Kokku oli seal majapidamises sel hetkel seitse inimest ja purjus neist olid kuus. Seitsmes oli 14aastane tüdruk, kes igasuguste masinatega rõõmsalt ringi sõitis.
"Miks peavad inimesed nii palju suitsetama," ütlesin mõtlematult, kui ta mind KIKi rahaga tehtud ehitist vaatama viis.
"Kas sina ei suitseta," jahmus tema ja kiirustas vabandama, et ega neil tegelikult ka ei suitsetata ju nii palju. Et mõned teised suitsetavad rohkem. Lisas veel, et oh, eks millegi kätte ju lõpuks ikka surrakse ja et asi on stressis.
Samad inimesed kirjeldavad oma elukohta nagu eriti rahulikku, meeldivat ja stressivaba. Ennast aga rõõmsate ja rahulikena. "Päh ja pöh," nagu ütles üks teatud Admiral.
See külaskäik on üldse eraldi teema, mis jättis mulle sügava ja häiriva mulje. Purjus maamees suutis vene keeles näiteks nii roppu sõnavara kasutada, et telkima tulnud Loksa venelased palusid tal kohe lahkuda ja eskortisid jõuliselt eemale.
Olin väga pahane, sest nii läks meeldivalt alanud vestlus nurja ja venelased ei tahtnud minust ka midagi teada enam, küllap arvasid, et mina vean seda hullu endaga kaasas.
"Kirjuta, kuidas me siin elame, kui töökad me oleme," plädisesid purjus inimesed üksteise najal tuikudes ja mulle suitsu näkku puhudes.
"Tule aga veel, sinuga on nii tore," lällutas purjus suurtalunik end kuidagi auto najal püsti hoides. Siis lötsatas rooli taha ja sõitis mööda mingeid salajasi külateid kodu poole. Õudne.
Lühidalt - õhtu oli nii kohutav, et ma ei taha sellest isegi rohkem rääkida.
Mõtlesin, et juba sellepärast peaks hakkama töökohta vahetama, et ei peaks enam inimesi kuulama ja ära kannatama, vähemalt mitte sellisel määral. Praegu on tükiks ajaks lihtsatest inimestest mõõt täis.
Ravigu natuke aega oma stressi ilma minuta nüüd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar