseid käsitsi täidetud pabereid ei ole Karl kunagi saanud, kuhu lapsevanem peab allkirja panema.
Nojah.
Kolm viit ja neli nelja, pooltes ainetes tulevad hinded poolaastaks ja käitumine on tavapäraselt eeskujulik.
Peale õpetaja vahetumist on loodusõpetuses ainult viied, enne sai ta seal kolmesid ja neljasid, ükskõik, kuidas püüdis või mida tegi. Hinded on üks subjektiivne värk.

Aa aga laps sai ka järjekordse elektroonilise kiituse direktorilt, teate küll, see "direktori käskkirjaga avaldatud kiitust...". Ma arvan, et ta ei pane seda ise tähelegi. Mina olen rõõmus, et asi enam-vähem sujub.

pühapäev, 21. oktoober 2012

Koerad

Vaat sellist labradori võiksin isegi pidada! Lahked, lustakad, heatahtlikud, just selline koer mulle sobiks.

kolmapäev, 17. oktoober 2012

Hakkasin käima lastevanemate koolitusel. Kord nädalas a kolm tundi.

Esiteks on jube piin nii kaua paigal istuda, teiseks ei ole see eriti huvitav, sest hirmus palju aega läheb lihtsalt ära sellele, et kõigilt küsitakse, kuidas neil on läinud või mida nad üleüldse arvavad. Eile tegime testi, mis pidi näitama, milline segu keegi on melanhoolikust, koleerikust, sangviinikust ja flegmaatikust.

 Võtsin testi kaasa ja tegime selle ka lapsele. Ta sai kõigis omadustes võrdselt punkte va flegmaatik.

 Aga muidu juhtus eilsel koosolekul siiski üks huvitav asi ka - üks ema, kes rähkles sülle roniva lapsega, pillas kaustiku vahelt välja sajase ja viiesajase kupüüri. Laps trampis neil kenasti otsas, kuni ema tähelepanu rahale juhiti. Siis korjas ta need üles, kärtsutas kokku nagu taskuräti ja surus tagataskusse.

 Mul oli raske sellelt pilku saada juba seepärast, et mul pole veel olnud juhust 500st üldse päriselus näha, veel vähem taskusse pressida.

 Viimsi ikkagi.

esmaspäev, 15. oktoober 2012

Kasukas ja tsikkel

Sellise pildi tegin täna, kui fotograaf inimesi üles võttis. Minu meelest on see naljakas. Peretütar ütles, et selle allkiri võiks olla, et anna mu kasukas siia, muidu ajan su alla! Ema kärutab tegelt rollut, et tüdruk saaks seal edasi poseerida, neiu aga keerutab ennastunustavalt. Selle kõrval, kuidas inimesed vahel kohe üldse ei taha pildile tulla, oli päris huvitav.

neljapäev, 11. oktoober 2012

Kaabu

Sel nädalal tekkis mul tunne, et olen lapi ja ämbriga koristaja koerte iludusvõistlusel, kus on keerutatud saba, saadud medaleid ja mindud muretult laiali. Kuna asi on puhttöine, mitte otseselt isiklik, hakkavad mullid lahtuma ja vurts väheneb. Kuna töötan alal, kus pidevalt tekib uusi pingeid, kaovad vanad enamasti kiiresti, ses suhtes on hea, kui suudad olla nagu Kaval-Antsu kaabu ja kõik läheb lihtsalt läbi. Kuigi kuskil on sellelgi põhi. Vana tuttav kloppiv tunne rindkeres on aga tagasi ja energiatase kõigub üles-alla - ühel hetkel sooviks pikali vajuda, teisel võiks asuda suurpuhastust tegema või minna kartuleid võtma. Ma vähemalt magan täitsa okeilt, kui aega on, aga üks kolleeg rääkis, et vaevleb unetuna ja kui magama jääb, siis ärkab selle peale, et keegi karjub ta peale unes. Lähen aitan nüüd lapsel vene keelt teha. See tundub talle väga keeruline.

pühapäev, 7. oktoober 2012

Äravile

Majakatrepp

Saarel


Mind kutsuti saarele peremehe juubelile. Ilm oli tormine. Vahemeri oli riskinud kaasa tulla ja hakkas juba linnast minnes sellele tähelepanu juhtima, tema nimelt ei tunne end veel kõikuvatel alustel kindlalt.

Ma ei öelnud talle, et tuul on väga kõva ega ka seda, et peremeest kutsutakse Hulluks Kapteniks, kuna ta käib merel ka siis, kui seal kajakadki ei lenda.

Hull Kapten oli ise suht sõnaaher. Hiljem sain aru, et oli ka põhjust, pidev tuul oli 17 ja puhangud 25! Seega oli kogu ettevõtmine piiripealne. Otsustasin siiski, et kui Vahemeri väga muretseb, siis me lihtsalt ei lähe saarele ja nii on. Õnneks ta siiski ronis paati, hädaldas, hoidis silmi kinni ja ennustas peatset vajadust koti järgi. Tasapisi ta harjus, hakkas ringi vaatama ja usaldus kapteni vastu kasvas. Kaasasolevad lambakasvatajad olid ka lahked ja toetavad. Saime päris korralikku lainet, vett tuli ikka rooliruumi ka. Ma seda ei hakanud ka Vahemerele rääkima, et kui ma küsisin kaptenilt, et kus siis naine on, vastas ta, et see pole nõus nii hullu ilmaga paati istumagi.



Meil oli kindel plaan kartueid võtta. Olin ammu lubanud, et aitan sea teha. Kui kõiksugu rahvas maitsvat praadi ja kooki sõi, võtsime korvid ja konksu ja hakkasime peale. Ühe konksuga ei läinud asi just kiiresti, aga kaks vagu saime üles. Ega see küürutamine just lust olnud, pärast oli kere ikka kange. Aga nad andsid mulle kevadel suure kotitäie oma kartuleid, mis olid väga maitsvad ja ma tahtsin natuke vastu aidata. Et oleks tasakaal ja nii.



reede, 5. oktoober 2012

Midagigi?

Kui keegi oskab öelda mingit viisi, kuidas jätta meelde inimeste nägusid, siis oleks mul seda kiiresti vaja teada.

Eilsel Maalehe peol tervitas mind nimepidi kolm inimest, kellest ühtegi polnud ma enda meelest elus enne näinud.
See on tegelt täitsa seletatav - üks oli Võrumaal elav naine, kellega olen korra ühe laua ääres kõrvuti istunud. Teine oli üks maa kulturnik, kelle juures ma talvel ööbisin, aga siis oli tal kogu aeg müts peas ja koer süles ja nüüd uhke soeng.
Kolmas oli klassiõde gümnaasiumist, keda ma pole 17 aastat näinud ja kellest ma mäletan vaid tema kommet krabisevast kotist saiu nosida.
No mul ei jää inimeste näod meelde, ei jää.
See-eest võin aastaid hiljem mäletada, mida nad rääkisid. Ilmselt on mul tasakaal tugevalt kuulmismälu kasuks. Ehk tuleb see sellest, et ma nooremana käisin alailma prillidega, millega ikkagi eriti teravalt ei näinud ja siis ma ei hakanudki eriti pingutama vaatamisega.
Kord läksin mööda teed, kui teiselt poolt tulid vastu kaks ähmast kogu, kellest üks tervitas.
Järgmisel päeval selgus, et see oli mu pinginaaber (samasugune prillikandja ja uduselt nägija) oma vennaga ja tervitajaks oli vend. "Mõni tuttav või," küsinud pinginaaber temalt seepeale.

