Pühapäev, 28. veebruar 2010

Tegus pere

Reede öösel Egiptusesse sõitnud ema teatas laupäeva lõuna ajal, et on saanud toa basseini juurde, kõrvetanud läbi keeduspiraali, saanud päikesepiste ja läheb nüüd linna.

Laupäeva hommikul metsa läinud vend vedas pool päeva autot vintsiga sealt jälle välja, kuhu ta sõitnud oli ja teise poole päevast saagis midagi.

Lapsed olid kodus ja vahetasid alalõpmata riideid, sest kohe kui nad välja läksid, said nad märjaks. Toas olles esitasid nad improviseeritud etendusi aplodeerivale publikule (mina) ja soovisid mängida ka koori (nemad) laulupeoliste (mina) ees, kuid see jäi pisut edaspidiseks, sest mul oli tegemist.

Mõtisklesin nimelt pingsalt, kas oleks kuidagi võimalik korraldada nii, et ühel ööl sulab lumi ära ja hommikul on juba rohi kasvamas ja see sula ja lörts jääks vahelt üldse ära.

Olime lõpuks kõik üsna väsinud.

Kolmapäev, 24. veebruar 2010

Jah, nüüd on otsustatud

Edaspidi hakkan käima ainult külainimeste korraldatud 24. veebruari pidudel.

Need on südamlikud, lõbusad ja lahedad. Toit on ka hea.

Mu lemmik oli seekord Kaaruka, kus tantsiti reinlendrit ja perekonnavalssi ja söödi seapraadi. Kuhjaveres oli kena kõne, kenad külalised ja suurepärased pirukad. Tuhalaanes olid imeline muusika (Hanson-Maaker-Randalu) ja lauldi ühislaul (Mustlase elu koos kohalike pillimeestega).
Ja Tuhalaane porgandi-singisai! Aplaus!
Soometsa külas vaadati koos suurelt ekraanilt vastuvõttu ja kilgati tuttavaid ära tundes.

Võib-olla ma korraldani ise ka seapraega vastuvõtu. Vaatame seda asja.

Pühapäev, 21. veebruar 2010

Linnalumi


Kahel esimesel pildil on hiiglamapikk kõnnitee, mida kogu talve on lahti hoidnud üks naine. Vahel tuleb sahk siis, kui ta just lõpetab ja paiskab üle valli osa lund tagasi. Viimase lumega kasvas aga vall Karlil juba üle pea. Olen mõelnud, et viin lumerookijale teinekord kommi või midagi, sest see talv on karm, aga tänu tema tööle sellele saab Karl ja saavad teised jalakäijad vähamalt need meetrid turvaliselt kõnniteel käia.

Ta oli väga tagasihoidlik ja lahke, kui ma temaga täna rääkisin ja ütles häbelikult, et mis siin ikka, eks endal vaja ju ka käia...

Noh siin on maja. Üsna lumine teine.



Õu. Kah lumine.


Aed. Siin jalutamine läheb raskemaks ja raskemaks.

Kolmapäev, 17. veebruar 2010

Tegus aeg


Pitka matkast läbisin poole ehk nii 10 kilti, Vahemeri see-eest tatsas kõik läbi ja ma nägin seda küll ise, aga ei usu ikkagi!

Sellega seoses õnnestus pääseda Järvamaa infoportaali sündmust kajastava loo avapildi keskele. Egas muud, kui aitäh sõbrad!

Siis käisin kontoris tööl ühe päeva ja siis läksin meestega merele. Ajakirjanikul ja fotograafil oli hull mõte sõita soome kelkudega üle jää Kihnu, minu vere hemoglobiin on küll umbes sama kõrge nagu Kaspar Kokal, aga väljavaade tunde jääl higistada, ei meeldinud mulle, seega sõitsin omapäi hoopis Manijale.

Manijale viib praegu jäätee ja seal pole ma kunagi varem käinud.

Manija avaldas mulle muljet. Täiega.
Mingis mõttes oleks nagu koju sattunud. Teisalt - kõik see vaesus, rääm ja räpp...
See tegi kurvaks.

Kuna põhitegijad olid Kihnu läinud, siis autojuht põrutas Pärnusse sugulaste juurde ja mina pidin endaga ise hakkama saama. Sõitsin siis tõukekelguga mööda saart ja kõnetasin inimesi. Istusin aga ühe juures ja teise juures. Inimesed olid lihtsad ja lood huvitavad.



Enamikul oli mitu merevaadet, eriti hulludest hurtsikutest oleks saanud ka otse vette astuda.

Ühes kohas lätsutas mägiveis mu joppi, teises kohas jõin kohvi tassist, mida isegi puudutasin murega ja lähemalt silmitsema ei hakanud üldse. Mis lahkelt pakutud, võetagu lahkelt vastu!
Kahes kohas olid laudad loomadega köögi kõrval, nii-et kui ukse lahti tegin, põrnitses lehm vastu. Muu!
Pärast heitis autojuht ette, et ma soojenedes lõhnan ise ka nagu laut.
Üle pikkade aastate nägin sellist asja nagu kartuliauk - kartul oli sügisel pooleldi maasse kaevatud, rooga kaetud ja pandud kevadet ootama.
Muist oli keldris kah ja paar kotti keset kööki põrandal - et siis hea võtta.

Loomi peetakse saarel palju, inimestel on sead, lambad, lehmad, kitsed, kanad, pardid.
Toas keedetakse seakartuleid, soojendatakse lambale vett, viiakse leiba.
Ja lisaks on inimestel koduriided!
Need rõivad, mida kantakse rebenemiseni ja mida ei pesta, sest mis sa seda koduriiet ikka küürid ja kulutad, eks see olegi selline töö tegemiseks ja muidu olemiseks.
Rasvarida rinnal, rebenenud ja lipendavad püksid, lõhkine villakampsik ja kalossid.

Koduriided, koduleib, kodusaar.

Ma vaatan seda asja veel, ehk kolin ise ka kord Manijale.

Kihnu Virve laul ja Muusikuse pildid:



Selle (kalamehed Manija edealtipust vaadates) võib salvestada endale taustapildiks:

Reede, 12. veebruar 2010

Homme Kuldkala ja pühapäeval in spe Pitka matk.

Kui keegi on seal kuskil käimas, siis ärge minge mööda ilma lehvitamata.

Ma pole jää alt kunagi kala püüdnud, kuid Koržets ütles, et tema käest saame õnged ja söödaks on praegu parimad sääsevastsed.

Saab siis seda saaki näha!

Neljapäev, 11. veebruar 2010

Luuletus seoses kõigi viimastel päevadel...

...surnud inimestega, ka. metsavend Käärmann, ellujääja Valentine Nõlvak, kirjamees Soosaar ja teised, kellede pärast kellelgi on meel kurb.

W. H. Auden: Funeral Blues


Stop all the clocks, cut off the telephone,
Prevent the dog from barking with a juicy bone,
Silence the pianos and with muffled drum
Bring out the coffin, let the mourners come.

Let aeroplanes circle moaning overhead
Scribbling on the sky the message He Is Dead,
Put crepe bows round the white necks of the public doves,
Let the traffic policemen wear black cotton gloves.

He was my North, my South, my East and West,
My working week and my Sunday rest,
My noon, my midnight, my talk, my song;
I thought that love would last for ever: I was wrong.

The stars are not wanted now: put out every one;
Pack up the moon and dismantle the sun;
Pour away the ocean and sweep up the wood.
For nothing now can ever come to any good.

Luuletus seoses ilmaga

Viiding: Tuisk on kolmandat päeva

    tuisk on kolmandat päeva
uksi käib seliti
lund on toas kuhu alles
hiljuti koliti

tuisk on neljandat päeva
mida me kardame
julged püüame olla
mida me kardame

tuisk on viiendat päeva
teid ei seleta silm
mõnel on siiski meeles
seegi on Jumala ilm

tuisk on kuuendat päeva
ärivitriinis on hang
vang on natuke vaba
kuna vaba on vang

tuisk on seitsmendat päeva
tuisul on oma tee
taevas tee meile selgeks
aga taevas ei tee

Pühapäev, 7. veebruar 2010

Leonardo tulek


Reedel avati pidulikult rahvale näitamiseks Leonardo pilt, mille ta peaaegu kindlasti ise endast maalis.
Pildi kõrvale plaanitud kõned viidi ürituse keskel üle teise ruumi, sest nagu ütles muuseumi direktor - Leonardoga on võimatu konkureerida. St. et külastajad ei teinud kõnedest väljagi ja tunglesid pildi ees ja taga.

Pilt, kusjuures on lahe.

Maal on lihtne ja soe. Kui seda vaadata, siis tundub, et see on aken teise maailma v vähemalt elus nagu inimesed Harry Potteri raamatute maalidel, kes üksteisel külas käivad, vestlevad ja vahepeal ära lähevad ning tühja raami maha jätavad.

Sellest Leonardost seal pildil ma isegi usun seda, sest kui ma kõrvale astusin, et sealt fotosid teha, avastasin, et ta kõõritab mulle otsa.

Aga huvi oli metsik. Isegi ajakirjanikud kaotasid pea ja käitusid veel hullemini kui tavaliselt - lasid ennast pildi kõrval pildistada ja puha. Teleoperaatorid teiste hulgas.



