Pühapäev, 27. august 2017

Mida ise tahame

Puhkame täie auruga. On juhtunud mitmeid väiksemaid sekeldusi, mille üle mul on salamisi hea meelgi, sest laps peab hakkama tulevikus ise reisima ja siis juba teab, mis teha, kui oled oodanud restoranis oma praadi tund aega ja lihtsalt pead ära minema enne kui see lauda saab.

Just nii läks meiega Kiievis. Kahe lennu vahelist aega kasutades kihutasime lennujaamast südalinna. Vilistasime taskojuhtidele, kes küsisid jultunult linnasõidu eest 20 eurot ja läksime lennujaama bussiga vaksalisse (2 inimest 5 euri) ning sealt metrooga (žetoon tõlkimatult väike summa) edasi Maidanile. Noh ja seal ei suudetud meile tellimust tunniga lauda saada, kuigi koht oli keskmine ja rahvast normaalselt. Oma viga, et aega ei küsinud, kuid nad muidugi vassivad sellega. 

Nii et ütlesin, et andke see arve, eks maksame, kui vaja, aga me lihtsalt peame minema, lennule hilineda ei saa. Siis oli neil piinlik ja meile pakiti toit kaasa. Sellistesse palstkarpidesse, kuhu meil torte ja kooke pannakse. Mu borš lasi muidugi läbi... Ja kuna lennujaama ukse ees on juba turvakontroll, siis jõin selle sissepääsu ees mulinal ära. Lapse steik läbis kenasti turvakontrolli ja ta sõi seda kainis rahulolevalt siselendude saalis kohviautomaadi juurest saadud puupulgaga, millega muidu suhkrut joogi sisse segatakse.

Siis pidime veel võitlema röövlitega Odessa lennujaamas, kes mu Baltikumi aktsendi peale hinnad lakke tõstsid, kuid lõpuks saime nii neljakordse hinna eest (15 eurot, sest grivnasid polnud piisavalt, et kaubelda) ukse alla.

Korter on super - kaks avarat tuba, millest üks on avatud köök-eluruum. On pesumasin, pliit ja muu. Remont on uus, kuid kohalik - põrandal vajub laminaat läbi, juhtmed on veetud kõveralt ja noh nagu ikka siinmail. Kõik on puhas, väga funktsionaalne, voodid mõnusad, väga vaikne. On ka kaks telekat, aga neist ühte ma vaatasin ainult kohusetundest natuke. Mis peamine - kiire wifi. Ja kui oma hoovist välja astume, oleme otse kesklinnas. Kuulus ooperiteater on kiviga visata, Deribassovskaja samuti. 

Oleme ka tund aega rannas olnud, mis on meile raske ja lapsel oli pealegi keeruline uskuda, et kuskil võib nii palju rahvast koos olla.

Üldiselt oleme väga rahul. Teeme, mis ise tahame ja kui ei taha, siis ei tee midagi. Otse meie vastas on hipsterite söögiturg, kust saab imehäid toite, nii kala, rasvast ribi, pitasid, samuti hiinapäraseid nuudleid ja suppe. Laps hindab kõrgelt pähklite ja muude lisadega värskeid nuudleid ja mina suppe, ostame neid kaasa ja sööme oma korteris lesides.

On tore. 

Neljapäev, 24. august 2017

Juba süüakse konserviga võileibu


Meie Odessa-plaan läks käiku. Aga mu auto endiselt ei ela ega sure, seega tuli täna lõunaks ilmsiks, et sellega me Riiga sõita ei saa. Kirjutasin juba makstud parkimistasu korstnasse, ostsin bussipiletid, bukkisin taskukohaselt parima öömaja Riias ja teel me oleme.
Vahe on selles, et kui vanasti söödi pikematel reisidel vorstisaiu, siis nüüd on õhus konserviga leiva lõhn.

