Pühapäev, 30. september 2012

Kodumajutus

Vormsil

Olen uskumatul käigul Vormsi saarele. Kõik inimesed on nii lahked ja rõõmsad nagu oleks nad mingit tabletti võtnud.
Keegi isegi ei kaeba teise peale. Hämmastav.
Eile sõitsin rattaga siin 30 km maha, lõpuks hakkas sadama. Olin väsinud ja läbi ja külm oli ka ja mõtlesin, et miks ma küll selliseid asju ette võtan üldse. Siis jõudsin oma kodumajutusse tagasi, milleks on pisike majake puude all ja kus on ka saun. Perenaine oli sinna puid alla visanud, et sihuke niiske ilm ja... Uhh, oli super. Tuju oli jällle ok ja vehkisin reipalt hapukala peole.
Sattusin istuma pundi merehullude meeste vahele ja varsti olin keset jutte "kuidas me Biskaias tormiga..." ja "korra Põhja-Jäämeres oli tuul nii tugev, et täiskäigul edasi läksime neli miili tagasi!". Kui nad avastasid, et ma saan merejutust aru küll, siis läksid nad väga rõõmsaks ega jõudnud ära imestada, miks meie leht merest nii vähe kirjutab! Võtsin kohe telefonist välja video kalamehest, kellega ma üle-eelmisesse lehte loo tegin ja sain kohe kõik andeks. Lähen nüüd viimase allikaga kohtuma, keda kõik hirmsasti kiidavad ja siis väntan rattaga laevale. Ainult päikselist poolt näen seekord. Päris imelik kohe.

Teisipäev, 25. september 2012

Sajab, eks ole.
Soojas toas on kindlasti hubane.
Aga mul laseb lagi läbi.
Üks laelaud oli nii kahtlane ja veest kilgendav, et tõstsin sealt alt ja ümbrusest õrnemad asjad ära. Et kui alla tuleb midagi, siis pole hullu.

Miks seda ei parandata? Vat. Keegi pole veel suutnud välja mõelda, mismoodi seda teha. Kui ükskord on laes auk nagu oleks sealt kukkunud alla ninasarvik Otto koos härra Holmesiga, küll ma siis olen kohal ja hüüan malbelt: kas soovite veel kohvi?

Pühapäev, 23. september 2012

Kodus




Korful ja Albaanias oli tore. Üksi reisida on muidugi parem, kui suure kambaga, aga see oli töö. Seega, mis seal ikka.

Mulle lapsena see Durrelli raamati väga meeldis, oleksin tahtnud natuke sellel lainel ka mõelda, aga ei jõudnudki.

Ma pean vaatama, et saaks õigel ajal jaole ja jõuaks teha ka neid asju, mis mulle endale meeldivad, mitte ainult neid, mille eest mulle makstakse.

Muide, Kreekas tehakse eripärast veini retsiinat, millele lisatakse männivaiku. Kosutasin end sellega ja tarisin pudeli ka koju kaasa. Viimasel pildil on ergutav tume kohv ja pudelike köharohuga, millega isa saab sügismasendusele vastu astuda.
Üldiselt - loodan, et satun veel edaspigi Kreekasse.

Reede, 21. september 2012

Olen Korful

Homme tulen koju.
Siin on kõik tegelt üsna kallis, aga väljas süùes on vähemalt portsud see-eest ka hiiglaslikud. Mul on see selline tööreis, et aega ise midagi vaadata nagu polegi olnud. Täna on viimane päev. Tahan vähemalt seal kirikus  rahulikult korra istuda, kus Margot Püha Spiridoni jalgu suudles ning seejärel hirmsa gripi sai ("Minu pere ja muud loomad".
Spiridoni hõbekirst on muidue täiesti olemas ning läigib tusameelselt ühes pimedas nurgas. Selle eest voolab läbi pidev mass rahvast ning päris paljud musitavad kirstu korralikult ùle. Nojah.

Kolmapäev, 12. september 2012

Hommikueine kaluri juures

Käisin kaluriga merel ja minu silme all tõmbas ta paarsada meetrit rannast eemal võrgust üle viie kilose meriforelli. Hull värk. Need ujuvad rõõmsalt põhjas kalda lähedal ringi ja puha. Ma ikka imestan, et kuidas meie meres selliseid kalu võib olla, me saame lapsega enamasti õnge otsa vaid pisikesi viidikaid.
Vaat, mis tähendab, kui oled oma alal edasijõudnu!

"Tuled tuppa ka või? Teed või kohvi? Aa... kohvi pole... ja süüa on ainult kalamarja!"
Muidugi läksin ma tuppa. Ja sõin tee kõrvale kalamarja ja röstitud silmu marinaadis. Kalur vaatas mõlemat ise sellise ükskõiksusega, et tema lahkel loal tirisin kalamarjakausi enda ette ja sõin sealt seest lusikaga.
Vat see oli kena hommikueine!

Ma nüüd mõtlen, kuidas sellest nii kirjutada, et teistel ka huvitav oleks.

Aga muidu asun vaikselt pakkima. Täna juba plagistasin kohvri kaant kinni-lahti. Lähen reede öösel meie lehe turundusreisiga nädalaks Korfu-Albaania tuurile. Olen tegelikult juba nii palju tausta lugenud, et võiksin lood ette ära kirjutada. Kohtusin isegi ehtsa albaanlasega, kes on aasta aega Eestis elanud ja isegi keele päris ladusalt ära õppinud. Rääkida eelistas ta siiski inglise keeles, aga muidu oli tore sell - ütles, et albaanlased ei suuda Eestis elada seepärast, et siinne toit on katastroof, muudkui taldrikutäis kartuleid ja lihatükk juurde. Kama ta ei hinnanud ja süldist rääkides pobises, et eelistab pigem taimetoitu.
Kavatsen  Kreekat minimaalselt toetada, kohver on ka väike, seega mingeid asju ma sealt vedama ei hakka.

Neljapäev, 6. september 2012

Peakoka kannatused

Üks väheseid saateid, mida ma aktiivselt telekast vaatan on Minu köök on parim (Sony Entertainment näitab seda).
Ka tulevane peakokk kisub end sel ajal arvuti küljest lahti ja tuleb vaatama. Saates võistlevad erinevad tavainimeste paarid, kes peavad sooritama erinevaid ülesandeid ning valmistama kõiksugu roogasid.

Vahepeal kukub mõni paar välja ja teistele antakse uusi ülesandeid, mis neil närvidele vinti peale keeravad ja stressi tekitavad.

Tänases osas olid kaks meest kahe naise vastu, kaotaja pidi koju minema. Tulevane peakokk elas meestele väga kaasa. Kahjuks ebaõnnestus neil kõik, sest nad muudkui kohmerdasid ja jäid ajahätta. Kui kohtunikud neile halbu hindeid andsid, puhkes laps lõpuks nutma, tema meelest oli see kohutav.

Vat siis. Niimoodi käitub inimene, kelle arvuti on sõjamängudest pungil ja kes vaatab vapralt kõiksugu tulnukatefilme. Kes oleks arvanud, et kokasaade nii mõjub?

Millega see lõppeb?

Käisin poes ja ostsin rihmikud, sest kingapood oli kõigi suvejalatsite hinnad 50% alla lasknud. Siis ka veel keerutasin neid ja mõtlesin, et hmm...

Seejärel läksin toidupoodi, varusin toitu nii paariks päevaks ja hops, arve oli sama suur kui kingapoes.

Raha jaguneb enamvähem toidupoe ja bensiinipaagi vahel. Ma olen sellega harjunud, aga viimasel ajal tundub, et toidule kulub ikkagi liiga palju. Ja näib, et trend on kasvav. Ma üldse ei imesta, et inimesed nii aplalt EU toiduabi sabadesse jooksid, natuke helbeid võiks vabalt varuks olla, neid meil läheb koormate kaupa.

Üks tuttav ütles, et kui nad poleks seda abi saanud, siis ta tegelikult ei teaks, kuidas nende pere üldse hakkama saaks. Ja ühe valla sotstöötaja ütles, et nemad tellisid kohe toiduabi tervele vallale, sest enamik inimesi on hättajäämisest vaid kukesammu kaugusel.

Olen hakanud mõtlema, et millal õieti tuleb see päev, kus me enam reaalselt ei jaksagi toitu osta? Ja kes siis kangiga võiladu läheb lahti kangutama?

Esmaspäev, 3. september 2012

No eks peab minema.

Hakkas peale

Homsele koolipäevale viidates õhutasin last magama minema. Kohe algasid kohanemisraskused. "Eks ma siis vast panen homsed asjad ka kokku," ohkas õppur.
Jahmusin. See polnud mul meeldegi tulnud meelde tuletada. Hakkame siis uue rütmiga harjuma. See on kusjuures mulle tavaliselt isegi raskem, sest ma ei peaks muidu nii hirmvara tõusma. Töö spetsiifika on selline, et vahel teen rohkem hommikuti, vahel töötan hilja kodus ja magan hommikuti kauem. Pealegi on hommikuti Pirit teel ummikud ja mul pole mõtet sinna istuma minna. Kool tähendab ärkamisaja drastilist ettepoole nihkumist. Aga ega ma ei kurda. Sellest poleks kahjuks kasu.
Nii-et head kooliaastat siis!

Kool. Kas sobib?