Ühel hetkel pressiti kõik kokku piklikkusse galeriisse, kuhu Itaalia saatkond oli orgunninud suupisted. Esimest korda nägin, kuidas parmesani juustu serveeritakse suurte käntsakatena, mille sees on labidakesed juustu kangutamiseks.

Võtsin kohe suure tüki, kuigi ma seda juustu eriti ei armasta. Aga seda ma tegin hästi - juust oli imemaitsev, suus sulav ja üldse täiesti super.

Tahtsin astuda kõrvalgaleriisse, sest suupistelaua ümber käis kole mürgel ja õhk oli ka ära hingatud, aga mulle hüppas laiali kätega vastu kaks muuseumitädikest, endal suud juustu täis.
Kui nad rääkida said, siis selgus, et toiduga maalide vahel jalutamine on täiesti välistatud.

"Aga see ruum," näitasin kõrvale, kus inimesed toetasid kukleid ja veiniklaase otse klaverile ja nõjatusid seintele maalide keskel.

"Seal ka ei tohi," ahastasid tädid. "Kunagi pole sellist asja varem lubatud ja nii palju rahvast ka veel...!"

Oh Leonardo, Leonardo! Sinu silmad teises ruumis seda muidugi ei näinud. Aga küllap polnud vajagi - kuulsust koguv autoportree oli kuuldavasti kasutusel kandikuna, enne kui see avastati ja kogu ratas täie hooga käima läks.


Peegelkiri maali taga.

Kui ma ära läksin, siis sattusin peale kahele riidehoiutädile, kes masendunult üksteise najal halasid kogu massi pärast, mis kuulsus nüüd majja toob. Sain nende juttu kuulates aru, et tegelikult on neil maailma kõige raskem töö, neid ei väärtustata ega hinnata ning pole lootustki, et asjad paraneks.
"Ehk ei tulda seda nii palju vaatama," lootis üks mulle joppi andes kuulsale pildile viidates.
Mina, vastupidi, loodan, et tullakse ja minnakse ja vaadatakse.


Laupäev, 6. veebruar 2010

Hakkasin teist korda vaatama algusest uut Sherlock Holmesi filmi, kuigi lõppu ma ei jõudnud ka esimesel korral.
See on lahe film.
Jude Law Watson ja Robert Downey Jr Holmes on muhedad sellid, hoopis midagi muud, kui venelaste sonimütsiga tüüp ja pikaldasevõitu vuntsidega doktor. Kuigi nad olid ka toredad, eriti arvestades, et muid ju polnudki.
Kuna minu teismeeas polnud ka teab mis palju põnevat krimikirjandust, siis Conan Doyle sai loetud risti-põiki ja Sherlocki suhtes on mul soojad tunded. Kui nähtuse.

Uus film on lahedalt lavastatud, palju on detaile, mida lahti ei nämmutata ja nõrkusi ma esile ei tooks. Sest neid on ju ikka.
Aga mulle meeldivad riided, oopiumi tõttu ajuti kuhugi maailma servale jõudev Holmes ning ärgas Watson. Ja muusika (ülilahedad iirilikud viiuliasjandused, mis aegajalt tegevusele juurde plumpsatavad).

Ma arvan, et ma ei vaatagi seda seekord ka lõpuni. Sest asi pole ju süžees, eks, ka asjade kulg on oluline.

Neljapäev, 4. veebruar 2010

Käpad, kõrvad, saba! See on mu dokument!

Täna käisin KMAs aegunud passi ja IDkaarti taotlusi esitamas. Pildi sain automaadiga tehtud kolmandal korral, enne oli valgust vähe, siis tekkis mingi laik ja kui juuksed juba päris sagris ja nägu punaseks läks kampsuni ära kiskumisest (liiga kõrge krae), sai asi korda.

Näpujäljed õnnestus skännida neljanda ja allkiri teise korraga. Siis pidin kõrvalboksi riigilõivu ära maksma ja selleks andma oma aegunud passi, millest isikukood vms võeti.

Kaardiga aga maksta ei saanud, sest isikut tõendavat dokumenti mul esitada polnud!

"Minul on siin lahter dokumendi numbri jaoks ja ilma selleta kaardiga maksta ei saa," undas kassamammi ja ei tahtnud midagi kuulda sellest, et dokumendi jaoks mul ju seda makset teha vaja ongi.

Keeldusin liftiga alla sõitmast ning nurga pealt raha toomast ja ütlesin, et teen pigem ülekande.
See neile ei meeldinud.

Passi uuendamiseks 10 aastat vana pildi järgi ei olnud mingeid lisadokumente vaja, ma oleks võinud minna tänavalt leitud passiga sinna.

Muuseas, taotluspaberil oli kirjas, et IDkaart ja pass väljastatakse mulle hiljem isikut tõendava dokumendi alusel.

Teenidaja ütles, et tegelikult pole siiski midagi vaja.

"Siis võib ükskõik kes mu passi järele tulla," provotseerisin õige natuke.

Teenindaja nohistas nina ja ütles, et ei, nad ikka vaatavad pilti ka.

Siis nohistas veel ja tuli välja purustava argumendiga: "Me võtame teist korda teie sõrmejäljed ka!"

Olgu siis. Kõrvad, käpad, saba - see on mu dokument!

Kolmapäev, 3. veebruar 2010

Täna, kui ma Viru keskuses bussi ootasin, kõnetas mind üks roosa jopiga tegelinski.
"Vabandage, kas teie laps on Karl A?" päris ta ja teatas seejärel sundimatult, et käib Karliga samas klassis.
"Minu nimi on J. ja ma kutsusin Karli oma sünnipäevale," teatas roosa ilmutis jutukalt ja siis mul tuli ka meelde, et tema oli jah see laps, keda ma viimati nägin lumekuhjal röötsutamas.

J. andis teada, et käis sünnipäeval saadud raha eest ostmas käekotti, et ta käib kunstitunnis ja ujumistrennis ning tema kuuesel vennal on hulk medaleid džuudos, tal endal mitmetel teistel spordialadel, emal ja isal on veel rohkem medaleid ja kõige rohkem medaleid on nende koeral, kes on Eesti parim kaukaasia lambakoer ja veab igal õhtul õues autokummi.

Mul hakkas pea pisut ringi käima. Karl ei käi nimelt üksi liinibussiga linnas kolamas ja kotte ostmas, samuti pole vaesekesel ühtegi medalit, lähisugulastel on mõned koerad (1 suur ja 2 väikest), kuid ka neil, muidugi mõista, mingeid medaleid pole.

"Karl on huvitav poiss, ta rääkis vahetunnis väga huvitava õudusjutu," lasi J. omasoodu edasi. "Üldiselt ootan ma väga pühapäeva, siis ma saan näha, kuidas mu isa Pirital meres ujub, ma ise mängin sellel ajal niisama lumes ja mu parim sõber tuleb ka külla ja me läheme koos sauna ja siis hüppame sealt hange. Isa tõi mulle ükskord Jaapanist punase kleidi, ma kandsin seda siis, kui meil klassiõhtu ja disko olid ja see oli mulle natuke suur, aga ema sai seda õnneks natuke parajamaks teha..."

Olin täiesti maatasa tehtud, kui J. lõpuks minema vehkis (oma džuudovenda eelkoolist ära tooma).

Kardetavasti on Karl sotsiaalsetelt oskustelt mitu sammu taga ega suuda korraga veel niipea sadat asja teha ja omapäi kunstikooli vahet joosta, kartuleid koorida ning koeraga mängida.

Koju vantsides mõtlesin, et ehk ta saab edaspidi vähemalt ühekaupa sääraste asjadega toime, neid omavahel segi ajamata.

"Sõitsin koos J-ga samas bussis," ütlesin õhtul lapsele.

"Aa, J.," ütles laps mõistvalt ja lisas asjalikult ja lahkelt: "Ta räägib päris palju. Ja vahel selliseid asju ka, mida tegelikult olemas pole."

Selle järgi ma saan aru, et vähemalt on arenemas võime teistele enda kõrval ruumi teha, isegi sel juhul, kui need teised räägivad asjadest, mida alati olemas pole või siis majadest täis aurumasinaid.

See oskus on isegi parem, kui omapäi linnas kolamine.

Ja küll me oma koertele mõned karikad ja medalid ka veel hangime.

Teisipäev, 2. veebruar 2010


Ma arvan, et Kanepi ja sponsorite lahkumineku taga on hoopis mees nimega Miguel. Ja et asi on ammu sinna kiskunud. Ma olen ikka mõelnud, et kuidas nad kannatavad seda vikerkaarevärvilist seltskonda seal Kaia ümber askeldamas ja ilmselt tehti nüüd otsus ära.

Mõnikord on kergem rahast loobuda ja rahu saada, kui lõputuid kompromisse teha.

Vt ka Vineyard Tallinn

(Kanepist ja kirikuist vähem teadvatele selgituseks - Vineyard on kirik, kus Kaia hingekirjas on.)

Aga kuigi ma olen Kanepi fänn, ajas mind ikkagi naerma nime all Kaia vanamees kommenteeriv tegelane, kes küsis, kas keegi teab, kust saaks nr 82 palitut, sest Mürakas pole ammu Eestis talvitunud...