Tema endaga juhtus mõni aasta hiljem veel üks eriti kentsakas lugu - nägi silmanurgas vilksatamas midagi oranži ja pidas seda tuttavaks, kes tavaliselt seda karva üleriiet kandis. Ta astus hoogsalt ligi ja asus tervitama, kui avastas, et see on hoopis see Eesti Posti ühel jalal seisev oranž postkast...

esmaspäev, 1. oktoober 2012

Inimesed

Ajakirjanikuga kohtumine on lihtsa, vähe meediaga suhtleva inimese jaoks selline sündmus, kus esialgu on kõik närvis, siis harjuvad, siis tuleb pingelangus ja siis räägitakse ära ka kõik see, mida polnud üldse plaanis ja tuntakse ennast nii vabalt nagu oleks klaasi vahuveini joonelt alla kulistanud.

 Viimati võttis üks algul värisevate kätega mind oodanud naine poole jutu peal juba paruka peast ja lehvitas endale tuult. Omad inimesed ju noh!

Karl on võtnud kindlalt selle joone, et ajakirjaniku töö on väga raske ja seda ta teha ei soovi. "Aga sa oled vähemalt palju toredaid sõpru saanud," ütles ta mõtlikult alles hiljuti.

 See on õige. Nüüdki Vormsil soovisid kõik lõpuks tungivalt, et ma neile kohe jälle külla tuleks.
Ilma et midagi pildistaks või kirjutaks küll. Nad ise seda nii ei ütle, aga nende nägemuses on seal ka niisugune nüanss, et siis me istume mõnusalt koos, räägime kõigest (st mina kuulan) ja nemad soovitavad nagu muuseas veel teemasid, millest kirjutada. Noh, mis teha.

Eks neil on rääkida ka. Eile käisin näiteks ühe maapere juures, kes olid jube rõõmsad, et sain tulla. Tegelesime nende murekohaga ära, selle ajaga said valmis kotletid ja stritsel ning värske kohv. Ja neil oligi palju rääkida, päris armas lugu oli nende mõisaaegsest kõrvalhoonest nagu peremees seda rääkis:

"Tahtsin hakata maja renoveerima ja teha ust laiemaks. Elu on edasi läinud, suuremaid uksi on vaja. Seda ei lubatud, muinsuskaitse all ja nii. Nad natuke kompenseerivad ka selliste objektide taastamist, võtsin siis hinnapakkumise katusele, saatsin neile. Siis tuli kiri, et maja on muinsuskaitse alt maha võetud ja raha ei saa. No tore, hakkasin siis uuesti plaane tegema. Aga nüüd tuli kiri, et maja on vahepeal jälle muinsuskaitse alla võetud."

pühapäev, 30. september 2012

Kodumajutus

Vormsil

Olen uskumatul käigul Vormsi saarele. Kõik inimesed on nii lahked ja rõõmsad nagu oleks nad mingit tabletti võtnud.
Keegi isegi ei kaeba teise peale. Hämmastav.
Eile sõitsin rattaga siin 30 km maha, lõpuks hakkas sadama. Olin väsinud ja läbi ja külm oli ka ja mõtlesin, et miks ma küll selliseid asju ette võtan üldse. Siis jõudsin oma kodumajutusse tagasi, milleks on pisike majake puude all ja kus on ka saun. Perenaine oli sinna puid alla visanud, et sihuke niiske ilm ja... Uhh, oli super. Tuju oli jällle ok ja vehkisin reipalt hapukala peole.
Sattusin istuma pundi merehullude meeste vahele ja varsti olin keset jutte "kuidas me Biskaias tormiga..." ja "korra Põhja-Jäämeres oli tuul nii tugev, et täiskäigul edasi läksime neli miili tagasi!". Kui nad avastasid, et ma saan merejutust aru küll, siis läksid nad väga rõõmsaks ega jõudnud ära imestada, miks meie leht merest nii vähe kirjutab! Võtsin kohe telefonist välja video kalamehest, kellega ma üle-eelmisesse lehte loo tegin ja sain kohe kõik andeks. Lähen nüüd viimase allikaga kohtuma, keda kõik hirmsasti kiidavad ja siis väntan rattaga laevale. Ainult päikselist poolt näen seekord. Päris imelik kohe.

teisipäev, 25. september 2012

Sajab, eks ole.
Soojas toas on kindlasti hubane.
Aga mul laseb lagi läbi.
Üks laelaud oli nii kahtlane ja veest kilgendav, et tõstsin sealt alt ja ümbrusest õrnemad asjad ära. Et kui alla tuleb midagi, siis pole hullu.

Miks seda ei parandata? Vat. Keegi pole veel suutnud välja mõelda, mismoodi seda teha. Kui ükskord on laes auk nagu oleks sealt kukkunud alla ninasarvik Otto koos härra Holmesiga, küll ma siis olen kohal ja hüüan malbelt: kas soovite veel kohvi?

pühapäev, 23. september 2012

Kodus




Korful ja Albaanias oli tore. Üksi reisida on muidugi parem, kui suure kambaga, aga see oli töö. Seega, mis seal ikka.

Mulle lapsena see Durrelli raamati väga meeldis, oleksin tahtnud natuke sellel lainel ka mõelda, aga ei jõudnudki.

Ma pean vaatama, et saaks õigel ajal jaole ja jõuaks teha ka neid asju, mis mulle endale meeldivad, mitte ainult neid, mille eest mulle makstakse.

Muide, Kreekas tehakse eripärast veini retsiinat, millele lisatakse männivaiku. Kosutasin end sellega ja tarisin pudeli ka koju kaasa. Viimasel pildil on ergutav tume kohv ja pudelike köharohuga, millega isa saab sügismasendusele vastu astuda.
Üldiselt - loodan, et satun veel edaspigi Kreekasse.

reede, 21. september 2012

Olen Korful

Homme tulen koju.
Siin on kõik tegelt üsna kallis, aga väljas süùes on vähemalt portsud see-eest ka hiiglaslikud. Mul on see selline tööreis, et aega ise midagi vaadata nagu polegi olnud. Täna on viimane päev. Tahan vähemalt seal kirikus  rahulikult korra istuda, kus Margot Püha Spiridoni jalgu suudles ning seejärel hirmsa gripi sai ("Minu pere ja muud loomad".
Spiridoni hõbekirst on muidue täiesti olemas ning läigib tusameelselt ühes pimedas nurgas. Selle eest voolab läbi pidev mass rahvast ning päris paljud musitavad kirstu korralikult ùle. Nojah.

kolmapäev, 12. september 2012

Hommikueine kaluri juures

Käisin kaluriga merel ja minu silme all tõmbas ta paarsada meetrit rannast eemal võrgust üle viie kilose meriforelli. Hull värk. Need ujuvad rõõmsalt põhjas kalda lähedal ringi ja puha. Ma ikka imestan, et kuidas meie meres selliseid kalu võib olla, me saame lapsega enamasti õnge otsa vaid pisikesi viidikaid.
Vaat, mis tähendab, kui oled oma alal edasijõudnu!

"Tuled tuppa ka või? Teed või kohvi? Aa... kohvi pole... ja süüa on ainult kalamarja!"
Muidugi läksin ma tuppa. Ja sõin tee kõrvale kalamarja ja röstitud silmu marinaadis. Kalur vaatas mõlemat ise sellise ükskõiksusega, et tema lahkel loal tirisin kalamarjakausi enda ette ja sõin sealt seest lusikaga.
Vat see oli kena hommikueine!

Ma nüüd mõtlen, kuidas sellest nii kirjutada, et teistel ka huvitav oleks.

Aga muidu asun vaikselt pakkima. Täna juba plagistasin kohvri kaant kinni-lahti. Lähen reede öösel meie lehe turundusreisiga nädalaks Korfu-Albaania tuurile. Olen tegelikult juba nii palju tausta lugenud, et võiksin lood ette ära kirjutada. Kohtusin isegi ehtsa albaanlasega, kes on aasta aega Eestis elanud ja isegi keele päris ladusalt ära õppinud. Rääkida eelistas ta siiski inglise keeles, aga muidu oli tore sell - ütles, et albaanlased ei suuda Eestis elada seepärast, et siinne toit on katastroof, muudkui taldrikutäis kartuleid ja lihatükk juurde. Kama ta ei hinnanud ja süldist rääkides pobises, et eelistab pigem taimetoitu.
Kavatsen  Kreekat minimaalselt toetada, kohver on ka väike, seega mingeid asju ma sealt vedama ei hakka.

neljapäev, 6. september 2012

Peakoka kannatused

Üks väheseid saateid, mida ma aktiivselt telekast vaatan on Minu köök on parim (Sony Entertainment näitab seda).
Ka tulevane peakokk kisub end sel ajal arvuti küljest lahti ja tuleb vaatama. Saates võistlevad erinevad tavainimeste paarid, kes peavad sooritama erinevaid ülesandeid ning valmistama kõiksugu roogasid.

Vahepeal kukub mõni paar välja ja teistele antakse uusi ülesandeid, mis neil närvidele vinti peale keeravad ja stressi tekitavad.

Tänases osas olid kaks meest kahe naise vastu, kaotaja pidi koju minema. Tulevane peakokk elas meestele väga kaasa. Kahjuks ebaõnnestus neil kõik, sest nad muudkui kohmerdasid ja jäid ajahätta. Kui kohtunikud neile halbu hindeid andsid, puhkes laps lõpuks nutma, tema meelest oli see kohutav.

Vat siis. Niimoodi käitub inimene, kelle arvuti on sõjamängudest pungil ja kes vaatab vapralt kõiksugu tulnukatefilme. Kes oleks arvanud, et kokasaade nii mõjub?

Millega see lõppeb?

Käisin poes ja ostsin rihmikud, sest kingapood oli kõigi suvejalatsite hinnad 50% alla lasknud. Siis ka veel keerutasin neid ja mõtlesin, et hmm...

Seejärel läksin toidupoodi, varusin toitu nii paariks päevaks ja hops, arve oli sama suur kui kingapoes.

Raha jaguneb enamvähem toidupoe ja bensiinipaagi vahel. Ma olen sellega harjunud, aga viimasel ajal tundub, et toidule kulub ikkagi liiga palju. Ja näib, et trend on kasvav. Ma üldse ei imesta, et inimesed nii aplalt EU toiduabi sabadesse jooksid, natuke helbeid võiks vabalt varuks olla, neid meil läheb koormate kaupa.

Üks tuttav ütles, et kui nad poleks seda abi saanud, siis ta tegelikult ei teaks, kuidas nende pere üldse hakkama saaks. Ja ühe valla sotstöötaja ütles, et nemad tellisid kohe toiduabi tervele vallale, sest enamik inimesi on hättajäämisest vaid kukesammu kaugusel.

Olen hakanud mõtlema, et millal õieti tuleb see päev, kus me enam reaalselt ei jaksagi toitu osta? Ja kes siis kangiga võiladu läheb lahti kangutama?

esmaspäev, 3. september 2012

No eks peab minema.

Hakkas peale

Homsele koolipäevale viidates õhutasin last magama minema. Kohe algasid kohanemisraskused. "Eks ma siis vast panen homsed asjad ka kokku," ohkas õppur.
Jahmusin. See polnud mul meeldegi tulnud meelde tuletada. Hakkame siis uue rütmiga harjuma. See on kusjuures mulle tavaliselt isegi raskem, sest ma ei peaks muidu nii hirmvara tõusma. Töö spetsiifika on selline, et vahel teen rohkem hommikuti, vahel töötan hilja kodus ja magan hommikuti kauem. Pealegi on hommikuti Pirit teel ummikud ja mul pole mõtet sinna istuma minna. Kool tähendab ärkamisaja drastilist ettepoole nihkumist. Aga ega ma ei kurda. Sellest poleks kahjuks kasu.
Nii-et head kooliaastat siis!

Kool. Kas sobib?

neljapäev, 30. august 2012

Dilemma

Lugesime Karliga ühest raamatust katsest, kus ühele riisi täis purgile kirjutati peale midagi halvustavat ja teisele tunnustavat. Üks purk roiskus kohe, teises seevastu säilis riis kaua.
Mõtlesime, et võiks kodus proovida ja vaadata, kas töötab, aga asi takerdus lihtsa konksu taha - me kumbki polnud nõus kirjutama seda halvustavat silti ja ütlema süütu riisi kohta midagi halba nagu "loll" vms.

"Mina seda ei tee!" teatas laps ja pani käed selja taha. Mina ka ei tee, kuidagi ebameeldiv on halba silti kirjutada, see nagu läheks otse selle asja olemusse, õieti selle keskmesse, juba sellele mõelda on vastik.

Teisest küljest, kui sõnadel oleks selline jõud, ehk siis võiks endale panna ööseks sildi laubale nagu tark, usin  või rikas?




teisipäev, 28. august 2012

Lapsed

Toimetasin köögis, kui kostis koputamine.
"Jaaa! Kes seal on!" röögatas võõras hääl Karli toast. Selgus, et see on naabripoiss, kes istub tema arvutis.
Koputati veel ja tema muudkui hüüdis jaa ning läks lõpuks uksele vaatama, mis toimub.
Siis tuli ja teatas, et Karl, su isa tahab sind.

Siis läks Karl välja ja tema isa ütles talle, et naabripoisi isa tahab teada, kus naabripoiss on.

Ärge küsige. See on meestel selline omalaadne kommunikatsioonivärk.

reede, 24. august 2012

Küsisin ühelt teiselt kolleegilt, et kuidas puhkus läks. Noh, viisakusest või nii.
 "Töötasin!" nähvas ta. "Haltuura haltuura otsa! Kui puhkuse ajal täiega tööd teha, siis saab jälle natuke elada, palgast jaksab ju ainult arveid maksta!"

Siis ta küsis, mis mina tegin puhkuse ajal. Tunnistasin häbenedes, et vahtisin palju aega niisama - pärast arvete maksmist polnudki enam midagi eriti ette võtta ju. Sain ise ka aru, et olen täielik luuser ja oleks pidanud kasvõi Soomes kurke korjama, kui muuks aru ei jätku.

Ehk järgmisel aastal.

neljapäev, 23. august 2012

"Vahel on mul tunne, et olen tegelikult juba ammu surnud!"
Silmnähtavalt tülpinud kolleegi kokkuvõte päevast ja elust üldse.

Igatahes väga jõuline edasiarendus mõttest, et kõik kokku on tegelikult unenägu.

neljapäev, 16. august 2012

Mis me rannast leidsime

Olime siis mõned päevad Osmussaarel. Ööbisime majaka juures telkides, seal on RMKl üks varjualune ja majake, kus oleks saanud ka olla. Aga eelistasime telke ja süüa tegime priimusel ning kasutada saime RMK varjualust.
Muidu pakutakse seal turistidele teed ja kohvi, aga ilm oli pooltormine ja kedagi ei olnud. RMK tädi tukkus mõnusalt ja keetis meile korra vett, kui me ei viitsinud priimust tööl epanna.
Perenaine tõi igal hommikul kohvi ja tegi paaril korral meile niisama heast südamest ka süüa.
Meil oli väga tore.
Selgus ka, et meie linnalapsed ei jaksa käia. Esimsel päeval turnisime mere ääres ja nad olid juba väsinud, kui hakkasime sealt asju leidma. Kuni Karl leidis luigeluid ja Aira kive, polnud veel midagi. Siis aga leidis Karl vasktoru ja kohe mingi raske pronksjunni. Palgil tukkunud Vennal läks kohe uni ära ja ta ronis merre vaatama, mis seal veel on. Ta leidis mingeid malmist juppe ja vahtis kaunis ärevalt ringi.
Mina leidsin täikammi, ühiselt leidsime pisikese koerakuudi ja surnud lamba, täitsa korraliku labida ja muidugi tavapärase hulga üksikuid saapaid.
Õnneks saime kasutada rattaid ja nendega läks matk jõudsamalt. Leidsime šoti mägiveiseid ja lambaid.
Ühel õhtul käisime vaatamas randa uhutud traali vrakki ja tagasi tulles pikutasime värskelt niidetud heinamaal ja vaatasime taevas tähti.
Vaat see oli vahva.
Õhtu.

Peres olid karjakoerad, rotveiler ja kaks kassi. Kõik sõbralikud ja seltsivad. Väemalt ühele lapsele võiks koju osta heinapalli, sest see oli kõige parem mängukoht.

Rongapesa vaatlustornis.

Sõlmesidumine on peen värk.

Junga.

Lambavedu.


Meteoriidiplahvatusest tekinud kivirüngad.

Nii-nii! Mis meil siin on?

Kuut.

Kamm.




Miks toit on kallis

Lapsed said kolme päevaga parima õppetunnis sellest, kuidas liha lauale jõuab ja veensid mind ühtlasi selles, et kui laps õigel ajal protsessis ise sees ei ole, ei saa ta midagi aru. Taluelu jääbki idealiseeritud pildiks, kus vattpehme lambuke määgib preili Agnese süles ja lambur, toetudes kõverale sauale, vaatab unistavalt kaugusse.
Ühesõnaga.
Kõigepealt aitasid lapsed mööda saart laiali lidunud lambaid kokku ajada suuremasse aeda, siis keskmisse vaheaeda ja siis pisikesse aeda, kust neid on võimalik kätte saada, valida ja märgistada.
Jooksmine oli ränk. Maa mätlik, kohati vesine, lambad isepäised ja nutikad laiali leekima. Tuli olla nutikas, luurata, õigesse kohta seista, vajadusel sõjakisa teha - ja see oli alles algus.


Siis pandi lammastele, kellel veel polnud, märgid külge, kellele vaja, anti ussirohtu. See tähendas, et tuli lammas kinni krabada, kindlalt hoida ja siis üle aia puuri upitada. Lapsed panid tangidesse numbreid ja tõmbasid aerosooliga rohtu saanutele värvi pähe (poistele sinine, plikadele punane jutt). Üks neist pidi puuri ust avama ja valvama, et teised samal putket ei teeks.


Kui koorem koos, veeti see sadamasse. Seal tuli jälle puuriust valvata, kuni lambad mööda sadamasilda paati tariti. Aira (8) otsustas, et hakkab siiski kunagi lambaid pidama, kuid hea arv oleks neli. Karl (11) oli väga üllatunud, et kõik see töö nii raske on. Ja muidugi otsustas ta, et ta enam kunagi lambaliha ei söö.


Lapsed mängisid ka ennastunustavalt paari heinarulli peal ja perenaine oli küllalt hea ega keelanud, kuigi nad seal ikka seda natuke puistasid.

Majaka ümber üksi hulkuva lambukese ristisid nad Majakavahiks ja Karl lunis, et seda maha ei müüdaks. Need kolm päeva, kus oli toredaid ja lastele ka tüütuid ja raskeid töid, olid märksa suurema mõjuga, kui mistahes loeng taluelust. Kumbki laps polnud siiani ju isegi lammast oma käega puudutanud, veel vähem siis teda kinni hoidnud või kõrva numbrit löönud. Mina sain ise ka lammaste kinnihoidmisest mõned sinikad. Õnneks pidin ma lõpuks ainult numbreid märkmikku kirjutama, sest mul oli kaasas Vend, kes hoidis, tõstis, sikutas ja vinnas ise, keda vaja.
Majakavaht.

Telkmiskoht.

Pügamine.

Lapsed ja lambad.

Sabaga täht


neljapäev, 9. august 2012


Sellised ongi Osmussaare peateed.

