Pühapäev, 21. juuli 2019

Miks ma raha kokku ei hoia

Või siis noh - ei suuda raha kokku hoida.

Umbes paarkümmend aastat tagasi ootasin Hiiumaa-Saaremaa praami. Sadamakohvikus oli üks naine kahe pojaga, nii 8 ja 10. Ta oli ilmselgelt nendega suvetuuril läbi saarte, üsna korralikult riides.

Kõik nad sõid friikaid viineritega. Eriti omavahel ei rääkinud, mulle tundus, et polegi millestki rääkida.

Vaatasin ja imestasin. Esiteks oli selge, et naisel on auto. Teiseks on tal raha osta bensiini ja praamipileteid. Ja kolmandaks - kõigile kallist viineripraadi. Mis see kõik maksab?

Ise muidugi lootsin, et õnnestub laevameestega mesikeelselt rääkides end piletita laevale sokutada ja kohale jõudes oli loomulikult plaan hääletada. Laeval oli meiesugustel enamasti oma teepakk kaasas, palusime lihtsalt kuuma vett, kuni sellele äriplaanile jälile saadi ja kuum vesi hakkas maksma 50 senti.

See kõik tuli mulle meelde, kui seekord Hiiumaalt läbi sõitsin ja mõtlesin, et ajad on siiski paremaks läinud. Võiksin vabalt täitsa mitu viineripraadi osta, kui vaid tahaks.

Aga ilmselt just sellepärast ei tule mul säästmine välja. Kui on midagi, mida saame endale lubada, siis teeme seda lapsega sageli just seepärast, et see on võimalik. On nii meeldiv, kui ei pea asjadest loobuma seetõttu, et selleks pole võimalust. Eks siis kulutame ka rohkem, kui peaks. Muidugi on need väikesed asjad, aga ikkagi.

Ntks täna avastasin, et olen telefoni laadimisjuhtme maha unustanud ja ostsin tanklast uue. Varem oleksin kuidagi niisama kombineerinud, aga nüüd mõtlesin, et ah, oligi varujuhet vaja. Ja et see on ju väike kulu.

Ja nii see raha lähebki sinna ja tänna. Aga ausalt öeldes see päris meeldib meile.


Pühapäev, 14. juuli 2019

Kavandub üks reis

On plaanis üks väike sügisreis.

Eripära seisneb esialgu selles, et planeerimine osutus põnevalt keerukaks. Tahame Vahemerega minna Ida-Türki, see on juba mitu aastat jutuks olnud.

See on niisugune regioon, kuhu turismireise ei tehta, on pigem agraarne ja arengus muudest osadest maas, selline maapiirkond. Inimesed räägivad lihtsamalt ja on muidu ka lihtsamad.

Türklased ise ei saa eriti aru, miks keegi peaks tahtma sinna minna. Ei midagi ohtlikku, aga mis seal teha? Samas on see kunagi olnud Venemaa impeeriumi osa ja eestlasedki on sinna tsaariarmeega võitlema viidud, surma ja haavata saanud. Ntks "Tuulises rannas" on kohe üks Pime-Kaarel, kes sealkandis nägemise kaotaski.

Ka üks eestlaste suur asundus pidas seal pikalt vastu, enne kui hajus ja laiali kolis. Minu meelest üsna huvitav. Loodan leida veel jälgi omaaegsest saunast, kus nad käia tavatsesid.

Ühesõnaga, sätime. Tundus, et kõige parem on minna läbi Batumi, aga siis hakkasime piletitega nikerdama ja nüüd on nii, et lendame esimest korda ühesuunapiletitega sinna ja tänna ja teeme seda kusjuures veel lõpuks odavamalt, kuid kõiksugu heade pakkumistega saaks.

Mulle teeb see marsruut lihtsalt nalja, sellepärast kirjutan. Ühesõnaga umbes selline: Tallinn-Ateena-Istanbul-Erzincan, millele järgneb tiirutamine Batumi suunas ning kojulend Kutaisi-Tallinn. Täna ostsime kõik piletid ära ja Vahemeri bronnis hoogu minnes ka juba esimese ööbimise, sest see oli õige odav.

Oh, ootan juba seda kõike!

18 ja mitmed teised sündmused

Vahepeal sai laps 18 täis. Vastne täiskasvanu tervitas seda verstaposti murelikult ja küsis, kas nüüd peaks ta osad arved enda maksta võtta? Olin veidi ehmunud, sest ei olnud arvanud, et selliseid signaale välja annan ja kinnitasin, et esialgu las jääb nagu on. 
Käidagu aga koolis ja nii. Pealegi oli ta juba teinud talvel kopsaka väljamineku ja kinkinud mulle 2 piletit Ed Sheerani Riia kontserdile, et saaksin temaga sinna minna. Vanaema naeris seepeale, et emale on ikka hea kinkida põrandahari või ülikonnariie, aga tegelikult mulle see asi päris meeldis.
Aga enne seda oli muudki veel.