Teisipäev, 30. detsember 2008

Teisipäev, 23. detsember 2008

Teatud sündmusest

Kuna läheneb iga-aastane tähtpäev, siis palun anda teada endast neil, kes tahavad sel puhul läbi astuda ja kui tänavu midagi ei juhtu (loe: keegi ei sure), ootab teid külalislahke vastuvõtt.
Ülejäänud võivad tasapisi hakata õnnitluskaarte saatma ja vatist peaga isikud nagu ntx Merepiilu võiksid selle kohe pärast sissekande lugemist ette võtta, hilisemad vabandused nagu "oh, unustasin selle kohe pärast blogist lahkumist" tänavu arvesse ei lähe.

Esmaspäev, 22. detsember 2008

Kuidas piparkookidest sai päts leiba

Oli selline asi, et üks naine ostis poest leiba, mille põhi koosnes põhust. Saatsin avalikele suhetele pildi ja päringu. Avalikud suhted saatsid pildi laiali kõigile oma tootjatele.
Esimesena helistas suure ja tuntud tööstuse suurkliendihaldur.
"Ei no milleks seda pilti kuhugi panema hakata, ei ole vaja, kõigil ju juhtub, esimene kord ja oh ärme rutta, millal teil aega on? ... saame linnas kokku ja räägime ja...teate ma tulen ise teie juurde kontorisse, võtan piparkooke kaasa ja arutame...ah, see leib on teil ka seal? no väga hea, ma siis tulen..."
Aeg läks, päev veeres, ei olnud kuskilt kippu ega kõppu ega piparkooke kah.
Helistasin avalikesse suhetesse. Närvis mees oli muutunud rahulikuks ja pisut pilklikuks, sest sai teada, et nende poes müüakse säärast eksklusiivset toodet, kus PEAVADKI õled sees olema.
"Võite ju pildi panna... kui tahate meile reklaami teha!"
Ja suurkliendihaldur: "Teate see polnudki meie toode! Meil kaks tehast kõik tagajalgadel, kõik juhtkond jooksis ja ... vaadake ega see pole mingi nali praegusel ajal, kui tootega midagi... aga eks meil on ka asju, mis maainimestele korda lähevad, praegu on suur teema ju vabariigi leib, mis varsti müügile tuleb ja ... vot, kui meil veebruaris see leivakampaania on, siis ma kohe tulen ja toon teile pätsi leiba!"

Tänud ette!

Pühapäev, 21. detsember 2008

Kuidas sundida last sööma rasvast kiirtoitu

Mu laps ei söö viinereid.
Ega hamburgereid.
Ega ka pitsat.
Sest Saabastega Kass ütles, et need pole kasulikud. Nii et kuigi viinerid talle maitsevad väga, valib ta parem porgandi. Ja pitsa asemel õuna. Ja kui on valida hamburgeri ja mitte millegi vahel, siis viimase.
Saabastega Kass elab leheküljel www.toitumine.ee ja tema lemmiktegevus on lesida ja lugeda ning samal ajal süüa porgandit, mis teritab nägemist.
Temaga samal muinasjutumaal elab nõid Protosiilus, kes on paha ja sööb burgereid...
Nii et kui täna Vahemeri ostis pitsat heas usus, et see sobib kõigile, siis see sobiski, kui ta oli lapsele selgitanud, et kohtas poes Saabastega Kassi, kes palus edasi öelda, et jõulude ajal tohib pisut pitsat süüa ikka küll.
Laps sõi kahtlustavalt esmalt siiski ära suure õuna ja siis soostus neelama maitsvat, kuid kahjulikku toiduainet.
Hiljem selgitas ta mulle, et tegelikult pole see siiski hea ja ta sõi ainult sellpärast, et see va kass lubas.
Tore, kui majas on tervislikult toituv laps, kuid pikapeale tekib soov, et peale kassi võiks ka emal olla küllalt aru peas, et teada, mida laps võib süüa.
Aitasin tassida asju Vahemere uude elamisse, see meenutas mulle kõiki neid lagunevaid maju, kus ma elanud olen, eriti tossav pliit ja puust põrandad ja vanad krägisevad mööblitükid.
Kui Vahemerel on toas kirjutuslaud, mis teiselt poolt on puhvet, siis minul oli ühes majas Hiiumaal üha jala peal seisev laud, mille otstarvet ei arvanudki keegi ära. Samas majas oli ka maja sisse ehitatud krägisev rõdu, kus ma puht kangekaelsusest kord kohvi jõin, kuigi kartsin kogu selle koitand kaadervärgiga alla prantsatada.
Heheheee, ja all korrusel poleks ma kukkudes veel ilmselt pidama jäänud, sest seal ühes toas oli põrand nii pude, et inimesed vajusid tugitoolijalgu pidi istudes läbi ja ühes toas oli põranda asemel vesi. Oh, kuidas sai oodatud külma, et ometi oleks majas peale siserõdu ka sisemine jääväli!
Noh olgu, rohkem pole aega, keegi kolistab väljas, ma loodan, et see pole Saabastega Kass.

Esmaspäev, 15. detsember 2008

olgu, olgu...


Palun - punane, sinine ja ooker. Nagu näete on mul peale sisemise välisseina ka sisemine aken.
Jätsin selle esialgu alles, et oleks soojem, kui keegi teist soovib mu magamistoa akna all laulda.
Laulmisega seoses - kolleeg J.A. (eelnevalt pääsenud blokki täispuhutud veinipaki sisuga) käis vestlemas ja kuidagi läks jutt vanadele vahvatele lauludele. Ma ei mäletanud tema soovitud lugu kooli laulikust, küll aga meenutasin laulu, kus olid sõnad, et mööda mägiteid Primorjest viis diviisi sõjatee...
Tema mäletas ka ja hüüdis kohe reipalt, et kas ma viisi mäletan. Edasi läks nii:
Mina: Muidugi! See oli nii ... mööda määäägiteid...
Tema: (Kummardub lähemale) Stopp! Kas sa viisi pead?
Mina: Ei!
Tema: (Ahastuse ja ärritusega) No mida sa siis laulad!!!
Mina: (Vaikin segaduses.)
Sekkub boss, kes leiab, et ei maksa inimest keelata, kui ta siiski soovib laulda, ka ilma viisita.
Mina jätkan pausi välja kandmist.
J.A. laulab seepeale ise kenasti modelleerides salmikese diviisist sõjateel ja jätkab mõne aja pärast ridadega teisest laulust, kus eemal käib plahvatusmürin, karm sõdur taas, sul valvsam samm jne.
Siis karjub meie peale, et tulime lõunalt ilma veini toomata. Teatab, et rahas pole küsimus, pole küsimus.
Nüüd kanname bossiga mõlemad pausi.
J.A. lahkub, kuulen teda veel eemal ümisemas valjuhäälselt sedasama sõjalaulu.

Küllap saate siis isegi aru, et punane sein kodus on tegelikult isegi rahustav. Ja kes tahab midagi muud väita, pidagu suu või ma ... laulan midagi!

Pühapäev, 14. detsember 2008

Ei värvi hetkel

Reedel oli ka veel lapsel jõulupidu, kus osalesid kooli kõik seitse esimest klassi. Esiteks ühisnäidendi ja siis igaüks väikse etteastega jõuluvanale.
Läks pikale.
Oma klaasistunud silmad ja tardunud naeratusega näo sain aga liikvele siis, kui ülivitaalne jõuluvana haaras vöö vahelt miski puukulbi ja kutsus lapsi endaga vägikaikaveole.
Kuna lapsed hullusid jalamaid ja tahtsid muidugi kõik jõuluvana juurde lavale, siis kutsuti lõpetuseks vastaseks hoopis üks õpetaja.
Ma polnudki väga üllatunud, kui see oli Karli kraps klassijuhataja, kes laste vaimustusetormi saatel üles hüppas.
"M! M! M!" skandeeris pöördes esimene klass täeist kõrist neiule kaasa.
No ma ei harju sellega kuidagi, et õpetajat esinimega kõnetatakse. Minu ajal, kõlagu see väljend nii jubedalt, kui ta kõlab, olid õpetajad nagu õpetaja Saar, õpetaja Jõgi jne.
Et me oleks julgenud öelda kellelegi Silvi või Sirje - never!
Mäletan eriti ühte pedagoogi, kes pruun klassipäevik kaenlas, pruun seelik seljas ja volangkraega pluus üll kõminal mööda koridori trampis. Hirm oli teda vaadatagi!
Siis oli veel õpetaja T. Ma ei usu, et tal üldse eesnime oligi.
Ta õpetas matemaatikat kõige sadistlikumal viisil, mida võib ette kujutada - viskas laste vihikuid prügikasti, kiskus neid puruks või lasi lapsel endal kiskuda. Tema leiutas ka uudse märkustekirjutamise viisi: Ema! Sinu lapsel polnud täna jälle joonlauda kaasas! - kirjutas poiss või tüdruk värisevi käsi tema etteütlemise järgi. Või ka: Ema! Sinu laps on laisk ja lohakas!
Brrr! Õnneks ei andnud ta mulle ühtegi tundi, ilmselt oleks ma hirmust aru kaotanud. Kunagi hiljem, abituuriumis oli meil temaga kokkupuude, kui olin pidanud ta klassile õpetajate päeval tundi andma vms. (Selleks ajaks oli ta loobunud kombest visata klassi võti maha, eelistatult kuhugi radika alla või nurka, kust kõige tragim selle talle tagasi kätte tõi ja tohtis ukse lukust lahti keerata.)
Igatahes jättis õpetaja T. mulle üksildase inimese mulje ja mul oleks hakanud peaaegu kurb... kui mitte mu head sõbrad poleks pidanud omal ajal tema käe all õppima.
Hiljem lõid kaks narkouimas noormeest ta kirvega surnuks, kui ta üritas end nende peal kehtestada ja viisakat käitumist õpetada.
Noh, siia jõudsin siis jõulupeo juurest. Aga ilmselt ei saanud õpetaja T. kunagi ka ühtegi kinkekaarti nagu Karli õpetaja, kes tulnuks paari lapsevanema meelest saata jõulude puhul spaasse (oh, on ju nii pime ja sünge aeg), kuid enamiku otsusel leiti, et 1000-kroonine raamatupoe kinkekaart on piisav.

Aga Andry viimase märkuse kohta - päriselt, ma ei ole söönud mingeid herneid, mida keegi teine juba enne söönud on!

Laupäev, 13. detsember 2008

Jaa, ma ikka värvin veel

Sinipunane sein on enamvähem valmis. Nüüd paistavad muud tegemist tahtvad asjad veel rohkem välja. Ma arvan, et ma radikad jätan teiseks korraks. Kui suudan neile mingi värvi valida välja. Oh.
Põrand siis veel.

Teisipäev, 9. detsember 2008

Julgelt ja vapralt

...ostsin täna purgi punast värvi ülejäänud seina jaoks.
Hommikul enne kukke saab sein punama kui koit või päike Jaapani lipul.
Ei mingeid pooltoone, hallust ja segaseid üleminekuid.
Parafraseerides Bertram Woosterit - vahel peab naine tegema seda, mida peab tegema!
Jah. Siin räägib isik, kes magab pintsel käeulatuses, näol lööve värviaurudest ja eel käimas nägemus endast kauni sinipunase seina äärde asetatud diivanil kirsina lebamas.

Esmaspäev, 8. detsember 2008

Uued teadmised

Täna astusin isiklikus plaanis olulise sammu ja soetasin arvutipoest USB-TV-kaardi, millega saab digikanaleid vaadata. Ma ei salli kuumakse ja kaablit pole. Nii et vaatasin juba kõik kanalid üle ja midagi huvitavat seal polnud va Justi tutvustus Kalevist.
Ja siis ostsin veel odava hinnaga kaalu, mis arvutab imetabasel kombel igasuguseid asju ja tõmbab osavalt tähelepanu kõrvale peamiselt.
Igatahes arvutas ta jalamaid välja, et mu kehas on 10 kilo konte ja 22% vett.
Hea on magada, kui oled enda kohta midagi õppinud.

Pühapäev, 7. detsember 2008

Väike must arhiiv

Puhastasin diktofoni. Seal oli veel üks üsna vana salvestus, mida ma polnud siiani tahtnud kustutada. Asi puudutab üht maakondlikku naljapäeva, kuhu tullakse seitsme maa ja mere tagant, mehed riietuvad naisteks, naised neiudeks, vahepeal pannakse selga lasteriided ja kilgatakse.
Kuidagi olin sel korral saanud hoiduda sinna minekust, aga fotograaf käis ja loo pidin tegema. Ürituse organisaator otsis tulemusi, peast oskas öelda ainult publiku lemmiku. Aja kokkuhoiu mõttes otsustasin talle ära helistada ja küsida muljeid ja seda, millest seekordne omakirjutatud tükk ka rääkis (tegemist on väga produktiivse vanaprouaga). Noh nii lõigu ulatuses infot.
Jutu jooksul jookseb mul mõte kokku, higi tuleb laubale ja tekib tunne, et see kõik ei lõpe iial. Tema läheb reipamaks ja reipamaks, tõmbab endale midagi kaela ja räägib, kuidas teha head naljanäidendit. Lõpuks küsib, miks ma küsin ... kas tahan midagi kirjutada.
(Mitte-ajakirjanikele: See on klassikaline küsimus, enamasti inimesed millegipärast arvavadki, et ajakirjanik helistab isikliku põletava uudishimu tõttu. Lõigust on kustutatud helistaja nimi ja tutvustus, aga alguses ma selgitasin talle aeglaselt ja põhjalikult, kes ma olen, kust ma olen ja mida ma tahan. A jõuab siis inimene kõike meeles pidada!)


Kolmapäev, 3. detsember 2008

Sinine

Mõningate ehituslike laienduste tõttu on juhtunud nii, et mul on üks tuba, mille sein on laotud silikaadist ja mis varem oli üldse maja välissein.
Olen olnud seda vaadates murest murtud ja täielikus ideedekriisis. Nüüd mõtlesin, et värvin seina alustuseks üle ja siis mõtlen edasi.
Värvid on koht, kus ma tunnen end kohutavalt ebakindlalt. Kunagi ei või kindel olla, mis valitud värv purgist pääsedes teeb, kas paneb kapates minema ja mõjub jubedalt või on liiga laialivalguv ja ärritav.
Millegipärast näis mulle, et toa servadesse jääv silikaat võiks olla sinine ja tegin täna sellega ka algust.
Hirm ikka läbib noolena mu rinda, tuli meelde üks Betti Alveri rida, kui mittetilkuv värv mul käsi mööda alla sirises.
Noh, ma ei oska öelda. Suvepäeva mereline briis? Pigem midagi seoses tindipoti ja reeturlikult lahti läinud korgiga.
Ehk oleks pidanud valima alati klassikalise musta? Must lagi on meie toal jne.
Kavatsesin panna sinise kõrvale midagi oranži või kollast, aga praegu paistab, et sinna sobiks rohkem mingi terrakota hoopis.
Uff, masendav. Taaskord meenutan kunstnik Riho Hütti Rakverest, kes võõpas oma maja üle 17 erineva värviga ja see kõik näeb välja täiesti OK.
Tõesti, respect.

Pühapäev, 30. november 2008

Kentsakas lugu minu vennast (viisil Viisk läks Tartust...)

Lugu tuli jutuks eile ja iseloomustab hästi mõningate inimeste ettevõtlikku ja reibast meelelaadi, samuti ajuti esinevaid haake mõtlemises.
Varateismeline vend asus teele tädi juurde, ta pidi sõitma bussiga Imaverest Võhmasse (20 km) ja minema mõni km edasi Villeverre.
No Võhmas magas ta nagu puhta südame ja hea unega isik ikka ja ärkas 6 - 7 km eemal Olustveres. Milleks rabistada, parem sõita edasi Viljandisse (Imaverest 50 km) otsustas ta jalamaid. Varasemast oli tal meeles, et sama buss sõidab peagi edasi Kilingi-Nõmmele (Viljandist 50 km), kus elas pere kahe meie-ealise tütrega, kellega tollal suhtlesime.
Tõesti, kui buss on kohe minemas, miks mitte edasi sõita?
Bussijaama kõrval olevast poest ostis nooruk kaasa kaks pudelit soodsalt müügilolevat lastešampust ja teel ta oligi. (See oli ikkagi sotsialismiaeg, eks ole, kui midagi müügil näed, osta kohe ja rohkem!)
Õhtul ei jõudnud pereisa ootamatu külalise üle küllalt nalja visata ("Nii-et tuled korraga kahele tytrele kosja, kaks pudelit ikka kaasas....) ja järgmisel hommikul kl 6 löödi rändur maast lahti, pakiti autosse ja viidi koju tagasi.

Teate, aeg oli ka selline - busse käis üsna tihedalt, piletid olid taskukohased ja ma ise olin ka alailma kuhugi teel.
Samuti võis iga kell juhtuda, et koju astus sisse mõni sugulane, kes oli üleüldisel tuttavate külastustuuril, vestles veidi ja kihtuas järgmise bussiga edasi. Vahel anti nendest külastustest eelnevalt kirja teel teada, vahel jõudis kiri kohale peale külaskäiku.
Seda va Viljandi bussijaama mäletan vägagi hästi, kui pisike olin, siis tassis vanaisa mind endaga sealtkaudu kuhugi kaasa, sellest mäletan, et kesklinnas asusid õlleautomaadid, lapsed said sealt vist kalja ka, aga see polnud probleem, vanaisaga käies olin nagunii alati kõrini kõikvõimaliku magusa sees ja võisin väikse peatuse üsna kehvalt lõhnavate õlleautomaatide juures ära kannatada küll.
Vanematega Viljandist läbi sõites jõudsime heal juhul ainult bussijaama gaseeritud vee automaadini ja igakord ei saanud sealt isegi mitte kolmekopikalist siirupiga magusat jooki, vaid kopikalist gaseeritud vett (automaadi juures oli alati üks klaasist klaas, mida kasutasid kõik, kes juua tahtsid).
Aga selle Kilingi-Nõmmega oli veel nii, et vahel me jäime vennaga sellest bussist maha, mis sinna edasi läks ja siis hüppasime pead kaotamata teisele liikurvahendile ja põrutasime Mustlasse, kus vanaemal oli vanast ajast korter ja võti kuskil mati või poti all.
Kord saime seal ettevõtlikult ahju küttes vingumürgituse, hirmsa pearingluse, peavalu ja tasakaalukaotusega ning taaskord lõppes meie reis nii, et keegi pidi meile autoga järele tulema.
Noh, see polnud muidugi niiii lihtne, telefone ju polnud - mina kihutasin varavalges esimese bussiga kodu poole minema, end kehvemini tundev vend jäi pikutama ja naabrinaisega vestlema.
Umbes kl 9 hommikul üllatasin vanemaid teatega, hoi, me polegi 100 km eemal Kilingi-Nõmmes mõnusalt külas, vaid Mustlas vingumürgitusse suremas.
See oli päris karm küll, teate, katsuge ise käia, kui kogu aeg pikali kukute!
Aga midagi hullu ei juhtunud, ainult vend pidas vajalikuks hiljem selle juhtumi meeldetuletamisel lisada, et vingumürgitusega kaasneb püsiv ajukahjustus.

Neljapäev, 27. november 2008

Helistas kurvahäälne naine, kes soovis, et me tema pildi oma netiküljelt maha võtaks.
Võtsin koduka ette.
"Vabandust, mis loo juures see pilt on?"
"Tütar lõi oma nime google pildiotsingusse ja sealt tuli välja, et teie lehes on tema pilt. Võtke maha!"
Lõin kah tüdruku nime sisse, oligi pilt: pereettevõte - ema, isa, teismeline laps mingi tikand käes.
Aastast 2004.
Olin keeletu. Nägin vaimusilmas, kuidas igavlev noor oma nime taob erinevatesse otsingumootoritesse, loeb ahnelt, märkab pilti ja ostustab kohe, et - vot, mina ei taha seda siia! Endal on reitis kindlasti mitu kontot uhkete galeriidega.
Nämmutasin midagi torru.
"Meil oli raske lahutus, ta ei taha, et see pilt seal oleks," ajas naine oma.
"Kuidas me saaks lehte teha, kui me asju niimoodi maha võtaks?" küsisin natuke tobedalt.
"On see raske seda pilti maha võtta," küsis tema.

Noh raske just mitte, aga põhjendatud ka nagu mitte...
Sest tõesti - kuhu me niimoodi jõuaks?
(NB! Ülalolev on retooriline küsimus, vastata EI OLE vaja!)
Pilti ma maha ei võtnud.
Aga saan hästi aru teles töötavast kolleegist, kes unistab ajast, mil ta on vana ja nõder ning saab omakorda sisustada aega toimetusi mööda käies.
("Ja kui nad mind enam sisse ei lase, siis ma tulen vara hommikul ja ootan ära postiljoni, temale nad peavad ukse lahti tegema!")

Esmaspäev, 24. november 2008

Eilne hea tuju lumest on möödanik - täna hommikul sõitsin 1Aga Viimsist kesklinna natuke vähem, kui KAKS TUNDI.
Rahvast täis buss nõgistas lumevaaludel, pidurdas ja kiirendas. Umbes Pirital oli seljavalu käes ja iga minut edasi puhas piin.
Ma kirjutaksin sellest, kuid ei suuda mõelda. Isegi randmed justkui valutavad.
Lähen ja otsin kellegi, kelle kõrva ääres oiata.

Pühapäev, 23. november 2008

Kuulan Klassikaraadiost saadet Vello Salo muusikaeelistustest. Selgub, et Püha Brigitta ei tahtnud kirikusse orelit - laulgu õed ise!
No mina ei tea.
Küllap laulis Brigitta ise nagu ööbik. Aga mis saanuks siis, kui seal oleks olnud rohkem selliseid inimesi nagu mina? Pikad palad nimega "Silencium!"?
Ah soo - kui austet blogilugejatel on kellelgi olemas Ernesaksa "Kutse", siis võiks endast märku anda.

Väljas tormab. Hea, et Karl oma lumememmele ettenägelikult kindluse ümber ehitas.

Laupäev, 22. november 2008

Üritus: kahepäevane EL-i rahade jaotamise teemaline seminar Ida-Virumaal.
Osalised: Ametnikud ja ajakirjanikud.
Peamised sihtkohad: Prügimäed.

Kui ajakirjanikke on ametnikega võrdselt, siis ajakirjanikud tunneb ära kõvema hääle järgi.
Veel tunneb nad ära selle järgi, et aeg-ajalt hüüatab keegi neist midagi sellist, et: Ajakirjanikud oskavad nii hästi võõrastega sulanduda! Või Ajakirjanike naljad on parimad!
Siis on veel nii, et ametnikud räägivad tasakesi ja intensiivselt omavahel, aga ajakirjanikud on juba avastanud saunast kaetud laua, ajanud midagi maha ja püüavad seal end üle üksteise kuuldavaks karjuda, sest igaühe jutt on kõige huvitavam ja kõigil on midagi öelda, sest kes poleks puutunud lugu tehes kokku N. ministeeriumiga, käinud siin v seal prügimäel, tootmishoones, lasteasutuses, suhelnud nii selle, teise kui kolmandaga...
Aga siis kui kogenud reporter räägib sellest, et ajakirjanikud on ainsad, kes julgevad pidulikel üritustel ära süüa ka laual toidu vahel olevad kaunistused, jäävad ka ametnikud kuulama.
(Noh, olgem ausad, viimati ühes kohas need pehme juustu vahele maitsekalt pandud värsked maasikad, mida keegi võtta ei söandanud... noh need olid pisut vesised, kuid muidu päris head küll.)
Väärt on ka hetked, mil P. ajakirjanik istub ja osutab seisvale Ä. ajakirjanikult suunaga samuti seisvale EPL-i ajakirjanikule: Nagu kirjutas teie leht, siis teil sel aastal jõulupidu ei tule... Ja hetk peale seletamist osutab ta vastupidises sunnas: Ja nagu kirjutas teie leht, siis teil läheb viimasel ajal majanduslikult eriti kehvasti...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma ... Kõik toimetuste insided muutusid tühiseks hetkel, kui selgus, et minu vastas istuv meediakommunikatsiooni magister ja ühtlasi verivärske kommunikatsioonijuht on alati oma hinges tundnud end .... Patriitsina!
Ja tema kõrval istuv äsja loodusajakirja tööle asunud noorhärra oli hiljuti peol, kus valmistati Dibbleri pirukaid!
Ja nad teadsid Robert Asprini rohelist paharetti!
Aga nad ei mõistnud, kuidas võib keegi tunda end ajuti nagu vana hea Nanny Ogg, kuigi nad muidugi olid lugenud kokaraamatut...
(Muuseas mulle meenub sealt banaaniretsept a la raamatukoguhoidja. See kõlas nii:
Take one banana!)
Me leppisime kokku, et kohtume magistri juures pärast aastavahetust, kui tema boyfriendi vanemad on saatnud Bulgaariast kohale iga-aastase tavalise koguse kohalikku samakat.

Ma ütlen, see kohtumine oli väärt oma kaalu KLUDIS!

Neljapäev, 20. november 2008

"See on potentsiaalne toonik ka vere- ning rakkude regeneraatorina, see stimuleerib looduslikku kaitset ja taaselustab keha. See on ka uinuti, valuvaigisti, diureetik ja väga võimekas antibiootik ning viirusevastane toimeaine. Dr. Meyer uuris esimesena selle keemilist kostist ja isoleeris selle aktiivsed koostisosad. Siiski leidis ta xylodiini, väga võimsa antibiootikumi ja viirusevastase toimeaine. Mõningad uurijad ja arstid on olnud võimelised defineerima teisi omadusi nagu olemasolev rauasisaldus, mis aitab teiste meditsiiniliste ravimite manustamist, lastes kõrvaldada jääkproduktid ja toksiinid, puhastades vere ja süvendes ainevahetuse muutumist; see leevendab samuti mõningaid puudujääke ja toimib võimsa valuvaigistina."

Kirjeldus ühelt kodulehelt mu praeguse lemmiktee kohta, kirjaviis muutmata...
"See" on lapacho, kofeiini ja parkaineteta jook, mida ei peaks tegelikult nimetama teeks, sest seda ei korjata üldsegi teepõõsast, vaid saadakse puu küljest.
Pealegi on see ainuke nn tee, mida tuleb mõni minut vurinal keeta, et kasulikke aineid kätte saada.
Asusin seda jooma lootuses saada tuge jätkuvate seljavalude vastu. (Ravivõimlemisharjutused mõjuvad jätkuvalt liikumisvõimele hävitavalt.)
Kunagi võitlesin lapacho abil edukalt talviste viiruste vastu ja kui see ka selga ei ravi, siis on teel mõnus pehme maitse ja magus lõhn.
Pealegi on see kohtutavalt kerge ja väikse raha eest saab teepoest suure kotitäie.
Asi seegi... kriisi ajal.

Esmaspäev, 17. november 2008


Ülalolev ülesanne põhjustas täna tõsise arutelu.
Laps leidis, et kuna nr 1 on kõige väiksem number, siis tuleb see joonistada kilpkonna medalile - 1 on kõige väiksem ja kilpkonn on ka kõige väiksem. Tobe täiskasvanute maailm, mis hoopis jänese esimeseks tõstis ja vaese kilpkonna viimaseks jättis, oli tema meelest põhjendamatu.
Pealegi KÕIK lood kilponnade ja jäneste võidujooksust lõpevad teatavasti hoopis jänese kaotusega.
Ohkides ja omaette halades "vaene kilpkonn" kirjutas ta need numbrid ikka ära.

Aga eileõhtune arutlus oli ka päris hull. Või mis te ütleksite, kui laps küsib, et mis seal muna sees on see vedel ja kus on tibu? Ja kui see vedel on tibu, siis kas me praeme tibu ära?
- Ee.. no mitte päris, see vedel, jah vot see kollane seal, sellest peaks tõesti tulema tibu ja kui hmm.. kana...
- Jaa-jaa, ma tean küll seda. Aga siis me ikkagi sööme ju tibu ära! Ta on ju ikkagi muna sees!

Laps nagunii ei söö eriti midagi, kus on muna ja kartsin, et nüüd läheb asi lõplikult käest ära.
Nii et pakkusin sellise variandi, et tibu muna sees on umbes nagu värvid karbis - et kui värvidest tuleb pilt, siis on pilt ka juba värvikarbis, kuigi seda pole näha.

Tibu...

Täna rääksin tuntud pendlimehega ja sain teada tähtsa tõe: kilod lisanduvad juhul, kui inimene on ära sõnutud!
Siis inimene muudkui sööb ja sööb. Ja tal ei tule pähegi sellised asjad nagu pendlimehel endal - et teeks nüüd 14-päevase näljakuuri ja nüüd 9-päevase ja vahelduseks hoopis paar 7-päevast!
Et puhastuda ja üldse.
Rääkisime veel ühest ja teisest. Siis pidime ära lõpetama, sest ta lõunaks mõeldud aeg hakkas lõppema ja ta pidi jõudma veel tingimata kiiruga süüa, enne kui tuhanded tunglejad ukse taga taas aktiviseeruvad.
"Edu ja õnne ja armastust, eriti armastust, see on maailmas kõige tähtsam," ütles see lahke, kuid näljane mees lõpetuseks.

Laupäev, 15. november 2008

Kolmapäev, 12. november 2008

Mu nädal on olnud umbes selline nagu hoiatuspilt Merepiilu blogis.

Pühapäev, 9. november 2008

Õhtune tsitaat, mis selgitab ooperi olemust

"Põhiliselt jaguneb ooper kahti sorti," selgitas ta. "Üks on raske ooper, kus lauldakse põhiliselt võõras keeles ja kogu lugu käib umbes nagu "Oh-oh-ooh, ma suren, ooh, ma suren ooh-ooh-ooh, ma tõesti suren", ja teine on kerge ooper, seal lauldakse ka võõras keeles ja põhiline sisu on "Õlut! Õlut! Õlut! Õlut! Mulle meeldib juua õlut!" ehkki mõnikord joovad nad õlle asemel šampanjat. Sellega see ooper põhiliselt piirdubki, kui täpne olla."


(Äsja Wallenbergi näinud inimesena võin tõendada, et ülalolev määratlus on täpne.)

Esmaspäev, 3. november 2008

Vastuseks küsimusele: eelmises sissekandes kirjeldatud sündmused on kirjas raamatus nimega: "Nad tegid oma toad tuule pääle, elud ilma ääre pääle...", autorit ei ole, toimetas Helgi Põllo.

Pühapäev, 2. november 2008

Randröövlid

Lugesin raamatut Kõpu poolsaarest, kus vanemad inimesed meenutasid lugusid oma noorusest ja rääkisid edasi neid jutte, mis neile olid kunagi vanad inimesed kõnelelnud.
See, et kõik, mis meri randa toob, kuulub leidjale ja kohesele äravedamisele tema aita, avaldas minu meelest ilmselget mõju ka muule elule.
Üks kange Kõpu naine näiteks ärgitas selgetel ja kuuvalgetel öödel poegi kõrvaltaludesse vargile, ise ei saanud aga silmatäitki und, sest kartis kangesti, et nendestsamadest taludest tullakse tema tallu ka kraami näppama.
Teise kohta läksid aga külapoisid lausa selle eesmärgiga, et kojas käimist lõpetav marjavein ära virutada. Valvas perenaine aga kuulis pudelikorvi sangade käginat ja kukkus nii kõvasti karjuma, et poisid pudelit maha jättes suure ajuga põgenesid.
Korra aga tuli Kalana sadama juurde suur inglaste aurik, mille meremehed sealsamas ära uputasid - lõid augud põhja ja tulid ise kaldale. Kõplased ei kannatanud sellist raiskamist vaadata ja proovisid uppuvale laevale ronida ja sealt asju võtta. Inglismannid olid aga seepeale kole kurjaks saanud, tagasi sõudnud ja mehed ära ajanud. Peksid nende paadis veel kõik asjad ka puruks, mis leidsid ja loopisid üle parda.
Vesise suuga vaadati, kuidas aurik põhja läks ... aga oh rõõmu, kohe varsti tuli suur torm, mis laeva segi lõi ja asju kaldale hakkas uhtuma. Siis olid inimesed uppumisega riskides laintesse hüpanud, et esimesena mõni sohva või padi kätte saada.
Hiljem tulid kohale kindlustuskompanii laevad, kes väärtuslikuma kraami aurikult üles tõstsid ja ära viisid.
Aga kõigist erilisema tembuga sai hakkama üks paadiseltskond, mis asus mereteele ühe palvevenna juhatusel. Kuna see oli ennegi Saksamaalt kaupa toonud ja talle võis usaldada raha ja kaubatellimused, siis läksid nad pika nimekirjaga teele, isegi mõisnik andis suure hulga raha kaasa oma asjade jaoks.
Kui sihtkohas nähti, et mehed on tulnud tõsist diili tegema, kaeti kohe laud ja esimese päeva olid kõik nii purjus, et ei jaganud ööd ega mütsi. Teine ja kolmas päev läinud paranemisele, siis hakati tellimusi kokku korjama.
Saksa kaupmehed olnud väga rõõmsad ja aina vedanud kraami laeva juurde.
Meestel aga hakkas idanema plaan - laev on koos, astu ainult sisse ja sõida hüva tuulega minema - milleks veel maksta?
Usklik kapten palvetanud tükk aega kai peal põlvili maas, hüüdnud midagi tuulde ja tulnud raske sammuga laeva. Siiski anti otsad ja purjetati kodu poole.
Seal oli meestel juba mure majas, mõisnikule räägitud asi kohe ära ka. No siis leidsid targad mehed, et ega nüüd ole muud, kui tuleb toodud asjad hoolsasti ära peita ja meestel vähe varju hoida.
Kui sakslased laevapaberitel olnud andmete järgi mõne päeva pärast kohal olid, siis ei teadnud keegi midagi ei küsitud meestest ega laevastki.
Isegi kirikuõpetaja arvanud, et küllap oli laevapass võltsitud, sest tema küll sellistest midagi kuulnud pole...

Ma pakun, et sellised asjad tulevadki, kui rannast leitud asjad inimestele nii olulised on. Noh, suur osa kallist rauda toodi ka merest ja raual oli sel ajal tõeline kullahind.
Nii et lõpuks siis vaadatigi juba muud vara ka sellisel pilgul, et ega see ometi nii ripakil ei ole, et võiks peaaegu ära olla.
Mine tea, mida sealt vanadest taludest praegugi leida võiks, kui vahepealsel piiritsooni ajal ei oleks Kõput põhjalikult ära tuulutatud.
Aga tuulest teadsid need vanad randröövlid hästi, et see võib olla kord siit, kord sealt ja kuuldavasti maetud hulk varandust seetõttu kindlate märkide järgi maha või peidetud aiapostide sisse.
Nii et randröövlite jälgedes ei maksa Kõpus ainult mööda randa joosta, võib minna ka mujale.
Näiteks prügimäele, me korra Vahemerega nii tegime ka... aga sellest ma räägiks teinekord.

Esmaspäev, 27. oktoober 2008

Reede, 24. oktoober 2008


Täna kuulsin, et perearst soovib mind näha nende röntgenipitide pärast, mis mu seljast ikka tehtud said lõpuks.
"Ta ütles, et midagi on katki või viltu," teatas info edastanud isik.
Pereõde tuulas terve kabineti läbi, kuid pilte ei leidnud.
"Arst ütles, et nendega midagi on ja pani nad kuhugi ära," hädaldas ta peale kõva krabistamist jälle toru võttes.
Kui arst millagi järgmise nädala lõpuks koolituselt saabub, siis ehk otsib ta pildid oma salakohast üles ja saab ka selgeks, miks üks mu jalg käitub nagu oleks puust.
A-l on tavaks viimasel ajal alailma küsida, kas jalg ajab juba pungi.
Ma peaksin seda uurima.
Ilmad on tormised.

Teisipäev, 21. oktoober 2008

Koma ja punkt

Homme on miski raamatupäev või midagi, kus lapsed peavad võtma kooli kaasa raamatuid ja nendest teistele luuletusi ette lugema.
Karl loeb küll, aga asi on nendes roosade riietega lokkispäistes plikades, kes juba aasta otsa on raamatukogus käinud ja vaesed väiksed poisid lugemisel seljataha jätavad.
Algul oli juttu õunapuu-otsas-vanaema kenast laulust, kus lastel on keelatud kirsikive neelata, süües matsutada, juues luristada ja lõvisid patsutada.
Mõne aja pärast leidis ta aga Ott Arderi luuletuse, millele eelnev kohe alla jäi.
Miks, võite ise mõelda.

LAUL PUNKTIST JA KOMAST

KOMA, KOMA, KOMA, PUNKT.
KOMA, KOMA, PUNKT.
PUNKT. PUNKT. PUNKT.
KOMA,
PUNKT. PUNKT. PUNKT.

Laupäev, 18. oktoober 2008

Reede, 17. oktoober 2008

Teletähe lahkumisest

Ma arvan, et see juhtus umbes aastal 1996 v umbes nii.
Töötasin parasjagu parvlaeval Ahelaid, mis sõitis enamasti Heltermaa ja Rohuküla vahel.
Suviti oli seal puhas hullumaja, hoolimata rasvasest juurdehindlusest osteti vahetpidamata kõik õblukesed külmikud purgijookidest tühjaks. Muidugi kiiremini, kui jõudsime palavast tagaruumist uusi tuua ja seal maha jahutada.
Olin just uue satsi kappi pressinud, kui vahepeal kohale jõudnud teletäht kannatamatult leti juures toksis ja hõikus. Pidin töö pooleli jätma, ta ei saanud hetkegi sellest 1,5st tunnist leti ääres kulutada, mis laeval sõiduks kulub.
"Saiad on teil muidugi eilsed," pasundas ta viineripirukat torkides. "Jah, on," vastasin mina ausa rõõmuga. Ta siiski ostis (peale kõvahäälset hindade üle irisemist) ühe saia ja vist ka võileiva ühele naisele ja teismelisele poisile, kes ta priske õla tagant välja vahtisid.
Pirukaid, neid viineri omasid, tuli ettevaatlikult tõsta, viinerid kippusid suure palavaga kiiresti libedaks minema ja kõvasti pressides võisid pirukast välja lupsata.
Nojah, siis nõudis ta kapist mingit purgijooki. Vist õlut või oli see hoopis Ramlösa mineraalvesi.
"Tütarlaps, no see on ju soe!" pahandas ta.
Ohates põlvitasin oma Pauligi põllega külmiku ette ja tõstsin terve alumise riiuli jagu purke välja, et tagant nurgast jahedamat kätte saada. See tundus kergem, kui hakata temaga seal seletama.
Pärast küsisid teised, kes kuulsid, et teletäht sõitis praamiga, et vau, no mis ta ütles?
Midagi, kohvi ostis...
Ma ei tea, mis ta seal Hiiumaal tegi või oli, aga aeg-ajal oli ta veel praamil kohvisabas ja kord põrutas must ette Kärdlas Hansapanga automaadi juurde raha võtma. Seljas olid heledad lühikesed tenniseriided, vaatasin ta reketitega sokke ja mõtlesin, et miks mehed peavad sokke niimoodi poolde säärde üles kiskuma...

Aga sellest varem - vaadake ma olen ka juba vanem inimene, eks ole - mäletan vene aegseid noortesaateid, kus noor ja aktiivne teleinimene üritas luua telesilda miski Venemaal asuva telestuudioga.
Ta vene keel oli puine, aktsent kohutav ja ka sõnavara polnud suurem asi.
Elu näinud vanemad inimesed vangutasid seda kuuldes kahetsevalt pead.
Hiljem muidugi asi paranes, aga mulle jäi meelde just see saade, kus ta telefoni Aljo, Aljo karjus.
Siis ta oli selline näljane ja vahetu, palju vahetum oma hilisemast poosist, millelt võis suurte ajalehtede kultuuritoimetajatele öelda: Milleks mulle see intervjuu teie lehele, teie saate sellest muidugi kasu, aga mida mina saan?

Või siis, kui tal oli järjekordne raamat ilmunud ja esitlusel küsiti, et mida kavatsete nüüd teha, siis kõik teised inimesed teatasid, et lähevad laulupeole, aga tema kilkas rõõmsalt, et paneb kõik aknad kõvasti kinni, et linna ummistavate noorte kära ei häiriks ega lahku teleka eest enne, kui Wimbledon lõppeb.

Küllap oleks ka tema vajadusel ennast praamile pressinud nagu sama koolkonna naisteletäht hiljuti, aga hoopis arrogantsemalt, häälekamalt ja suuremat ruumi hõivates.

Aga mist sest ikka.

Head teed ja jahedaid jooke!

Esmaspäev, 13. oktoober 2008

vestlus koolilapsega

1.
Tema: Arvutil tuli üks asi ekraani peale!
Mina: Kas selline väike ruuduke?
Tema: Ei...see on ristkülik!

2.
Mina (valuliselt arsti poolt soovitatud seljaharjutust tehes): Ehk peaks rohkem võimlema...
Tema (asjalikult): Miks?
Mina: Noh hakkan võimlema, lähen paiduvaks ja viskan nii palju hundirattaid järjest, et sul ei jää muud, kui suu ammuli vahtida!
Tema: Aga ma olen sind juba ükskord suu ammuli vahtinud!
Mina (ehmunult ja võimalikke variante peast läbi lastes): Millal?
Tema: Siis, kui oli talv ja sa mulle lumepalli otse suhu viskasid. Siis ei jäänud mul muud üle.

Pühapäev, 12. oktoober 2008

Mida ma nägin ja kuulsin Brüsselis



Pissiv tydruk

Brüsselis oli alustuseks 17 kraadi sooja. Õhtul istusid inimesed väljas kitsastel tänavatel ja sõid kõiksugu peeneid toite. Nende vahelt läbi jalutamine oli umbes nii nagu trügiks kellegi söögitoas.
Ühes lauas istus tuntud Eesti  saatejuht ja sõi, mis jaksas. Üldse oli rahvast jube palju, sest olid piirkondade ja linnade päevad ning hotellid ülebronnitud.
Kas seetõttu või millegi muu pärast, aga meie hotell sattus olema kesklinnas imemugav. Tubadest naasvad ajakirjanikud olid nagu lapsed või tõelised idaeurooplased: Mul on vann...ja kui ma kapi ukse lahti tegin, siis oli seal triikraud!...ja saate aru, vannisool oli ka vanni serval...ja
 toas on ekspressomasin kah!...ja koos triikrauaga on triikimislaud! JNE.
Järgmisel hommikul selgus, et lisaks saab hommikusöögiks värsket lõhet ja shampust. Seda tumestas pisut asjaolu, et pidime varavalges juba Euroopa Komisjoni poole sööstma. 
Ja ma ütlen, jube raske on joosta, kui oled söönud kõike, milleni jalad kandsid ja käed ulatasid.
Kes lähevad Brüsselisse - lööge käega neile kallitele kohvikutele, kus teenindamine on aeglane ja alla 10 euro ei saa isegi makarone ning otsige üles tyrklaste fast foodi kett Sultan Kebab.
Viieka eest mugite kõhu punni värskest salatist ja lihast tehtud kebabit või lahmacumi või mingi muu nimega asja.
Peenele ja kallile õllekale eelistage kangialust (pilt ülal vasakul), kus käivad kohalikud ise, joogid on odavad ja leti ees sumisevad püsikunded.
Muuseas - populaarne ja odav on tellida vaget veini mustsõstrasiirupiga - nagu seletas kohapeal elav ja meid boheemlaste kõrsti viinud J.H. - siirup on selleks, et peita veini odavat maitset.
Õhtuses laternavalguses kumab jook roheliselt ja näeb välja nagu mürk.
Kõigil õhtutel ilmusid välja tudengirebaste rongkäigud. Esmakursuslased on maskeeritud
 prükkariteks, nad veavad endaga kaasa poekärusid ja on kaetud lögaga. 
Üks punt oli südaööks juba nii elevil, et heitis riided seljast ja tormas purskkaevu suplema.
Ah soo, peale pissiva poisi (väga väike kujuke), on olemas veel ka pissiv tüdruk.
See asub tumeda tänava lõpus kohviku Delirium Tremens kõrval ja seal kügelesid muhedad sellid, kes tõmbasid kanepit. 
Aga me ei käinud ainult kõrtsis, oh ei. See oli üks paremaid tööreise oma sisukuse poolest, mis mul iial olnud on. Tegelikult, kui ma järele mõtlen, siis räägiti ka kõrtsis ainult tööst, isegi seal kangialuste kangialuses, kuhu me esimesel õhtul sattusime.
Muuseas, parlamendi pressiruum on jube koht, arvutid on aeglased, kui ühe akna lahti saad, jookseb teine kinni. Kui on vaja tööd teha, siis tuleb loota oma läpparile või tuttavamale saadikule. 
Ma arvan, et saadik, kes lennujaama chek-in-i sabas meile oma punnis kohvrit näitas, seda jalaga toksas ja uhkelt teatas: Mis te arvate, mis siin on? Juust! Peaaegu kõik on juust! - noh, et tema ikka mõne nurgakese oma kabinetis ajakirjanikule leiaks.
Ta ise võib nii kaua ju juustu süüa.



Need oleme meie eile

Teisipäev, 7. oktoober 2008

vahepeal


Lehevaip Saaremaal.

...on palju juhtunud.
Olin näiteks viis tundi praamisabas pühapäeval koos laste ja A-ga. Kahjuks ei juhtunud peale Maire. A-le, et näha tema metsikut laevale sööstu.
Tegelt, kui mu selg poleks nii väga valutanud ja ma oleks suutnud läppari kotist välja ajada, siis oleksime ka varem tuldud saanud, aga tormise mere vaatamine polnudki nii hull.
Kui ma oleks teadnud, et tuul on puhanguti 30 m/s, siis oleks küll rohkem närvi läinud ja kartnud, et ei saagi üle.
Nad võiks panna sadamasse korraliku elektroonilise infotahvli, et inimesed teaks, mis toimub ega peaks käima ükshaaval kassast küsimas.

Eile jalutasin Kadriorust Pirita poole, päike loojus, kõik oli kena.
Seisin vaikselt bussiputkas, vaatasin kilulinna poole, kui äkki tuli eemalt baari poolt hirmsa vaardiga noormees.
Klaas viskit koos jääkuubikutega käes.
Istus parts! putkasse ja jäi kohe magama. Siis ärkas, hüüdis paar korda kõvasti jou-jou-jou ja tegeles intensiivselt sülitamisega.
Upitas ennast seina najale püsti, võttis hoogu ja ütles: Klge, te viskit tahate? Kõik on teie!
Olin jube tänulik, lonkust loobusin, aga küsisin, kas ei peaks klaasi tagasi viima.
Ei pea, puristas ta. Ma töötan seal baaris, mul on täna vaba päev. A sa tule jälle tagasi teinekord, eks ole.
Näh, siis tuli buss.
Bussis oli veel üks purjus sell - Vello, kes kurtis ingliskeelselt, et ta on eestlane, keda eestlased ei salli, sest ta on sündinud Rootsis, tal on oma purjekas Pirital ja ta on rikas.
Siis võttis ta kotist kena villase poolkuue ja näitas, et ostis uue. Et siis saab nagu kapten kunagi laevalael ringi käia.
 
Ja kolmas hetk elust - enne purjus meestega suhtlemist käisin uhiuut telelavastust vaatamas, mis neljapäeval ETVs alustab.
Tuntud riigikogulane hüppas mulle hõlma, kihistas ja teatas, et on iseenda autojuht, sest muidu oleks kohe kisa lahtiu, et miks ta päise päeva ajal tööd ei tee, vaid kultuuriüritusel on.
Minu meelest oli ta sutike kentsakas, sest ta rääkis seda head nalja kõigile ja mõnele mitu korda.
Tuntud näitleja andis mulle hea sahmaka mööda õlgu ja pasundas, et nii tore mind siin näha. Hämmm...ma küll rääkisin temaga Vargamäel mõne aasta eest viis minutit, aga... jõudsin mõelda, aga siis ta hakkas ise ka juba vabandama. 
Ja tuntud ERR-i töötaja kõnetas mind siis, kui püüdsin ennast tema laia selja tagant laua äärde juustu juurde pressida: Taevake, sööge-sööge ometi, võtke aga juurde, muidu lähebki meil kõik jälle sigadele!

Panen siia pildi Saaremaa vanaema viinapuust, mis koos vana laudaga näeb välja nagu mõni itaalia kivimaja.

Jõudsalt kosunud viinamari.



Reede, 3. oktoober 2008

Kloonide sõda

Käisin täna lapsega vaatamas kinos filmi Star Wars: Kloonide sõda.
Enamik teist muidugi ise ei läheks. Ma tean. Aga kui te laps oleks samamoodi pidanud emme töö pärast käima mööda külasid mälestuskive ja seinatahvleid avamas, siis te läheks. Ja ostaks kõige suurema karbi popkorni ja istuks kannatlikult. Nagu mina.
Üks asi seal filmis on hea - kõik need karvased, kentsakad, limased, pisikesed tegelased ei ole alati halvad. Tegelikult on kõigist neist targem üks pisike roheline mütsakas, kes pealekauba räägib imelikult.

See õpetab, et harjumatu ei ole alati halb ja teistest erinemine alati viga.
Ja mul oleks sealt filmist vaja seda skuutri moodi asjandust, mis õhus sõidab.

Kolmapäev, 1. oktoober 2008

100

Tahtsin just kurta, et tunnen end nagu saanikoer pärast sõitu (väsinult noh), aga kuna tegemist on säärase kena, ümaranumbrilise sissekandega, siis las ta jääb.
Hea töökaaslane läheb sellele luulevõistlusele, kus ma eelmisel aastal käisin.
Tahtsin talle julgustuseks lugeda ette mõne oma luuletuse, kuid isegi kõige lühemast, mille pikkus on niigi ainult neli rida, suutsin meelde tuletada kaks ja pool ja ülejäänutest vaid seda, et nad on olemas.
Igatahes kõmpis ta toimetuse õues ringi, käes kenasti väljaprinditud pakike paberit luulega ja luges neid pobinal.
Mul tuli kohe see jube tunne meelde, kuidas ma higistades seal vana mõisa saalis seisin, paberid värisesid käes ja huhhhh.... karm. Tegijad sellid, need luuletajad.
Muust.
Merepiiluga rääkisin täna ja ta alustas juttu nagu mingi vanainimene: mu tervis ei ole päris...
Ja seda tuleb ta rääkima mulle, kelle jalg on tuim nagu kasepuu! No tõesti.
Ma isegi käisin täna hommikul röntgenis, et seljast pilti teha.
Seal ukse taga istus juba keegi beib ja vadistas mobiiliga rääkida.
Istusin ka ja hakkasin kiiresti lehte lugema. Lehe lugemiseks on jube vähe aega, oma tellitud EPL-ist saan tavaliselt läbi vaid arvamuskülje ja sedagi tänu sellele, et sõidan sel nädalal bussiga tööle.
Noh, sain kiiruga ära loetud vabanduse, karikatuuri ja repliigi, kui beib, kes oli kõne lõpetanund, tuias igavledes ust uurima.
"Laborant koolitusel, röntgen 1. okt suletud," luges ta pisikeselt sildil kõva häälega.
Nii et läksime laiali siis. Mul oli hea meel, et ta vaikselt minema ei hiilinud, kuigi siis oleksin ehk kogu lehe läbi saanud.
Ja see perearsti soovitatud harjutus eelmises sissekandes. Sellega on nii, et ... njahh, olgu, ütlen nagu asi on: sellest oli abi.
Mu selg on täna enam-vähem OK ja kui üks jalg ei käituks tarretisena, siis võiksin olla täiesti terve, või nagu ütles täna boss:
Väliselt pole sul midagi viga.
Majanduslanguse ajal asi seegi.

Teisipäev, 30. september 2008

Komberdasin valutava seljaga täna oma uue perearsti juurde. Viimati purustas ta mu borrelioosi-kahtlused ja andis suurejooneliselt raamatu harjutustega selja tugevdamiseks.
Ideedest tal puudust ei ole. Ühe hingetõmbega kirjutas ta seekord saatekirja röntgenile, selgitas mulle neuroloogilise ülevaatuse vajadust, üritas anda nimekirja kiropraktikutest ning õpetas harjutust, juhuks kui miski disk on paigast ära (toenglamang valu ulatuses - aitavat selgroogu paika).
See kõik võttis samapalju aega, kui minul perearstikeskuse uste siltide imetlemine, mis torkavad silma teadetega:

AINULT PERSONAALILE!

ja

VEREDE VÕTMINE!

Esmaspäev, 29. september 2008

Alert: Lisatud kristliku sisuga video!

Heldeke, vaadake vaid seda!
Kinnitan, kui ma olin 16-17, siis oli sama laul Kesk-Eestis absoluutne hitt ja see tundus olevat väga kiire minekuga viis.
Olen seda erinevates tõlgetes kuulnud hiljemgi, kuid pean ütlema, et kuna kõik 9 v umbes nii rida võtavad läbilaumisel aega kuskil pool tundi, siis pole see enam eriti populaarne.
Olid ajad, kui aeg polnud mingi küsimus nimelt.
Alati sai minna hilisema bussiga, hääletades võis koju minna igal ajal ning pikemate kirikulaulude poole peal ei hakanud keegi veel nihelema, oh ei. Mäeltan, kuidas tuldi kohale terveks ööks, et jõuaks kiirustamata kõik ära laulda.
Jajah.

Pühapäev, 28. september 2008

Laansalu, Läänemets, Nõmmsalu - teatud tingimustel lähevad sellised nimed väga kergesti segi ja kakkavad moodustma uusi paare eesnimedega nagu Jaak, Jaan, Ants jms.
Hirm kirjutada, lugeda ja kontrollida.

Täna hommikul helistas mulle üks filmiinimene ja mangus, et ma hääletaksin iga päev om aaadressilt vähemalt viis korda nende filmi poolt ühe piimatööstuse lehel.
Ja kui ma seda ei tee, siis sel juhul nemad ka eee hmmm ei võta mind oma filmi, vaat mis!
Kallid inimesed, no ma palun!
Isegi, kui need teised filmid on halvemad ja nende oma kõige kihvtim, siiski ei lähe mulle see mitte üks raas korda!
Kas neid huvitas see, et ma pidin eile linttraktoriga põldu kündma?
Häh!

Neljapäev, 25. september 2008

Mõtlesin (tööga seoses) täna käte üle ja küsisin lapselt, kas oleks midagi, mida ta tahaks küsida inimese käest, kes teab kätest kõike (kosmeetik).
Jaa, ütles ta kohe innukalt, küsi ta käest, kuidas käed liiguvad!

Muust.
Täna ostsin RaRast raamatu, kassas oli kaks müüjat. Anna talle see ka, ütles üks ja vehkis mingi kaardiga.
Aga, vaidles teine, raamat maksab ju 248 krooni...
Ah, see kaks krooni nüüd, ütles teine lahkelt ja ikkagi andis mulle selle kaardi, millega saab Viru keskuse neljanda korruse peenikeses kohvikus tasuta kohvi, kui ost on üle 250.
Olin kohe tänulik ja kuna ma kipun selliseid kaarte ära kaotama või nad siis aeguvad enne, kui jõuan kasutamiseni, otsisin ka kohviku üles. Üldiselt ma eksin Virus enamasti ära, aga seekord läks lihtsalt - pidin käima läbi vaid ühe vale korruse, ronima alla ja sõitma pärast majaplaaniga tutvumist samasse kohta liftiga jälle tagasi ja käes ta oligi.
Kohvikul on pikk prantsuse keelne nimi ja seal olid reas üliuhked ja kohevad kuklid, võileivad ja salatid.
Vahtisin innukalt ringi, kuni kohvi tehti. Samal ajal saabus pikakoivaline näitsik, kes mind natuke eemale nügis ja kohe kamandama hakkas. Esmalt nõudis cappuchinot kreembrüleega, siis kroissanti lõhetäidisega ja siis väikese klaasi värskelt pressitud apelsinimahla.
Minust jäi ta veel uusi asju hõikama leti juurde.
Vaevalt olin saanud hakata krabistama uue raamatu lehti, kui selja taha maandus kolmene vanemas keskeas seltskond hoopis põneva jutuga.
- Ma arvan, et kapo on õigetel jälgedel...
- Jah ega nad nii tõsist süüdistust muidu esitaks.
- No jaa, muidu meile pakuti Postimehe kommentaarides ajalooõpetajaks juba Ain Seppikut ja Tiit Vähit ja.
- Ei kui nüüd ikka juba kaitseministeerium soovitas, siis ... ja mis veel: ta elab Sauel!

???

No ei kuulnud täpselt ka kõike.
Kui ma ära tulin, siis nad arutasid kooliekskursiooni ja viimane asi, mis jäi kõrva:

- No Albaanias on üldiselt kerge ööbimiskohti leida ja sealt siis edasi...

Kolmapäev, 24. september 2008

irw...paide...

Sama siit.
Täna sai töökaaslane paki juubelit tähistavast viinavabrikust, kus sees liiter viina ja pudel Vana Tallinnat.
Nii kaua kuni kork maha saadi, oli enamik kollektiivi kuidagi sellest teada saanud ja kohale tormanud.
Laeks sai see, kui üha uute raskuste tõttu päev läbi vaheldumisi vandunud ja halanud kolleeg ütles pärast viina kummutamist kurval häälel: kas see Vana Tallinn on veel kinni... (umbes nagu Karlsson küsiks, et on seal veel tilgakene moosi...)


Joodikutest töökaaslased? Vist siiski mitte. Pigem sai pudelitega kolistades korraks mõtted mujale, sama efekti oleks andnud vist ka saadetis kommivabrikust.
Ma arvan vähemalt nii. Pealegi oli ka minu ära tulles lõviosa jookidest veel järel.
Maailmas on muudki veidrat. Näiteks see lause Cosmopolitanist:

Sa kaebled Eesti ilma üle (kuid salamisi unistad vihmast, et saaksid oma uusi lahedaid kummikuid kanda.)

Pühapäev, 21. september 2008



Ronisime lapsega Tallinna Raekoja torni. Sinna saab peaaegu iga päev ja pilet maksab mõnikümmend krooni. Ronimine oli vastik nagu ikka. Mõned astmed on alatult kõrged ja hirm tuleb peale, kui mõtled nende vana aja inimeste raske elu peale, kes neid astmeid kunagi kulutasid.
Me ronisime ja ronisime ja ronisime.
Kangetel koibadel tuikudes jõudsime torni ja saime seista keset niiske tuule tõmbust ning vaadata lauluväljaku ja Viimsini välja.
Ja Karlssoni maja nägime ka.

Muudest uudistest siis niipalju veel, et käsin pulmas ära. Seal oli karjakaupa meediainimesi.
Üks sugulane ütles möödaminnes: "Noh, räägivad ladusalt, nagu ajakirjanikud ikka. Ja jutust neil puudu ei tule... nagu sulgi..."

Nii et sõbrad - ajakirjanikud oleme ja latatarad pealekauba.

Neljapäev, 11. september 2008

Lastevanemate koosolek

Kuna ka direktoril oli paar sõna öelda, siis algas asi sellega, et kõik esimeste klasside lastevanemad kogunesid aulas.
Nagu paljud teised, jõudsin kohale enne täpset algusaega. Aula esine läheb üle sujuvalt puhveti ja sööklaesiseks, kus on ümmargused lauad kuue tooliga. Kõik selleks ajaks kohale saabunud lapsevanemad olid seal endale koha otsinud põhimõttel: lapsevanem ja laud. Seda ma märkasin siis, kui vaba lauda otsisin. Kellele lauda ei jagunud, need seisid. Olgu pealegi kohti küll.
Kui aula uksed lahti tehti, siis võtsid inimesed kohe platsi ikka nii, et rida ja inimene. Kuna kõigile oma rida ei jagunud, siis järgnes segadus ja kõhklev koha otsimine. Mõni sai ikka eraldi rea ka, mõned seisid. Eestlased.
Koosolek läks edasi klassis.
Juba oli ka probleeme - üks laps oli juba esimesel nädalal koolimorsist allergia saanud ja asi lahenes otsusega maksta ühiselt joogiveemasina eest klassis.
Üks laps oli kaotanud püksid - need leidis klassijuhataja kohe garderoobist üles ja teine lapsevanem teadis, et püksid on rippunud seal juba kogu nädala.
Üks isa, sihuke rikkamapoolse oleluga, kes oma sametkuuega juba esimesel septembril silma jäi, tahtis teada, miks algkool ei tohi puhvetist süüa osta - tema lapsele nimelt ei maitse koolitoit.
Mispeale klassijuhataja soovitas panna lapsele toidupakk kaasa.
Üks ema aga tahtis teada, kas ujumistunnis ikka keegi vaatab, kuidas lapsed ennast riidesse panevad ja kas õpetaja ikka jälgib, et pikkade juustega tüdrukud juukseid korralikult kuivatavad.
(Jälgivad küll.)
Ja siis kurtis üks ema, et tema meelest on lapse koolikott liiga raske. Ka teised emad noogutasid agaralt, kuid lõpetasid kaasakiitva jutu, kui kuulsid soovitust osta kirjastusest topeltõpikud.
Enam-vähem ongi kõik.
Koosolekult sõitsin poodi ujumismütsi ostma - selleta ujuma ei saa - ja mõtlesin, et tegelikult on see positiivne mure, et lapsel on iganädalane ujumistund, kuhu on asju vaja.
Positiivse stressi juurde käib ka mure, kas laps peaks minema rahvatantsu, näiteringi, korvpalli, ujumistrenni, dzuudosse või hakkama võtma kohe saksa ja inglise keele tunde.
Või kõike korraga?

Teisipäev, 9. september 2008

Sõnad

Sõnad omandavad hoopis teise tähenduse, kui neid järgida täht-tähelt.
Nii nagu nad kirjas on.
Lapse päevikust nägin, et tal on järgmisel päeval tööõpetus.
"Töö õpetus?" kordas ta. "Kuidas saab tööd õppida?" Ja siis mornilt: "Seda tundi ma ei oska!"

Aga eile tegin tähtsaid töid läppariga ja ütlesin lapsele, et ta ise endale risotto soojaks teeks.
"Pane pool tassi vett potti juurde ja lülita pliit sisse," juhendasin.
No, te ei arva ju veel ära, mis edasi juhtus?
Mõne aja möödudes arvasin, et ju see toit nüüd soe on, keeraku laps pliit välja ja võtku taldrik ja jne.
"Aga kuule," küsis tema, "milleks ma pidin selle tassi sinna potti panema?"

Haa! Ta oligi pannud vee koos tassiga potti!

"Sest ma ju ei teadnud, võib-olla sa tahtsid endale niimoodi teed teha või midagi," seletas see sõnakuulelik laps.

AHHOI!
Ilmselt olen ma nii friik lapsevanem, et võin vabalt tahta endale potis tassiga teed keeta!
Aga seda ma mõtlesin siis, kui läbi naeru jälle rääkida sain.

Heh, mis veel lisada, kui et, loodan et saate öösiti ikka SÕBA silmale!

Laupäev, 6. september 2008

Pahur koduperenaine

Nüüd on siis teada, et kui natuke teepuru palju kordi kraanikaussi valada, siis ei taha vesi enam ühel hetkel hästi alla minna.
Ja see saab selgeks siis, kui kraanikausis on nõud, neile on vesi peale voolama keeratud ja kogu krempel ulbib ühel hetkel seal tobedalt ringi.
Ja kui nõud on välja võetud, vesi välja tõstetud, suskitud puulusika varrega ja toodud poest Toru-Siil ja oodatud ja oodatud, siis ikka tuleb kogu lägane ja tilkuv asjandus lahti keerata, ära puhastada ja tagasi panna.

Miks ei võiks veemasinad olla ehitatud nii, et nendega saaks ka õhus ja maanteel sõita?

Neljapäev, 4. september 2008

Kõnelus tööl bossiga:

Mina: Hommikused ummikud on tüütud... peaks hakkama rattaga tööl käima või midagi.
Tema: Sul kiiver on?
Mina: Ei ole.
Tema: Siis jääb ära. Praegu ei tule mingid õnnetused kõne allagi.

Seejärel ta läks, koperdas trepil, sadas sealt alla ja väänas jalga hüppeliigesest ning veetis mitu tundi traumapunktis.

Moraal: Kiivrid on ülehinnatud.

Kolmapäev, 3. september 2008

Kolmas päev

Täna oli laps väga rahul - ta oli kehalise kasvatuse tunnis jooksnud oma paarilisest kiiremini.
Enne ta ei teadnudki, misasi on kehaline kasvatus ja ega ta ei saanud selgitustest vist ikka lõpuni aru ka. Lisaks oli tal muusikatund, mis "oli kerge, seal tuli ainult laulda".
No aga kõige rohkem meeldivad talle need tunnid, kus saab istuda oma laua taga ja õppida. Nagu matemaatika. Ja ka see on väga kerge ehkki... päris kõike ta ei teadnud ja pidi sõrmedelt järele vaatama.
Ja siis oli tal veel loodusõpetus ka. 
"Seal me pidime igaüks ühe puulehe korjama," seletas laps.
"Oot, te olite siis väljas?"
"No muidugi! See oli ju LOODUSE tund!"
Njahh. 
Homseks peab ta kunstitundi kaasa võtma pappi, plastiliini ja pintsli. See kõik oli kirjas kooli embleemiga ja õpetaja poolt täidetud päevikus.
Järgmiseks kunstitunniks peab kaasas olema passipilt ja vatt. Vatt! Hea, et ma kõike ämma varu minema ei visanud, selle piskuga, mis veel järel on võiks ilmselt varustada kõike seitset esimest klassi.

Rubriik SUURI MÕTLEJAID:

Teel tööle spurtis minust mööda A6, mille sappa oli suurte tähtedega kirjutatud:
ÄRA SÕIDA KIIREMINI, KUI SU KAITSEINGEL LENNATA JÕUAB!

Ja Vikerraadiosse helistas tänase Huvitaja saate ajal keegi proua Laine või Valve, kes tõdes elutargalt: Suur tarbimine Eestit küll Euroopa viie rikkama riigi hulka ei vii!




Esmaspäev, 1. september 2008


No hakkas peale siis. Aga ausalt öeldes - aktus polnud sugugi hull, isegi lastele meeldis, ehkki Karl ei saanud aru, mida see kentsakas sõna tähendab.
Direktori (pildil sinise kuuega) kõne kestis nii viis minutit või ka vähem ja koosnes viidetest Ilvese kooliaasta alguse tervitusele. Oli päris normaalne. Seda enam, et see oli tal samal päeval kuues aktus pidada, kool mahub aulasse ainult jupikaupa. Aktuse ajal pidi direktor seinale nõjatudes seisma, sest istekohti ei olnud.

Esimese klassi omasid oli juba ennast 160, pluss abituurium, pluss esimese klassi omade emad, isad, vennad, õed, vanaemad, vanaisad, sõbrad ja sugulased.
Nägi ka kuulsusi.
Traditsioonilise koorilaulu ajal joosti laval nii palju edasi tagasi, et mul ei hakanudki eriti igav. Seda enam, et asjal oli telg - alustuseks, kuni rahvas kogunes ja lapsi sisse oodati, näidati suurel ekraanil vana vene multikat Ohhist ja Ahhist matkal. Pärast koor ka jagunes Ohhiks ja Ahhiks.
Mu selja taga istus üks vanaisa koos mingi muu vanaonuga ja aina rääkis oma lapselaps Gregorist ja sellest, et poiss küll tähti suuremat ei tunne, aga näe, automarke teab väga hästi.
Kui lapsed laval aabitsate järel käisid ja lapsevanemad oma võsukest ära tundes üles alla hüppasid nagu hüpiknukud, et enda oma kaugelt-kaugelt pildistada, siis ehmatas vanaisa poolt istmerida huilgega: Näe, Geku, Geku on seal laval, näe, kui tõsine!
Aktusega oli veel selline asi, et kõigepealt tõusid kõik püsti ja plaksutasid, kui lapsed sisse tulid. Siis mõned istusid, aga pidid kohe tõusma, sest kooli lipp kanti pidulikult sisse. Siis jõudis enamik taas istuda, kui algas hümn. Kui siis oli istutud, aga abituriendid oma esimese klassi omadega seisma jäid, sattusid inimesed segadusse, a kui selgus, et nüüd lauldakse kooli laulu, siis enamik istus edasi puhtalt sellepärast, et tobe oli jälle tõusta.

Siiski meeldis mulle see asi üsna kenasti, selline loominguline ja lahe tundus, ei olnud midagi õõnsat ja tüütut. Ja lapsed tundsid ennast silmnähtavalt hästi. Karl ootab väga homset esimest koolipäeva, sest siis "saab lõpuks hakata õppima!".
Ta ei tea veel, et see kestab nüüd aastaid ja aastaid ja tegelikult ei lõppegi ära. Ma loodan, et talle meeldib koolis rohkem, kui mulle, ehkki ka minul on fotodel esimesel päeval kaunis rõõmus ja elevil nägu. Hiljem asjad muidugi muutusid ja mõnele perioodile koolis on mul ikka veel vastik mõelda. Mul on siiski hea meel, et ma tollal matemaatika ülesannete lahendamise asemel Homerost ja Cervantest ja isegi tellispaksu "Pickwick klubi järelejäänud paberid" ära lugesin, ma ei tea, kust ma praegu selleks aega võiks leida ja kas mul ka enam tahtmist ja viitsimist oleks.
See pakkus mulle palju rohkem, kui head hinded, aga kahjuks tuli hinnete pärast paksu pahandust ja Homeros ei huvitanud kedagi.
Aga mis ma heietan. Karl on palju distsiplineeritum ja teda huvitavad numbrid väga. Südamevärinal loodan, et see kõik läheb võimalikult valutult ja isiksus ja kool tulevad teineteisega toime.

Pühapäev, 31. august 2008

1. klassi minevale lapsele koolis vajalikud asjad

Väljavõte kooli kodulehelt:


Usume, et ootate põnevusega kooli algust. Et meil koolitöö hästi sujuks, on vaja hulka koolitarbeid. Siin on nimekiri asjadest, mida kooli argipäevadel vajate:

PINAL:

3 teritatud keskmise kõvadusega harilikku pliiatsit (puupliiats)

kogujaga pliiatsiteritaja

valge kustutuskumm

värvilised pliiatsid (12 värvi)

joonlaud

VIHIKUD:

NB! Vihikud, nende katted ja registrid ostab õpetaja (selleks kogutakse klassiraha)

ruuduline paber A4 (1 pakk)

jooneline paber A4 (1 pakk)

mapp või kileümbrik (A4)

õpilaspäeviku saab koolist

KUNSTITARBED:

pulgaliim

käärid (ümara otsaga)

guašid (12 värvi)

guašipintslid (lapikud, 3 erinevat suurust)

kaanega veetops

värvisegamisalus

põll ja kätised või vana T-särk

lauakate (vakstu, 70x80 cm)

pastellkriidid (õli baasil, 12 värvi)

viltpliiatsid (12 värvi)

plastiliin (12 värvi)

valge joonistuspaber A3 (1 pakk) ja A4 (1 pakk)

värvilised paberid (A4, kahepoolsed, 1 pakk)

kingakarp kunstitarvete hoidmiseks

A3 mapp kunstitööde hoidmiseks

pabersalvrätirull

pabertaskurätikud

KEHALINE KASVATUS:

ujumisvarustus: trikoo või ujumispüksid, ujumismüts, pesemisvahendid (seep, rätik)

pikk ja lühike dress

spordijalanõud

VAHETUSJALANÕUD:

sandaalid (mittemääriva tallaga)

Ja veel: hakkame 1. kooliaastal lugema ajakirja TÄHEKE. Palume see oma lapsele koju tellida või igakuiselt osta.

Neljapäev, 28. august 2008

Teisipäev, 26. august 2008

Ja töö kontoris jäi seisma


Ühel päeval astus kontorisse sisse Tema.
Tal olid pikad jalad, lühikesed püksid ning särk, mille alt välkus naba.
Ta käis nõtke tiigrina mööda kontorit, valgus langes nii kenasti ta otsmikule, kui Ta pilgu üles tõstis, et vaadata ammu rikki läinud konditsioneeri.
Osavalt turnis Ta lae alla sellele koledale ja hirmus keerulisele aparaadile lähemale... Oh, kui kenasti vulises Ta hääl, kui Ta ütles: "See on tolmu täis..."
"Ja sellepärast ei töötagi!" kilkasid naised.
"Jah. Ma pean selle ära puhastama," ütles see kaunis, kuid oh nii harv, jah - liig harv külaline ning tõi väljast redeli. Särgikese kerkides ronis Ta lae alla nokistema.
Ja töö kontoris jäi seisma.

Laupäev, 23. august 2008

Poes

Mu koduteele sigines hiljuti suur silt kirjaga ANTIIGIAIT. Läksin vaatama, mis ait see sihuke ka on. Noh avar ja valge ruum oli ühetaolisi kappe servast servani täis. Nende keskel magas ühel nahast diivanil lühikestes pükstes mees, antiikse laua peal käis telekas kõige olümpiaga.
Kui olin natuke ringi kolistanud, siis ärkas mees üles. Teretas ja nii. Istusin natuke ühes uhkes, kuid ebamugavas toolis ja tema vaatas telekat, sassis juuksed püsti nagu Harry Potteril.
Läksin, jalutasin ringi ja leidsin ruumi teisest otsast laua õuntega ja hunniku cd-plaate. Sõin õuna ja istusin ühel veel ebamugavamal toolil ja mõtlesin tööst.
Oli vaikne ja mugav, kuigi veidi kõva.
Siis jalutasin tagasi ja istusin selles esimeses toolis edasi.
Mees lõpetas olümpia vaatamise ära ja tuli sokkide väel teatama, et on juba mituteist aastat koli müünud ja tunneb isegi Indrekut.
Ja et tal on veel üks pood, seal müüb ta endine naine ja ta ise elab siinkandis juba 25 aastat ja...
Ahah, ah nii ja väga vahva.
Kuule ma võtan veel ühe õuna, kas võib ja lähen siis ära.
Tead, sa võta kasvõi kaks õuna...
Võtsingi kaks õuna, käppisin toekat kirstu, proovisin istuda ühel diivanil (see oli neist istumistest kõige hullem) ja asutasin minekule.
Lehvitasin müüjale kah.
Ta krapsas kõigi oma sokkidega püsti ja tegi midagi kummarduse moodi asja. Nojah, eks müüja peab ikka lahke ja viisakas olema.

Neljapäev, 21. august 2008

ÖÖ

Lapsed kippusid mingil ajal väheke tukkuma, aga neile meeldis väga. Mulle meeldis väga see, et ei müüdud õlut ja see tähendas, et kempsu sai kähku. Lapsele tuleb pissihäda ju ootamatult nagu pätt kallale ja siis pole aega oodata.
Ja kuna polnud seda õllejama ja väljakannatamatuid sabasid, siis ei olnud ka haisvaid põõsaaluseid. Super! Kes on lapsega olnud suurel üritusel, saab aru.
Ja mis oli veel tore - et herr president ikka haiglast välja sai ja kõnet pidama jõudis. Hiljem nägin fotograafi tehtud pildilt, et tema kõrval oli paksus palitus ka eelmine president koos abikaasaga. Hmm ... mul oli hea meel siiski seda uut kuulda rääkimas. Meiega koos olnud kaks saksa noorparunit olid melust õige üllatunud ja seletasid, et kui isegi nende ülemkantsler ilmuks kuhugi rahvapeole, siis pole see kuigi kindel, et keegi teda kuulata sooviks.
Tal polevat küll midagi viga, aga nojah. Sellepärast ootasid nad kaunikese põnevusega, mida see president siis ka räägib. Täitsa iseseisvalt jagasid nad ära viite Kanterile, aga muust ma ei tea, mida Ajakirjanik neile rääkida võis.
Ilmselt teatas, et see on "meie traditsiooniline rahvalaul" nagu enamiku repertuaaris olnud lugude kohta (ka. Kuhu küll kõik lilled jäid ja Mustamäe valss).
Nummi!

Esmaspäev, 18. august 2008

Käi lihtsalt vee peal


Homme siis öölaulupeole, eksole.
Vihmavarjud on seekord lubatud.
Alkohol mitte, aga nagu turvaülem ütles: Kui pereema on kodus võtnud väikese napsi Jägermeistrit, siis teda minema ei saadeta.

Neljapäev, 14. august 2008

Sugulane kutsus pulma

Kas peaksin edastama talle selle hoiatava lingi?

Kolmapäev, 13. august 2008

Kui täna Karl küsis, kas ma tahan teada, mida ta hakkab tegema suureks saades, läksin kohe rõõmsalt elevile.
Siiani ta on selle jutu lühidalt lõpetanud nimelt ja olin kohe suur kõrv.
"Hakkan poes igasuguseid asju müüma!" teatas ta.
Pidin rattaga vastu puud sõitma esiteks, aga siis hakkasin jagama: müüjad saavad ju RAHA ja selle eest saab ASJU!
Aga edasi selgus, et asi on palju hullem.
"Raha saab ju töö eest," seletas laps kannatlikult. "Ma olen selle peale mõelnud, et ma võiksin ka tööd teha."
"Mida sa siis oskad ja teha saaksid," küsisin.
"Ma võin põrandat pesta, liiva vedada, ehitusel asju hoida, peenrast umbrohtu välja tõmmata ja puid lõhkuda - kõiki neid töid ma oskan."

Hmm. HMMM. Ma olen nimelt seletanud lapsele, et asjade ostmiseks on vaja raha ja selleks omakorda tuleb tööd teha. Kuna ma ei saa kogu oma tööga teenitud raha mänguasjadele kulutada, siis tema poolt selge loogika: teen tööd ja saangi uue Indiana Jonesi asja.

Töö ja töötegemine on meil lapse sünnist saadik mureks kaelas - vaadake, asi on selles, et tegelikult ei ole lastel mingit võimalust korralikult tööd teha, kuna nende kasvule pole kvaliteetseid tööriistu, igasugu hiinaimed ei tule nendena arvesse.
Ka väikseid töökindaid pole.
Tööhimuline laps saadetakse seetõttu alailma eest ära, et ta endale haiget ei teeks või end ära ei määriks ja see on tobe. Laps peaks saama teha niipalju suurtega kaasa, et end võrdsena tunneks, mitte nii nagu ta mängiks töötegemist.
Aga kui selleks peaaegu puuduvad võimalused, siis pole ime, et noori malevlasi enam teismelistena tööle ei taheta, kuna nad on laisad ja lohakad.

Aga edasi. Jõudsime poeni, kus oli suur silt: KAUPLUS VAJAB MÜÜJAT!
"Sa võiksid ju siit alustada," pakkusin Karlile.
"Päriselt või," küsis ta kohe õhinal ja hakkas arutama, et nii, väiksed asjad kolm krooni, suured kümme...
Tööhimuline lapsuke oli üldiselt kohe valmis kassasse jääma.
Natuke jahutas tema indu alles tõsiasi, et seal peab oskama raha tagasi anda ja kiiresti arvutama.
(Seda ta minu meelest õues praegu harjutabki.)

Aga andke teada, kui teil on võimalik vastata järgmisele teatele: Mitmesuguseid majapidamistöid oskav 7-aastane otsib tööd, kohusetundlik, läheduses olevatele töökohtadele tuleb kohale oma transpordiga (jalgratas), tasu kokkuleppel, kuulutus ei aegu.

Aga nüüd vennatütrest.
Mõne aja eest oli ta koos omavanuse sõbrannaga (umbes 5) meil külas. Üldiselt said nad kenasti läbi, kuni ta tuli ja sõbrannat kurjategijaks nimetades kaebas: "Ta astus teokesele peale ja nüüd ei saa tigu enam kunagi oma väikeste jalakestega koju minna!"
Sõbranna ainult nohises. Ei olnud tema õnnepäev ka just - hiljem kui ta autos endale Barbie parfüümi peale lasi, tegin mina asjast aru saamata kohe lärmi ja küsisin kurjalt, et kesse suletud akendega autos endale OFF-i peale pihustab!
"Ei-ei, see on see lõhn, mis tal kaasas on," sisistas vend. Tõmbas siis ninaga paar korda ja arvas, et eeega tea kah... äkki ajas pimedas pudelid sassi...

Järeldus: ei ole kerge olla roosasid riideid kandev väike tüdruk ega töökas seitsmene poiss!

Teisipäev, 12. august 2008

Meie nunnu!!!


Tee nägusid ja hirmuta nad ära!

Reede, 8. august 2008

Ma ei tea, kust need jooned tulid alla ja miks

Käisin jalutamas ühel päeval Viimsis, meri oli nii palju madalaks jäänud, et sai kõndida ühele laiukesele kalda lähedal.
Esmalt leidsin kaptenimütsi, siis jopi ja siis tühjad veepakid.
Jopp oli väga räbal, aga müts tundus kvaliteetne, aint põhjal on kentsakas roostepruun laik (kapten sai mastiga pähe?) ja ajalukku tagasi vaadates sobiks ehk kenaks kingiks Merepiilule, kes oma ümarast sünnipäevast saadik on veelgi vanemaks saanud vahepeal ja kui sa seda loed, siis KUS MU KINGITUSED ON???
Aga lisaks leidsin ma veel Viimsist ühe põnevate kelladega kiriku, ka on majaplaneering selline, et kuigi uksed olid hilise kellaaja tõttu kindlalt lukus, sai välisuksest näha peaaegu kantslini.
Tavatu.
Kus on paksud müürid ja tihkelt suletud kardinad? Mul tekkis jalamaid soov sinna kirikusse rock-kontserdile minna, mis kuu lõpus tulemas on.
Aga esialgu lähen Firu Folgile. Unustasin koju Kihnu Virve plaadi, kuhu ta käest paari rida tahtsin ja ei tea nüüd, kas minna tagasi või loota järgmise korra peale.
Tuleks tagasi minna, eks? Kahju, et mul pole oidu targalt talitada.



Kolmapäev, 6. august 2008

Vastikust pressist

Eile õhtul, kui välja tuli, et normaalsete inimeste sekka on imbunud ajakirjanik, võtsid sündmused kohe tavapärase käigu, tegelt veel hullema, kui muidu.
Alustas see mutinahaga näitleja: "Oi teate, minul oli ajakirjanikuga nii halb kogemus, see Kroonika, ei mis see teine, no mis see naisteajakiri on, sealt tuldi minuga intervjuud tegema ja mina ütlesin, et ma ei tee seda ja siis ikka, et räägin mõne sõna ja siis teate see ajakirjanik, suu on tal veel vot selline prrr... no vot see siis oli ka veel kohal /... / ja siis ma lihtsalt rääkisin, nii nagu naised omavahel, ega mina ei arvanud, et ta seda kirja paneb /... / no vot siis tuli mul naabrinaine ja ütles, et sa oled lehes / ... / ja pärast seda ma ütlen: mitte üks intervjuu enam!"

No nii. Aga kestis see näitlik ümberjutustus hirmus kaua.
Teised noogutasid siis reas ümber ja karjusid, et jah õige ja minul ka ja muid asju.
No mis sa hing teed! Rätikut ka pole, passi nagu tobe, paljas ja süüdi!
Ja kui aus olla, siis ma ju ei tea - täiesti võimalik, et kuskil keegi räägib niimoodi minust, aa sry, näe yx juba meenuski (inglikeiss), nii et ei saa ka väga pead vangutada ja öelda, et kõik nad (meie siis) on süüdimatud tobud (loe: haiged inimesed, kes vahivad lakke ja mõtlevad lugusid välja).
Õnneks ei saa ei näitlejad ega teised praegusel ajal meediata läbi ja kui nad ise oma intervjuusid ei anna, siis mõtlevad produtsendid ja reklaamiagentuurid need omast peast välja.

Maniakaalne naer (leidsin WiFi)


Käisin pressireisiga Lätis-Leedus, sealne internetiga varustatus on masendav!
Praegu olen Setumaal ja siin on WiFi igal pool.
No tegelt ma jah Piusa koopaid ei proovinud ja Obinitsat ka, aga Meremäe vald ja Vastseliina - ma ei soovitaks siit kellelgi minna edasi Läti suunas, teadmatusse ja musta auku.
Käisin eile vaatamas Meremäe mäel Taarka eelesilinastust. Oli pime, külm ja märg. Üks täna kohatud matkaja ütles tabavalt, et see film on absoluutselt mõjuv ka ilma ekstreemsusteta.
Aga see-eest ma nägin tuntud näitlejat, kellel oli mantli all küütlev mutinahkne kostüüm tikanditega, all paksud sukad ja jalas pidžaamapüksid, sest nii õudselt külm hakkas ju...
Muideks eile saunas pani keegi pätt pihta mu rätiku, leidsin selle alles siis täiesti läbimärjana, kui hakkasin ära minema.
Väga alatu mu meelest.
Kahjutundega lahkun nüüd netist ja vaatan, kas leian metsast üles selle naise, kes asju korjab.
Internetttttthhhhhh! Metsas näeme!

Laupäev, 2. august 2008

89 forever

Järgmisel päeval peale eelmist sissekannet juhtus see, milleks aknad said puhtaks - tubli pikaealine kukkus õhtul pikali ja suri.
Mina olin sellel ajal just kuskil Läti-Venemaa piiril karulaanes.
Sündmuskohale kihutanud A. aga leidis eest sellise kirja:

Tulin täna, kui kõik on juba korraldatud ning lappasin natuke sahtleid, et leida mõnigi näopilt. Muuhulgas leidsin hulgaliselt juhiseid, mis andsid kindlad juhtnöörid kirjutaja surma puhuks. Aja jooksul oli neid redigeeritud ja mõne vajaliku kontakti juurde kirjutatud: surnud.
Kuna ta mees suri 80. aastaselt 1994 aastal, siis sellest ajast peale on hakanud tekkima ka erinevaid paberilipikuid, mis teatavad näiteks, et papa koputas öösel kaks korda aknale, nüüd ma suren!
Aja jooksul on ümber kirjutatud ka mitu telefonimärkmikku ning need on jäänud üha õhemaks (otsisin sealt võimalike sugulaste numbreid, ma ei ole ise ühtegi kunagi näinud) ja viimasel on juba üha sagedamalt kirjas minu enda number. Enamasti on suurelt juures ka A. number, algul märkega minija vend, siis lihtsalt vend ja siis lihtsalt A.
Aga seda ei osanud küll keegi ette ega unes näha, et ühel hetkel on just tema see, kes selle ülal kirjas märgitud kombinee peab üles leidma ja selga sikutama.
Hea, kui on toimiv pere, eks ole.
Ja kurb, kui võõrad peavad hädas kõige eest hoolt kandma.