Tegelikult see  muudatus isegi meeldib mulle. Kui laps poleks autot nii palju paremaks pidanud, oleksin nagunii bussi eelistanud. Pealegi - mulle meeldib, et asju saab telefonis tellida ja maksta, naudin tänapäeva väga, sest mäletan aegu, kui midagi ei olnud ja alati tuli sabas võidelda. Olin väga rahul, kui kõik makstud sai ja otsisin külmikust džinni välja. Bussisõidul on ikka omad eelised ka. Samuti sellel, et oled rõõmsalt puhkuse- ja mitte tööreisil.

Hetkel istumegi toredasti bussis. Meil oli valida, kas keskel kohad kõrvuti või üks koht kohe ees ja teine keskel. Laps tahtis natuke välja vaadata ikka ja nii sai see viimane. Käisin talle näitamas, kuidas kotti saab üles panna ja ühtlasi tutvusin ta pinginaabriga, kelleks on noormees Moskvast.

See on jackpot, sest kutt räägib kenasti inglise keelt ja ma näen oma kohalt, kuidas lapse nokamüts jutu taktis üles-alla käib. Nagu päris reis, kus tutvutakse võhivõõrastega ja aetakse vadinal juttu, eks ole.

Homme hommikul lendame Riiast läbi Kiievi Odessasse, kus meid ootab korter kesklinnas. Seekord kasutasin esimest korda airbnb-d, mitte bookingut ja loodan, et kõik toimib.
Noh, miks ei peakski?

Kolmapäev, 2. august 2017

Sel külmal ja vihmasel suvehommikul

Avastasin ehmatusega, et suvi on peagi möödas, aga mu laps pole kordagi ujumas käinud ega särki seljastki võtnud. No ta muidugi on päevad läbi tööl ka. Aga ikkagi.

Nii et täna hommikul hüüdsin ta tuppa, et mul on hea uudis - ilm on vilu ja vihma sajab, viskasin ärkajale ujukad pähe ja vedasin unise isiku voodist välja.

Meri koos liivarannaga on meist mõnisada meetrit eemal, aga me elame nii nagu seda polekski. Seda seetõttu, et seal on alati palju rahvast, põhi laugjalt madal ja vesi Tallinna lahele omaselt kuidagi sogane. Aga kui on paha ilm, siis pole ju rahvast ka, eks ole.

Ujujaid ka polnud, sest nii hirmus külm oli, ma ei usu, et üle 16 kraadi. Seega läks ujumine kähku ja kogu protseduur koos ratastega randa kihutamisega võttis vast veerand tundi.

Pärast sõi laps rahulolevalt putru ja tundis end nii sportlikuna, et palus end ka järgmistel hommikutel kaasa võtta.

Mul on puhkus lähenemas. Välja vaadates on suur kiusatus kraapida järjekordsed viimased veeringud kokku, jätta mh ostmata uus boiler köögis otsad andnu asemele, riidekapp ja kardinapuud ning teha koos lapsega väike väljasõit laia maaima.

Eile õhtul astus ka Vend läbi teed jooma ja tegi samasuunalisi märkusi, mis põhjustas laiema guugeldamise parimate lennuhindadega sihtkohtade leidmiseks.

Eks vaatame. Mul on Eestis ka hulk sõite plaanis. Vend tegi auto korda (vahetas ära käigukasti), mis maksis ka siiski mõningase kopika. Kui ta nüüd õlitilkumise ka kinni saab, siis võingi hakata kõigile kohe külla sõitma vurinal.

Loo illustreemiseks lisangi siia vana käigukasti pildi, kus on näha ka augud, mille tegi miski puruks läinud kolb. Et noh. Siis on asi kohe selge.




Fääri saared



Käisin vahepeal korraks Fääri saartel.

Imelik, aga mõjuma hakkasid need kuidagi hiljem, seal ei saanudki aru, kui teistmoodi maailma sattusin.
Fääridel on minu jaoks ka eellugu ja selle nimi on Deboora.