Neljapäev, 25. veebruar 2016

Lutsu jutustuse jälgedes

Esmalt hõõrus koer endal rakmetega käpa ära. Selgus, et mida enam ta seda lakub, seda hullemaks läheb.
"Miks te kaelarihma ei pannud," tundis vend huvi.
Nüüd käib kaelarihmaga.
"Ta ei tohi seda kohta lakkuda, pange talle mingi särk selga," soovitas tuttav koeraasjatundja.
Panimegi. Koer käis õhtu ja öö läbi suure punase särgiga. Laps leidis, et ta on sellega üsna Venna moodi.
Sellest õnneks piisas ka. Käpp hakkas kohe paranema ja lakkumine lõpetati ära.
Kütsin rõõmsalt sauna. Sain just ahju puid tublisti täis, kui kerisest korstnasse viiv metalltoru ära kukkus. Põmm. Leek kerisest välja, suitsu kõik kohad täis, tulikuum toru risti üle lava.
Harulise puuhaluga toetades ja mingi labakuga suunates sain toru lõpuks kuidagi tagasi. Silmad suitsust kibedad ja hämming suur - Venna tehtud ajutised asjad peavad ka kõik tuuled, tormid ja ajavaod vastu. Väga imelik.
Olin üsna pahane, et koeraga jalutama läinud laps ja külla saabuv Merepiilu astusid uksest sisse just siis, kui ma toru tagasi olin smugeldanud. Ei võinud siis veidi varem tulla!
"Andke labidas, ma lükkan lume trepilt ära, see läheb kõik jäässe," kamandas Merepiilu. Kahjuks sadas pärast veel lund. Kui hommikul trepile astusin, siis lasin sealt alla nagu parimast liutorust. Võiksin sinikat näidata, kui see poleks nii ebamugavas kohas.
Siis ummistus köögikraan. Võtsin toru tusameelselt alt lahti vaid selleks, et tõdeda: kõik on korras.
"See ummistubki kuskilt mujalt, altpoolt ja ma pole põhjust veel leidnud," teatas Vend Slovakkia suusamäelt.
Ütlesin lapsele, et okei, kasutame siis nõudepesumasinat ja kraanist vett ei lase. See on nunnu, sest Vennal on majas umbes kolm taldrikut ja kaks kahvlit ja neli lusikat ja viis potti.
Ma ei pane seda kõike siiski pahaks, sest tal on kena kogum veine, millest suurt osa ta enam kunagi ei näe. Inimene peab ju traumasid ravima ja kuidagi tulema toime sellega, et öösiti magab voodi ees koer, kes krabistab, krõbistab, puhib, käib vahepeal tsekkimas, kas kõik on korras ja siis räntsatab äärmiselt kärarikkalt jälle pikali.
Ilmselt on see maja üldine stiil. Ühel õhtul käis korraga kõva kolin - köögikapi kõik kolm suurt sahtlit olid siinidel hirmsa prahvatusega välja sõitnud. Mis nendega juhtus, seda me ei saanudki aru, panime aga kõik jälle kinni.
"Suurepärane maja," leidis laps. "Ma võiksingi siin elada."



Esmaspäev, 22. veebruar 2016

Vaheaeg ja koer


Kuna enam ei ole koolidel ühtemoodi vaheajad ja minu lapse kool tegi kohe kõik omamoodi ümber, siis tuli meile mõlemale suure üllatusena, et lapsel on vaba nädal.
See sobib siiski üsna hästi, sest Vend võttis ja sõitis suusareisile ja meil tuleb ta koeraga majandada.
Koer on veits koleerilise loomuga ja me kolisime esimeseks paariks päevaks Venna juurde sisse, et mitte koerale kolimisega stressi tekitada.
Ma ei tea, kas sellest on kasu või ei, aga see on päris äge, justkui oleks endale puhkuseks maal maja üürinud nagu pere kuskil Oskar Lutsu novellis. Eks see meie toimetamine on ka samalaadne.
Lisasin video, mille laps endast filmis, kui meile kõigile pannkooke tegi.
Õnneks ei saanud gaas otsa enne kui eelviimase koogi ajal.

Reede, 19. veebruar 2016

Heeringas ja muu

Nojah. Telekast tuleb "Titanic", mis kestab koos reklaamidega neli tundi. Ma algust vast vaatan või umbes sinnani, kus on see rahvapidu. Muide, üks väga hea film on ka "1900", kui võimalik, siis vaadake. See on poisist, kes sünnib laevas, kasvab seal üles, on geniaalne pillimängija ja siis jääb ta laev vanaks.

Üle-eile käisin koos kolleegiga intervjuud tegemas. See kujunes väga lustakaks ja lõppes sellega, et pilti tegime inimesest mitte tordi vaid heeringaga. Pakkusin seda heeringat intervjueeritavale hiljem koju kaasa, kuid ta keeldus kindlalt. Pidin ise selle arvutikotti toppima.

Toimetusest läksin aga edasi külla, liikusingi sinna, heeringas nüüd juba käekotis. Alati, kui sealt midagi tahtsin võtta, siis tuletas läbi mitme koti tungiv lõhn meelde, et hei, siin ma olen, teie heeringas!

Nüüd jõudsin nii kaugele, et sõin heeringa ära. Ta seiklused olid vast paremad, kui maitse.

Eile käisin vaktsiineerimas. Kollapalaviku vastu. See on kohustuslik, kui lähed ntks Ghanasse, mida ma märtsi keskel teen. Kollapalviku süst sisaldab elus baktereid, mis tähendas, et pidin enne tegema HIVi kiirtesti, milleks mind saadeti anonüümsesse kabinetti. Seal oli tore venelanna, kelle arvuti oli just üles öelnud. Ta vandus valjusti vene keeles, sõimas, karjus ukse vahelt kedagi Sašat ja vihastas, kui kuulis, et see on lahkunud.

Minu poole pöördus ta nagu toatäis päikest. Veel rõõmsamaks läks siis, kui leidis, et proov on kenasti negatiivne.

Järgmine jutukas inimene oli vaktsiini süstija, hallipäine ümar tädike, kes õpetas mind, et elus tuleb positiivselt mõelda ja saatis ära sõnadega: "Veetke mõnus päev, sööge, jooge ja ka klaas veini ei tee paha!"

Kui nii siis nii. Aga mul on teist päeva vaktsiinist käes õlast sõrmedeni surin. Ja üldse. Üks porine küünlakuu. Loodame, et läheb paremaks.