Esmaspäev, 29. juuni 2009

Naaber räägib

Naaber kainest jaanipäevast:
"Seekord erilist alkoteemat nagu polnudki, las ma mõtlen, jah, korralikult ikka purjus polnud. Päevataks nagu kujunes välja, et nii paar õlut päevas ja pudel veini kärsa peale, ei olnud sellist suuremat joomist ega viina."

Naaber sõidab autoga:
"Ei mina seda Tallinna liiklust ei salli! Ma lähen nii närvi, et! Ükspäev oli. Mingi tropp lõikas mul Russalka juures ette, suunda ei näidand ega midagi, no ma ütlen - millimeetrite mäng! No tead! Ma kohe sellepeale autost välja ja tema juurde seal foori taga. Läbi lahtise akna panin talle täiega näkku rusikaga! Mobiili viskasin puruks vastu asfalti, et ta oma venelastest sõpru appi ei hakkaks kutsuma ja suunatulekangi murdsin ära! Et sul pole seda vaja! Suunda näidata nagunii ei oska! Isegi kui tuleb mingi jama sellest, mis iganes, mulle igasugused tropid ei meeldi!"

Naaber on liigutatud:
"No ükspäev olin Randveres, niisama käisin ringi ja nii. Ja ühes aias, no täitsa lõpp! Üks hull oli igast kännust teinud mingi kuju või asja! Ma mingi tund aega vahtisin seal värava peal, pildistasin igat asja mobiiliga, no mine ... nii lahe! Ma nii armastan puitu!" (Tõmbab ninaga, kehitab ennast, pakub viina ja keeldumist kuuldes kõmbib seda nukralt ise tuppa jooma.)

Pühapäev, 28. juuni 2009

Raud räägib

***
On kah­te lii­ki tar­kust – elu­tar­kus ja raa­ma­tu­tar­kus. Mul­le tun­dub, et elu­tar­ku­se­le pöö­ra­tak­se lii­ga vä­he tä­he­le­pa­nu ja kõik püüavad joon­du­da raa­ma­tu­tar­ku­se jär­gi. Kui sul ik­ka­gi jääb lam­mas mu­das­se kin­ni, siis raa­ma­tu­tar­ku­sed ei ai­ta.

***
Asju tuleb hoida, armsad asjad lõpuni kanda, nõeluda ja paigata, et mitte saada vahelüilks kaubamaja ja prügimäe vahel. Hingetuid rämpsasju on liiga palju meie ümber. Ning see laieneb ka inimsuhetele - tüdinetakse üksteisest, ei osata suhteid paigata.

***
Kuid rah­va­kuns­ti pea­mi­ne oma­dus pro­fes­sio­naal­se kuns­ti kõrval on­gi see, et vii­ma­ses do­mi­nee­rib isik­sus. Rah­va­kuns­tis on kol­lek­tii­vi mä­lu. See on te­ge­li­kult küsi­mus: kumb on olu­li­sem – kas Pi­cas­so või ter­ve Kih­nu saar?

***
Kuid lap­sepõlves käi­si­me har­va siin, meil ei ol­nud au­tot ning rong Tal­lin­nast Vil­jan­dis­se sõitis ka­hek­sa tun­di! Mä­le­tan, et ron­gi sei­na­le oli kir­ju­ta­tud „äär­mi­ne kii­rus 35 ki­lo­meet­rit tun­nis” ning Türil oli pea­tus 55 mi­nu­tit.


Anu Raua persoonikas EPLis.


Raud, muuseas, kolis maale ja kasvatab seal lambaid.
Kui sellised lood ilmuvad, siis võib jälle tänulik olla, et ikka keegi viitisb teinekord sääraseid pikki lugusid teha ja kirjutada.

Reede, 26. juuni 2009

Kohal

Et ma käisin ka isiklikult sammast avamas siis.
Vedasin ka lapse kaasa - meil on nimelt isamaalise suunaga kasvatus (lapse mulgist vaarisa sai Vabadussõjas haavata ja saarlasest vanavanaisa valvas Pätsi ja Laidoneri ajal Kadrioru lossi) mõningate mööndustega.
Lubasin, et kui on VÄGA igav, siis ta võib öelda ja me tuleme ära ja vaatame edasi kodus TVst.
Jätsin lapse koos täditütrega ühe VIP-võre äärde kõõluma ja läksin Ajakirjanikuga korraks uitama. Kui tagasi tulime, siis olid meie vahel tuhanded inimesed. Päriselt.
Õnneks polnud hullu midagi, täditütar raporteeris mobiilitsi, et kõik sujub ja president läks neist 10 meetri kauguselt mööda. Vau!
Nojah.
Laps oli rahul, mina olin rahul, tuhanded inimesed ka, ainult üks mees ütles samba suunas, et eks ta üks õrnuke jäälill on.
Mulle meeldis Sisaski Pro Patria väga, niisugune värske asi.
Täna lugesin EPList, et Andres Laasikule ka meeldis ja tema meelest oleks võinud isegi midagi spetsiaalselt kirjutada selleks puhuks, et oleks veelgi värskem.
Ainult fotograaf oli vihane - pressiriba oli kitsuke ja seljatagune koht ning rahva hulgas liikumiseks polnud ruumi. Tegin ise oma plõksuga pilte ja ei muretsenud üldse.
Tumestav asjaolu oli seekord niisugune, et laps kaebas, et sai kodutütardelt kaks pisikest lippu ja need tõmmati tal käest ära.
"Mingid venelased lihtsalt kiskusid need mul käest," kommenteeris ta.
Ma ei osanud midagi öelda, soovitasin teinekord lihtsalt lipust kõvemini kinni hoida ja lärmi teha.
Õnneks sai ta uued lipud, aga ma ei tea, ikkagi kuidagi imelik.

Siis me käisime veel külajaanitulel, tegelikult isegi kahel. Noh see oli tore. Tuli oli suur nagu lohe ja rahvas keerutas aasal rõõmsalt rahvalikke mänge. Mu ema võitis koti kaalu äraarvamises kolm kilo soola.
Saapaviskele me ei jäänud, vaid läksime edasi teisele tulele ja seal pakuti sülti ja kilu.
Nummi.

Neljapäev, 25. juuni 2009

Mitmesugust

Tegin täna idiootse vea.
Kuna see oli pool tundi kogu maailmale näha, siis räägin teile ka.
Kirjutasin ühe jupi tantsupeost ja arvutasin kokku, et tantsijad vehivad oma staadionil teisipäevast reedeni. Tegelikult on neil kontserdid ka laupäeval ja pühapäeval.
Ma millegipärast arvasin, et nad saavad reede õhtuga omadega valmis, pealegi tundub kuidagi piinav ja julm hoida kõiki neid tegelasi seal murul kuus päeva hommikust õhtuni.
Tantsulembist kolleeg näis sellise juhmuse peale sõnatuks jäävat, ilmselt juhtuks see ka mitmete muude inimestega.
No, mis parata, ma ei lugenud jah, seda kava, kuigi oleks pidanud.
Suurim auk on ikka see, kui kirjutad faktina sellest, mida arvad või veel hullem, mis justkui tunduks miskitmoodi olevat.

Aga muust: saime täna teada uue juhi nime.
Sellega seoses kaks seika:
* Hetk enne valgustava üldmeili saabumist undas Tallinnast madalalt ja kõrvulukustava käraga üle kaks NATO hävitajat.
- "Uus peatoimetaja saabus luuaga," arvas toimetus hirmsat mürinat kuuldes.

* Mõni aeg hiljem saabus matuselise näoga kolleeg J.A.
"Tegin uuele pendlitesti, midagi head pole, eriti alguses..." teatas ta klaasist tujutult rüübates.
Kuidas test välja nägi, seda ma ei näinud.
Aga eks uus luud näitab ennast nagunii ise.

Neljapäev, 18. juuni 2009

Inspireeritud

Lugedes aias Hendrik Relve arvamust Eesti Ekspressis (Eesti rabariik - maailma parim riik), tabas mind välk. Vaimne.
Maakera parasvööde, kus me asume, on inimestega suhteliselt hõredalt asustatud, kirjutab ta seal ja soovitab ajada gloobusel näpuga järge - enamasti laiub samal laiuskraadil ookean või on seal hõreda asustusega piirkonnad.
Muideks - Vahemeri vahtis Saaremaal käies heldimusega teeäärset võsa ja kilkas aina, et seesugust laialehist metsa juba mujal ei näe! (Rääkisin sellest Saaremaa vanaemale. Ta kihistas.)
Relve kiidab veel nagu jaksab meie rabasid ja jõuab lõpuks välja puisniiduni, mis on tema meelest pärlite pärl.
"Kahtlustan, et väga suur hulk eestlasi ei teagi, mis see puisniit on," kirjutab ta ja selgitab, et need on vanad karja- ja heinamaad, kus vähesed puud ja põõsad vahelduvad lagedate soppidega. Peale Eesti on neid vähesel määral veel Venemaal ja Rootsis, Euroopas on säärased niidud pöördumatult kadunud.

Ma ei ole päris kindel, kas mind mu esimesel eluaastal kohe Saaremaale viidi, aga oletan, et nii see võis olla.
Kuna ma olevat hakanud käima kaheksakuuselt, siis oletan, et osa samme enne aastaseks saamist tegin ma just nimelt puisniidul.
Hilisemal ajal olen ma ainulaadsel kultuuriväärtusel röövleid ja piraate mängides küürutanud ja roomanud, samuti marrastanud seal põlvi ja harjutanud hundiratast.
Samuti olen vedelenud seal kõhuli ja vaadanud aupaklikult distantsilt käbedaid kõrvaharke ringi kihutamas.
Sindrima puisniidu lõhn on see, mida ma aeg-ajalt unes näen, kui olen mõtisklenud enam, kui vaja elu mõtte ja isiklike eesmärkide üle.
Niisiis, seda Relve arvamust lugedes, tuli mulle välguna helendav mõte - mis oleks, kui läheksin ja kasvataksin hoopiski Saaremaal lambaid?

See tundus lihtsalt imeline.
Arutasin asja Karliga. Kui palju maksab üks lammas, küsis see praktiline ja oma arvutamisoskuse üle uhke laps.
Kui palju maksab, noh ütleme, 500 lammast, küsis ta järgmiseks.
Ja siis veel, et kust ma selle raha kavatsen saada.

Nii et lõpuks jääb praegu nii, et esialgu käin vanas kohas tööl edasi.
Tüüpiline puisniit vanaema maja naabruses Saaremaal.

Kolmapäev, 17. juuni 2009

Täna sai meie veeb uue rüü.
Toimetuse endisel vanemtoimetajatel on samalaadsete olukordade (viimane minut on juba ammu möödas ja tunnelist paistab vastutuleva rongi valgus) kohta iseloomustav väljend: tulekahju hullumajas.

Aga väljastpoolt ei tohiks midagi viga olla. Eks öelge, kui on.

Esmaspäev, 15. juuni 2009


Nii, vaatame nüüd.
Oli väga tihe nädal.
Jõudsin läbi saju sahiseva Karliga Rakverre Lõvisüdamete esimese proovivaatuse lõppu. Mulle tundus väga säästulik etendus, aga lapsele meeldis.
Siis neljapäeval oli hull päev - kohale tulid Karli klassikaaslased, kelle nimekiri koosnes algselt kaheksast nimest, need taandasime kuuele ja kahest üks oli viidud juba vanaema juurde ja teine venna purjeregatti vaatama.
Sõbrad, see oli stress. Esimene laps saabus poolteist tundi enne õiget aega, küllap kartis hilineda, ka teised tulid varem. Käisin lastekarjaga Bastioni käikudes, Raekoja tornis ja tervishoiumuuseumis. Vanemad olid väga tänulikud ja muuseas Karl oli ainus, kes oli neist varem juba linnas enamikes kohtades minuga hulkumas käinud. Vanematel lihtsalt pole aega, ma saan sellest valuga aru, sest olen ise ju üks samasugune. Aga neil on raha, et osta lapsehoidjaks hunnik kalleid dvd-sid, mõni mäng või mängukonsool. "Mu laps on päeval ripakil," ütles üks ema hiljem. Jama.
Parim aeg oli minu meelest see, kui nad pärast linnatuuri meie juures jäätist sõid ja Karli mängumõõkade ja muude sõjarelvadega ümber maja huilgasid.
Üks hakkas lausa nutma, kui ema järgi tuli.

Siinkandis ei peeta laste sünnipäevi nimelt kodus. Minnakse bowlingut mängima, mängutuppa või kuhu tahes. Alles eile kuuslin, et lihapallide ja pannkookidega sünna Scotland Yardis jäi ära, sest Karlsson ei saanud tulla ja vanemad läksid lastega lihtsalt vihaselt minema.
Mis meie lastest saab? Ma vähemalt muretsen.
Ses mõttes oli rohkem kvaliteetaega Karli sünnal nr 2 vanaema juures, kuhu tulid tema maapoistest lasteaiasõbrad. Nad tõid lahedaid kinke ja mängisid jalkat ja sõid kooki.
Karli sünna on tegelikult alles homme, aga see nädal on pingeline ja kui eelmisel nädalal poleks saanud neid asju ära teha, siis nüüd poleks üldse aega.
Aga sel ajal, kui Karl oli vanaema juures, käisime meie Vahemerega Saaremaal Iffi tuuri avamas. Sadas lakkamatult ja üldiselt luulekauget muljet jättev Vahemeri üllatas mind kuskil mülkas ühe Juhan Liivi eriti depressiivse värsiga.
Iff oli lahe, ainult et Vahemeri põhjas kõvasti ühte lugu laulma saabunud popartist Länikut ja leidis, et see inimene sööb ära pool lausealgust, mitte sõnalõpud, nagu see muidu tavaline on.
No, a mis sõnu seal karikakralaulus ikka nii väga on vaja kuulata?
Siis nägime veel ühte kõrvukrätsu poega ja kahte eeslit.
Laupäeva õhtuks jõudsime grillfestile ja kuulsime juba ema õues, et laval laulab ei keegi muu, kui Marju Länik.
Karikakraasja ma ei kuulnud, küll aga kahel korral tantsulist pala, kus ta käib naerdes ja naeratades, lalalalalaaa jne.
Vahemeri tegi vehkat, sünnipäevast kurnatud ema vaarus magama, samuti lapsed, mina aga veetsin poole ööni lõbusasti aega võhivõõrastele inimestele lugusid vestes ja neid kuulates.
(Ja kui seda kohta loeb Vend, siis ta teadku, et sellest, kuidas onu Henry taskunoaga vaalasid tappis, seekord juttu ei tulnud!)
Pühapäeva hommikul tahtsin ära parandada tobedat pealkirja, aga seda asja loeti juba sellise innuga, et lõin käega ja otsustasin, et kui mind juba lolliks peetakse, siis las ta olla.
Selle asemel tegin hoopis väikse nublaka sellest, et vihma pärast jäi teater katki. Kuna täna küsis sama uudise üles võtnud meie suurim Kollaleht minult ühe varasema etenduse pilti, siis järeldan, et vana hea hapukurk on ligi hiilinud.

Tunnen kerget väsimust ja soovi veeta aega kas kuskil vaikuses või India supiköögis körti jagades.
Saaremaal oli imeline vaikus. On veel kohti, kuhu ei kosta alalõpmata autode mühin. Olin selle eest tänulik.

Pühapäev, 7. juuni 2009

Käisin vaatamas filmi "Asjade seis" (State of Play), kuna tahtsin näha, mis asi on ajakirjanike tööst siis seekord tehtud.
"Kindlasti stereotüüpiline," ütles Ajakirjanik jalamaid.
Noh, eks ta nii oli, noppisin mõned tsitaadid sealt, kahjuks ei tule ükski praegu meelde.
Sellised filmid panevad inimesi ajakirjanike üle muigama, lasevad neod näha alaliselt loo jahil hängivate tüüpidena ning lõpuks jätavad mulje, et kõigil neil on päevi aega mingisse loosse süüvimiseks, neil puudub pere(elu) ja lisaks on toimetuses alati vaba ruum ja vabad abilised, kuhu kiire poolik lugu suunata. Khm.
Aa, mul tuleb ikkagi meelde mõni asi: "Annan sulle mõned faktid, enne kui seekord internetti oksendad." - irooniliselt onlineajakirjanikule.
"Ajalehel läheb halvasti... ainult online-toimetusel on head ajad..." - mürgine nali.
Jõle dialoog: "Noh, kiirustad seda nüüd internetti panema?"
- "Oh ei, see on nii hea lugu, et väärib vaid paberil trükituna ilmumist" - ümberkasvanud onlineinimene täiesti ilma igasuguse naljata.

Aga mulle meeldib siiski päris hästi see Ben Affleck, tema oli seekord paha ja võis lollusi rääkida.
Russell Growe on peale "Gladiaatorit" ja "Piinatud geeniust" olulistest ajahammastest läbi käinud, aga ta ei olnud süüdi, et tal sellised tobedad tekstid olid.
Või noh, kui siis natuke.

Laupäev, 6. juuni 2009

Õhtune tsitaat

Kui sa muidu ei taha mu kõrval käia, siis ära poe mu vihmavarju alla, kui vihma sajab!

Märt Vähi

Reede, 5. juuni 2009

KURI!


Mingid idioodid põletasid maha Kõpu poolsaarel kasvanud ülilaheda männi.
Mänd lösutas nagu miski paks vaip kivide ja liiva peal ja oli kohe näha, et teist sellist pole ligilähedal olemaski.
Isegi bioloogid ei oska öelda, kuidas puu selliseks vaibaks kasvas ja püüd pookida selle oksi teistele mändidele näitas, et neist kasvavad täitsa tavalised mastimännid.
Tuul ja võimalik, et miski eriline, mida leidub Kõpu õhus, olid selle puu teistsuguseks kasvatanud.
Noh, nüüd on ta läinud. Põletatud. Tuhaks ja tolmuks. Täiesti haige.
Ma ei imestaks, kui hiidlased seal varemetl nutmas käiks ja küünlaid paneks, ma teeks seda ise küll.
See viie meetrise raadiusega tutsakas oli seal rannas nagu sõber või tuttav, alati jalutati sadama poolt minnes vähemalt sinna välja. Ja teiselt poolt minnes käidi ka vähemalt männi juures ära.
No milleks on vaja üleüldse elavale puule tuld otsa panna???
Hiidlased pole veel toibunud vist juba 20 aastat tagasi mahapõletatud Ülendi pärnaga juhtunust ja käivad seal mälestuskoosolekuid pidamas.
Aga samas muidugi - miks välistada - hulle on ikka meie keskel ja täiesti võimalik, et mingid kohalikud ise käisid rannas tikke krabistamas.
Aga see on see juhus, kus puu põleb, aga inimene saab haiget.

Kolmapäev, 3. juuni 2009

KOOL SAI LÄBI!


Tõesti, see kardetud kooliaasta on lõpuks saanud otsa.
Laps vedas kahes jaos ära kunstiasjad ja kunstitööd, neid on palju.
Ta sai ka kena tunnistuse (liblikatega), kus enamasti on öeldud iga asja kohta, et ta on tubli ja käitumises, ujumises ning kunstis väga tubli.
Ladusalt jutustab ainult neid asju, mida täpselt teab.
Kui mõtleb, siis arvutab korralikult ja tähed on palju ilusamaks läinud.
Praegu jäi tubli koolilaps magama, olles söönud vanaema toodud kooki, siis veel maasikaid ja jäätist.
Kaunikesti ränk koorem see koolikohustus ikkagi.
Viimatistest tema kommentaaridest kooli kohta jäi mulle pähe keerlema märkus Rumala Tüdruku kohta.
"Meie klassis on üks rumal tüdruk," rääkis ta. "Asi on lihtsalt selles, et ta üldse ei mõtle!"

Mittemõtleja tõttu kaotas võistkond lihtsa võistluse ja pahandas väga.
Lisaks kargavat tüdruk veel teistele kraesse.
"Noh, kui keegi liigutab või köhatab, siis ta kohe keerab ennast pingis ja karjub, et mis sa liigutad või mis sa köhid! Ta ise ütleb, et ta teeb kõike nii nagu ta ema. Mõtle, milline see ema siis veel on!"
Ühel hiljutisel õhtul tuli Karl mõru näoga minu juurde, mingi imelik joonistus näpus.
Suurel valgel tasutal pisike roosa inimene.
"Me pidime joonistama ühte oma klassi last, mulle anti see ülbik," kaebas ta.
Minu meelest ülbikul vedas, et temast niivõrd normaalne pilt tehti.

Ärge siiski mõelge, et mu laps on mingi potentsiaalne koolikiusaja, loomaaias käies andis ta lahkelt osa oma taskurahast klassivennale, kellel ei olnud kaasas ei võileiba ega raha ja pidi kannatama tühja kõhtu.
"Ja mis ta selle eest ostis," küsisin ma.
"Suhkruvatti!" vastas lahke annetaja.

Hea koolivaheaega meile kõigile!

Esmaspäev, 1. juuni 2009

Hmmm...

Täna rääkisin kahe noormehega, kes tahtsid teada, kui vana ma olen ja alustasid nii: "Kui see küsimus nüüd liig pole...ja ikka sobib küsida... siis kui...siis kas... on juba...mmm... riskigrupp???"

Püha taevas!