Olen vahepeal kõiksugu kohtades käinud. Üks koht oli tundmatu heinamaa. Pidin olema laupäeval Hiiumaal üritusel ja samas olin kutsutud ka pühapäeval Osmussaarele. Selleks, et sinna jõuda, pidin Hiiumaalt viimase praamiga ära tulema ja järgmisel hommikul vara Dirhami sadamas olema.
Mis tähendas valmidust ööbida kuskil metsas. Teie seda ehk ei tea, aga Läänemaa on väga populaarne suvituskoht. Katsuge sealt hilisööl autoga sõites telkimiskoht leida! Asja tegi hullemaks ka see, et olin meie reklaamautoga, mis paistab miili pealt isegi pimedas ära. Seda ei taha suvaliselt tee serva lükata, kohe on teada, kes liigub.
Kell oli veerand üks, kui mingile rajale keerasin ja mobiili valgel vaatasin, et käib küll. Kaste on väga paks, seega ei saanud lageda taeva all magada, pidin telgi üles panema ja puha. Tulemus oli hea - kui mul muidu on telgis kõva ja padi torgib jms siis sel korral olin nii krogi, et magasin nagu kott.
Seda aega polnud küll üleliia palju, aga piisavalt, et päeva esimene pool erksalt vastu lüüa.
Kohal olid ka kaks telejaama. Nende eelistamine käib mulle närvidele. Üle läksime samas laevas, aga tagasitulekul anti neile varasem aeg, et umbes, et sul leht ilmub alles teab millal, aga NEIL on kiire... No mis mõttes! Olin selle aja peale väsimusest ümber kukkumas ja king ka hõõrus. Õnneks olid paadimehed sõpsid ja mahutasid mu ära nagu naksti.
Osmussaare konserveeritud kirik (see, mis on algsest kabelist järel.)
Mõned inimesed nimetasid seda alust hiljem kaater-lennukiks, seda paadijuhi sõidustiili pärast. Kuna rahvast oli palju vedada ja sõite palju, võttis ta sisse niisuguse hoo, et laevuke tegi lainetel mitmemeetriseid hüppeid. Arvake, kas mina olin jäänud merd kannatava inimesena välja ja telemehed end pisikesse, kuid pehmete istmetega kajutisse libistanud? Ah, parem oligi seal väljas olla, kuigi ma arvasin, et nende hüpete peale vahetavad lülid selgroos kohad ära. Meresõit ja ajavõit ja...
Vahel inimesed ikka ütlevad, et noo, sa käid nii palju ringi... Ja on sellise näoga, et tahaks ise ka, aga näe, ei saa. No tegelt ka, sõitke ise mingi 300km '54 aasta pobedaga, millel ei tööta bensiininäidik ja pimedas ei põle armatuuris ükski tuli. Ja rääkige kümnete inimestega, kellest üks osa surub su nurka ja asub oma elulugu rääkima ja siis hakkab närvitsema, et appi, see oli ju ajakirjanik! Muidugi on see tore, aga vahel ka väga viimast võttev, nii-et pean seisma jääma ja mõttelistest märkmetest järgi vaatama, miks ma seda või teist üldse teen.

Mul tuleb nüüd naruke puhkust. Loodan, et saan natuke eraviisiliselt sellele lambasaarele tagasi minna. Ma ei tea miks, aga see koht meeldib mulle väga. Ja need inimesed on ka üsna erilised. Nad ei ole päris traditsioonilised maakad, isegi linnast on selliseid raske leida. Naine on töötanud ülemnõukogu erirongis perenaisena, torutöödega tegelevas firmas ja teinud teab veel mida. Perekonna soovil kannab ta alaliselt kaelas poole kilo jagu kuldehteid, mis väga kaunilt tema lamasõnnikuste tunkedega kokku lähevad. Mees vaatab teda särasilmil ja arvab, et seda kulda on niisuguse naise jaoks ilmselgelt vähe, liiga vähe! Tjah. Tore pere. Neid ja nende elulugusid ma jaksan kuulata küll.