Vanast kaevust uude kaevu

Nende pühade ajal sai sõitmist isegi minu jaoks palju. Esimest korda üle umbes 30ne aasta jõudsin jõulude ajal Saaremaale ja üldse elus esimest korda aastavahetuseks Narva.
Aga ma ei kurtnud. Iga koht on parem, kui Tallinn!





 Veidike veider oli see, et me ei käinud lapsega seekord kirikus. Laps oli isegi ehmunud. Aga kui ma kujutlesin, kuidas kõik kohad on täis ja me surume end kuhugi pingiotsale ja ma hoian käes veel nõukogude ajal või selle lõpus trükitud laululehte ja loen sealt, millal kõik ometi läbi saab, siis ma ei tahtnud minna.

Suhtlemisest oli mõõt täis. Läksin hoopis õue jalutama ja olin seal ainuke seesugune. Oli tore.

Järgmisel päeval sõitsin Saaremaale, rõõmustades, et saan vanaema juurde minna ja samas vihates iseennast, sest olin ühtlasi ka ühe töö ette võtnud, mida sai teha ainult 25. detsembril kuskil seal Sõrve sääre alguses.

Seal ootas mind lihtne maapere, pirukad ja vorstid käepärast, rõõm silmis. Tore on olla oodatud, aga väsinud olin ka. Sestap olin ülirõõmus, kui selgus, et vanaema juures on saun planeeritud minu saabumise päevaks ja ma sain oma jõululeili seal kätte. Vaat see oli tore.
 


Järgmisel päeval sõitsime majaka juurde ja kaske vaatama. Mure näris sel ajal juba nagu rott kapi all - kas toimetaja on juba kirjutanud, kas ta juba helistab ja küsib, kus on see õnnetu lugu, millega ma end nii osavalt olin kinni planeerinud? Ja muidugi ta helistas ja kirjutas.

Vahel ei hakka asjad lihtsalt jooksma. Ootad, mõtled, püüad leida head nurka ja... seda ei tulegi. Aeg aga surub. Siis istud maha ja pigistad read arvutisse, mille kohta hiljem öeldakse, et ah see, no see oli ju ladus tekst, mille oleks isegi võinud kirja panna!

"Kas teist pilti ei saaks proovida," lunisin hiljem teist toimetajat, kes lugu küljendas. "Põhimõtteliselt saaks, aga... ei saa!" vastas ta vaevatult.

Neil oli samamoodi võhm väljas.

Lõõtsutasin ise natuke kodus diivanil ja siis hakkas uus mure närima - lähenes aeg aasta viimaseks tööks, intervjuuks, millest ma polnud taibanud õigel ajal keelduda.

"Oh miks, oh miks," halasin ja otsisin kokku asju, mida teised poliitikud juba olid jõudnud rääkida ja mida tema ise juba teisele väljaandele vastas.

Mul oli palutud leida inimlik külg. Enda meelest ei saanud ma hakkama ei selle ega muu küljega, lisaks hakkas mu enda küljes maad võtma radikuliidihoog.

Läksin lüüasaanult koju, lülitasin kõik seadmed välja, võtsin unerohtu ja magasin 14 tundi järjest. Seetõttu ei näinud ma ka õnneks hilisõhtust sõnumit sisuga, et teksti oleks nüüd kiiresti vaja!

Lõpetasin järgmisel päeva keskel töö siis, kui see pidanuks juba valmis olema, saatsin kogu krempli toimetajale kaela, hüppasin autosse ja kimasime Narva.

Olin väljasõidu osas väga kahtlev, kuid kõik õnnestus suurepäraselt!
Kogunemiskoht oli otse jõe ääres asuv majake, kus sai sauna kütta ja iga minut joosta vaatama, kas juba paistab midagi.

Kell seitse õhtul lasti üles pisike lasteilutuli, kell kümme algas Jaanilinnast esimene suurem raketilaine, siis keskööl  lasti rakette Eesti aja järgi ja kl üks tuli Narva enda võimas tulevärk.
Kõik oli väga äge! Linnatänavad olid inimtühjad! Olin muudkui rääkinud, kui tore oleks olla üksildases metsatalus ja see oli peaaegu sama hea. Inimesi lihtsalt polnud!
Moskva aja järgi saabunud uuel aastal uitas ainult keegi eideke jõe ääres, kes innukalt mulle kohe oma elulugu hakkas jutustama. Ta oli päris armas. Soovis kõike head ja tänas südamlikult, et olin aastavahetuseks vaevaks võtnud tulla nende suurepärasesse linna, kus armastatakse kõiki, kogu Eestit!


Teised narvakad tulid välja alles selleks viimaseks kogupauguks, muidu hiilisid nad varjatult ringi ja lasid majade vahel rakette ennast näitamata.

Jah, see oli päris tore. Pojake sai sellise haruldase asja nagu näärikingitus! See oli kotitäis Venemaa maiustusi, mida me siin nüüd proovime. Ülilahe üllatus!

Tagasiteel põikasime veel sisse vanaisa juurde, kes oli vahepeal Saaremaalt Rakverre jõudnud.

Jõuluaegset vedelemist tänavu ei olnud. Eelmine aasta oli vist sama jube. "Kas tõesti on inimesi, kelle aastalõpu rütm on aeglane ja lõõgastatud," imestas üks mu tuttav. Ta hakkas mulle kohe jälle rohkem meeldima.

Noh, pole viga. Lehvitan eelmisele aastale ja sina uus 2014, too mulle midagi muud mõistlikku tööd teha, et oleks aega kiviaiale nõjatudes lüüriliselt kaugusse vaadata või veel parem - aega seda ümber laduda.

Head uut aastat!