Nüüd jõudis traumapunkt voodiservale ja oli unustamatu kogemus.
Asi juhtus nii: isa koperdas muru niites, prantsatas lillepeenra äärekividesse ja hakkas kurtma küljepool seljas hirmsat valu.
"No kui inimene ikka liigutada ei saa, siis peab ju vaatama, mis seal on," otsustas häirekeskuse tädi. "Mis see aadress on?"
Probleeme ette nähes andsin aadressi. Näis, kuidas siia kiviaedade vahele maailma lõppu ka tullakse!
Varsti sain kõne:"Mina olen nüüd see kiirabivelsker! Keps juhatas meid rapsipõllu ja rukkipõllu vahele! Kuidas haige nimi on? Ah soo! No me katsume siit põllust siis välja saada!"
Mõni aeg hiljem maabus punavalge masin kenasti õue. Autost paiskus välja väga ümar ja ilmselgelt staažikas naiskodanik, kes kõuehäälel tervitas ja kohe suuna majja võttis. Hõlmad lehvisid nagu keep, valge juuksetukk omakorda kõrge kogu kohal. Saledam punakuubne neiu lippas vaikselt kohvriga sabas.
"No mis sa sii aeled!" müristas velsker end kitsast uksest tuppa pressides. "Mu süda aimas kohe, et sina see oled, kui see kutse tuli!"
"Jaah, ju sa seda ootasidki aia taga, et ainult mulle tuppa saaks," kihistas haige kaunis reipalt oma patjade vahelt vastu.
"Traumast tekkinud närvipõletik!" teatas velsker selga vaadates. Haaras tabureti ja viipas istudes saledamale, et hakatagu proove tegema. Vererõhk ja pulss ja vereproov ja.
"Mäletad, kuidas me seal Emajõe ääres jalutasime, sina lugesid muudkui luuletusi ja ahh kuidas mul varbad külmetasid kõik see aeg!"
"Misasja! Ise sa vedasid mu sinna jõe äärde, mina ei tahtnudki kuhugi minna!"
"Jah ja siis need luuletused hakkasid järjest rohkem vemmalvärssideks minema, mis minu kohta käisid!"
"No nüüd sa rikud mu vererõhu ka ära!""Ah sa ajad mu päris hirmu täis! Hahahahaha! Tead sa, mul on sust hale ka, et sul selg haige on, aga nii hea meel on sind näha ka, et aina naer tükib peale! Eks see su kuri saatus jälle on, mis meid kokku viib! Suudba takoe, teelat nitševoo!"
Haige saab vahepeal kaks süsti. Keerab oiates end küljele ja vanaema pistab nina ukse vahelt sisse.
"Ons see kindel, et ribi katki pole?"
Velsker ajab end püsti ja suundub voodi juurde.
"No istu siis ikka ilusti voodi servale...aaaahhhhh!"
"Ossa krt, ongi ribi katki!"
Napilt läks!
Kui vanaema poleks vahele küsinud, siis poleks teada saanudki! Aga sihuke lustakas velsker on igatahes tujutõstev nähtus, kuigi võib suures elevuses unustada esimese hooga ribi kontrollida. Ja ega seda ravida ju saagi õieti, muud kui oodata, et ise mõne nädalaga jälle paraneks.
Velsker helistas järgmisel päeval veel ise tagasi, uuris, kuidas haigel läheb. Et kutsutagu aga julgesti tagasi, kui kehvem on.
"Kuidas te üldse tuttavaks saite," huvitus vanaema lõpuks.
"Saarlased sõitsid ju kõik samade bussidega koos Tartusse, eks seal siis. Kümme aastat tagasi käisime tal külas ka."
Vaat siis mis. Minul on kiirabiga siiani ainult head kogemused. See viimane veel eriti priske kirss tordil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar