"Mulle meeldis, väga tore üritus," ütles lõpus poiss, kes keskel hinge vaakus.
Ma väsisin ka hullult ära. Ma jalutan siin küll päris pikki maid maha, aga ilmselt teen seda nii aeglaselt, et ei märkagi. Pitka matkal on ühine algkiirus juba päris korralik galopp.
Häda on ka selles, et seal on pisikesi vapraid lapsukesi, kes usinalt oma pisikeste jalakestega lõpuni vantsivad.
Üldiselt see matk mulle meeldib - pisut absurdne, alates kuskilt põllu vahelt ja lõppedes teise põllu vahel. Vaated on avarad ja kenad. Ilm alati mingi vimkaga - sajab lund või vihma, kord sadas mõlemat, on väga külm või soe ja porine. Täna oli algul lumine, siis vesine.
5km enne lõppu oleksin meelsasti roninud katkestajate bussi, kuid see oli parasjagu kuhugi ära sõitnud. Laps, kes oli magusast tees uue hingamise saanud, võttis mu koti ja astus natuke ees ära ning tegi isegi ettepaneku joosta.
Keeldusin ja vantsisin ühtede 7aastaste sabas edasi.
Eile küsisin Facebookis, kas keegi tahaks kaasa tulla ja ootamatult tuli üks vana tuttav, keda ma päriselus pole 20 aastat näinud. Ta töötab sõjaväes ja läbis matka suuremas osas joostes.
Oma viga, et pidi mind peaaegu kaks tundi ootama.
Tervisesport nõuabki kannatlikkust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar