Pühapäev, 25. juuli 2010


Eluga tagasi.
Jõudsime Moostesse Tallinnast kolme tunniga, auto sõitis kenasti. Vahepeal sadas vihma, siis selgus, et kojameestel on mingi oma režiim, millest üks oli jupikaupa töötamine.
Siis läks palavaks ja saime selgeks, et osad aknad käivad lahti, teised mitte.
Pidurid kadusid ära ühel korral, vesi sai otsa samuti ühel korral, bensiin ka ühel korral.
Plaan ööbida troopilises lõunamaa öös läks aia taha, sest viisime lahkelt kollegi põhjarannikule, mõeldes, et võima magada tšillilt ka rannas. Paraku läks peale Jõgevat üle taeva hall vööt, ilm muutus, 30st soojakraadist sai 15 koos udu ja tuulega, mis plaanitud ööbimiskohas osutus tormiks.
Ahh, elu!
Keset ööd jõudsin koju, hommikul ärkasin lõhnava lilleaasa asemel oma voodis ning nägin riiulitel tolmu.
Selsamal hetkel sain elust tugeva pohmelli.
Ainsa pehmendava ravina näen võimalust sõita linna, osta Boris Lehtlaane CD ja kuulata laule: Päike on hõõguvalt kuum, Kodu ja ristikhein ja Halloo, kaugejaam.

Reede, 23. juuli 2010

Retk Pobiga

Selle peenikese massinaga peaksin sõitma homme Moostesse salvestusele.
Täna tõi kolleeg auto oma hoovi pealt toimetusse, et saaks tankida ja mina saaks paar tiiru teha.

Pärast tankimist masin enam käima ei läinudki, vähemalt mitte võtmest.

Lasin ajada välja meistri, kuigi kiirustav kolleeg oleks mu parema meelega oma teed saatnud kõige selle kollase autoga.

Miskipärast ma ei uskunud, et asi on akus ja ega olnudki - oli hoopis süütelukus.

Meister helistas just natukese aja eest ja nagu ma aru sain, siis saan käru homme käivitada vanal heal viisil - juhtmetest.

Asi algab retrolt, auto lükkamisega, läksid kohe rõõmsaks need naised, kes veel kaasa tulevad.

Üks on varunud kollaseid õhupalle meeleolu loomiseks, teine peab simmanist loo kirjutama.

Kaasa on lubanud tulla ka Merepiilu ja tõsijutt - see on küll koht, kuhu ta sobib (kui tal nüüd midagi pakilist vahele ei tule).
Saab siis imet näha. Autojuht ütles küll süngelt, kui kuulis, et kõik tahavad autoga stiilselt sõita, et Tartuks on see isu neil ilmselt otsas.
"Lähevad seal liinibussiga edasi," ennustas ta süngelt.
Ah, mehed kipuvad ikka hädaldama. Kellel saab olla midagi selle vastu, et istuda tunde sõjaeelsest ajast muutmata kuju säilitanud automudelis, mis on 40 - 50 aastat vana, vormist väljas diivanitaoliste istmete ja hulga naljakate lülititega?

Kohendage barette, daamid ja härrad! Me sõidame, mis mürin!

Kolmapäev, 21. juuli 2010

Juuksed läksid tal halliks 95selt

Minu onu Felix elas kõrge vanaduseni Tõrva linnas ning arvutas väsimatult enda ja oma sugulaste elatud aastaid, kuid, päevi ja minuteid.
Neid kirjutas ta sünnipäevakaartidele ja et aega oli tal palju, siis arvutas juba ettegi paljudeks sünnipäevadeks sugulaste elatud minutid ära.
Ise ta plaanis suurejoonelist 100. sünnipäeva ja me olime sellega juba kõik arvestanud, kui ta poolteist kuud enne seda sündmust ühel uusaasta esimesel päeval suri.

Matsime onu Felixit seitsme aasta eest 25-kraadises pakases, kui iga hetk külmas kabelis oli piin ja ma arvasin, et mu jalad on jäätunud põranda külge lihtsalt kinni.
Matuselised pidid end soojendama autodes, et kuidagi peielauda jõuda ning seal edasi vappuda. Lilled külmusid õues kohe ning õitele tuli jää.

Eelmisel nädalal, kuumalaine tipul olime samas kohas, et matta onu Felixi naine, minu vanaema õde tädi Kunda.
Tema võis enda arvele panna 96 tegusalt elatud aastat.
Juuksed, nagu kinnitas üks lapselaps, hakkasid tal halliks minema peale 95. sünnipäeva.

"Mis mul häda, noore inimese asi, ela ja mõnule!" oli tädi lemmik hüüdlause läbi aastate.
Onu Felixi matusel sai ta hakkama sellega, et luukas mu karguga tatsavale vanaemale ja Felixi eakale vennale järgi ja hüüdis: "Noh, kaks vaba ja noort inimest! Nüüd pole midagi, lööge aga sabad kokku!" Ja kihistas ise, mis kole!
Vanaema oli šokeeritud, kuigi poleks olnud põhjust - see oli ju tädi!

Onu Felix ja tädi Kunda ise lõid sabad kokku kaunis hilja, üks lähenes 30le ja teine 40le. Nagu näha - kiiret polnudki kuhugi - koos jõudsid nad elada üle viiekümne aasta nagunii.
Onu Felixi märkmeid sirvinud Vend tähendas kord, et lapseeas paistis põdura tervisega poissi ohustavat iga viimane kui haigus, mis ta alailma hinge vaakuma panid, kuid nagu näha, elas ta kaua ja käis lõpuni pika sammuga mööda väikese linna tänavaid.

Kord läks ta linnavalitsusse ja ütles, et on häbiasi, et tema, kui linna vanim inimene, ei ole kunagi käinud Soomes. Või oli see Rootsi? Igatahes leidis omavalitsus võimaluse ta sinna saata ja vene ajal palju N. Liidus ringi rännanud onu sai ka Läände.
Tädi jäi koju ja muretses - mis saab siis, kui ta seal nüüd ära sureb ja kes kirstu koju toob?
Praktilise meelega paistis tädi alati silma.
Aga onu Felix jõudis muidugi õnnelikult koju tagasi ja arvutas suure naudinguga kokku kilomeetreid, mis ta elu jooksul läbi on käinud.

Kord, see pidi olema juba aastaid tagasi, kui ma veel mööda Eestis hääletades reisisin, käisin neil külas. Onu Felix tegi suure massiivse laua taga arvutusi, kuni tal tuli lõunauinaku aeg ja siis näitas tädi mulle oma noorpõlve albumeid.
Tema - moosikeedukursusel, kangasteljekursusel, hapukapsakursusel jne jne.

Aga ka pensionile jäänud tädi oli tegus - pensile jäid nad ju varakult ja mõelge ise kui palju neil oli pärast seda vabu aastaid! Sel ajal, kui käibel oli veel rubla ning bussiliiklus elav, sõitsid mõlemad usinalt mööda Eestit ringi.
Saabumisest anti teada kirja teel, mis vahel jõudis ka hiljem kohale.
Mäletan, et kord saabus tädi üsna ootamatult viimase Viljandi bussi pealt. Ema oli kange hambavalu tõttu söönud unerohtu ega mõiganud midagi (talle tundus, et ma räägin midagi pidžaamast, kui teda äratada püüdsin), vanaema oli teab kus ja mina ajasin siis ise tädiga juttu.
See võis olla sama kord, kui ema hommikul unerohust toibudes oma toast välja astudes nägi oma suureks ehmatuseks diivanil kentsakat kuhilat - see oli tädi, kes hoidis jalgu üleval, "et vereringet ergutada".
Jah, seda meenutati hiljem kaua.

Tädi tegi ka võilillemett, hooti jälle midagi muud ajalehesabast leitut ja kindla peale tervislikku, kõigest sellest andis ta aru pikkades kirjades, mida vanaema vahel lõiguti valjusti ette luges.
Need olid toredad, elujaatavad ja nagu siis tundus - vahel lausa kohatult elurõõmsad kirjad.
Kuigi muret oli tädil küllaga. Nende neljast lapsest on praegu elus kaks, eks seegi räägi oma keelt. Aga ema arvutas kokku, et neil on 20 lapselast ja arvutamatu kogus lapselapselapsi.

Oleksin ehk matustel isegi tädi elu üle natuke mõtisklenud, kui seal poleks olnud nii õudselt palav!
Elus pole varem kabelis higi varukast nirisenud ja maakividest hoone seinad lausa õhkasid kuuma.
Kirikuõpetaja, kes ses palavuses neli laulu laulda võttis, sattus üldise pahameele alla (nagu see inimene, kes onu Felixit mattes liiga pikalt kõnelema jäi ja matuselised peaaegu ära jäätas).
Oh, neid kahte küll! Ikka nad on leidnud midagi, millega ennast kindlalt sugulaste mällu juurida, kuigi hauakivil on millegipärast lause: MÄLESTUS MEIST PEAGI KAOB.

Aga ei saa elada pea 100 aastat nii, et märki maha ei jää.

Küll meie juba mäletame!


Laupäev, 10. juuli 2010

Kiire

Mina ei tea, varem olid üritused kuidagi huvitavaad ja sõitmine vähem tüütu.
Lähen täna Kihnu Maalehe simmanile ja homme Noarootsi Maalehe simmanile ja ülehomme Lääne-Virumaale pildistama.
Vastik nõrkus tuleb peale sellele mõeldes.
Olen arvatavasti käimiste kvoodi täs saanud ja nüüd saab minust seda tüüpi eestlane, kes isegi oma maja kõrvale kontserdile ei lähe.
Sest mida nad ikka sellist teevad, mida varem nähtud pole?

Laupäev, 3. juuli 2010

Slovakkias käidud

Näitan näpuga Dumbieri poole, mis on Madal-Tatrate kõrgeim tipp ja ma olen seal ka nüüd käinud.

See oli ränk ronimine.

Muidu puhkasime Ajakirjanikuga kenasti. Oli ka neid asju, mis reisi juures panid kulmu kergitama, aga neist teinekord. Igatahes lubas üks reisil olnud advokaat hakata kohe koju jõudes korraldajale nõudeid kirjutama.

Ma võib-olla kirjutan ka mõne.