Sõber hakkas kurtma, kui kutsusin teda saarele kartuleid võtma, kuid tema oli juba pannud end kirja raskele öömatkale.
Lisaks märkis ta, et võttis kartuleid viimati eelviimasel aastatuhandel. Ma ei täpsustanud, kuid vaevalt ta seda siiski kartulikonksuga tegi nagu mul on plaanis.
Mul oli isegi oma konks kaasas, kuigi ma ei planeerinud teha rohkem, kui hädasti vaja. Selgus aga, et need inimesed, kes kangesti tahtsid seda tööd teha, olid kõik haigeks jäänud ning mina, kes ma olin mõeldud rohkem iluasjaks, osutusin tõsiseks tööjõuks.
Koos kahe noore inimesega vehkisin kogu päeva mulla tuisates vagude vahel. Üks neist polnud kunagi sellist tööd teinud ja teine tunnistas, et on siiani saanud end kõrvale viilida. Mina oskan selliseid asju mõistagi lapsepõlvest, mis omandatud töökogemuste hulka vaadates tundub olevat olnud praeguste laste omast tunduvalt pikem.
Nojah, võtsime siis neid kartuleid. Üks päev aastas ju võib. Saime põllu üles, öösel kiskusid käed pisut kangeks, kuid see läks hommikuks üle.
Hiljem rääkisid paljud inimesed, et nad oleksid nii väga tahtnud appi tulla, aga et näe, nii kahju, ei saanud!
Nojah. Vaadake siis pilte. Küllap varsti tuleb kartulivõtu eest maksta nagu praegu tuleb maksta siis, kui tahad ise endale taluniku põllult maasikaid korjata. Üks pilt on ka jäärast, kes ATVga sõidab, selle teenuseni on siiski veel aega, mil saab minna ja ise endale karjast looma valida ja kilohinnaga koju viia.
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar