Esmaspäev, 12. märts 2007

väga vaikne

Neljapäeval käisin mandliopil, kartsin seda natuke. Mul pole kunagi ühetgi suurema ega väiksema narkoosiga oppi olnud ja siis seal kitsukesel laual ümmarguste lampide all polnud üldse tore olla. Küsisin ühelt rohelise maskiga õelt, kui kiiresti narkoos mõjuma hakkab.
Oh, te ei jõua kuuenigi lugeda, ütles ta.
See oli vale, ma ei jõudnud midagi lugeda. Tundsin, kuidas rinnas miski suriseb ja järgmine hetk oli see, kui kaks naist mind raputasid, veeretasid ja muidu tülitasid.
Kael valutas ja uimane tunne oli, käe küljes valutas kanüül. Jäin tukkuma ja tegin seda vaehaegadega õhtuni välja. Vahepeal veeretati mind mu ratastel sängis palatisse, kus oli üks neiu ja üks moor. Moor oli kõige reipam. Neiul oli vist olnud pimesooleop, ta hoidis külge ja köhis hädiselt.
Koridoris lõid tervemad haiged lahingut ratastooli pärast. Seal oli veel üks eriti kõvahäälne naine, ma ei tea, kas ta oli sealt personalist või lihtsalt haige, aga ta vatras kõva häälega hommikust õhtuni oma elust ja teiste elust. Ennustas kellelegi tema tulevikku, teatas, mis on ülesanne elus ja vahele rääkis meenutusi Jämejala haiglast.