pühapäev, 24. veebruar 2013
teisipäev, 19. veebruar 2013
Keetis vett mis vurin
Tulevane kokk tuli koolist väga rahulolevana. Tehnoloogiaõpetuses saadeti tüdrukud puutööle ja poisid kööki. Koolis on hästi sisustatud pliitidega boksid, kus kõik väikeste rühmakestena kätt saavad proovida. Tulevane kokk nõustus oma rühma võtma vaid üht sõpra, olles kindel, et ta on ka üksi kõigist parem.
Esimene ülesanne oli vee keetmine, millega nad ka jalamaid hakkama said. Tulevane kokk ütles, et see oli nii lihtne, et lihtsalt tobe, aga mitmed poisid olid täitsa nõutud. Ei osanud hinnata poti suurust ega aega, mis kulub, et vesi kuumaks läheks.
Järgmisel korral tehakse sooje võileibu ja kokk on juba väga elevil.
"Ma olen vasakukäeline, pisut ümar, oskan hästi süüa teha ja saan häid hindeid kunstis ja kehalises,"luges ta ette ja asus pidama plaani, kuidas edaspidi veelgi erilisem olla.
Ta lasi end ka üle mõõta ja hõõrus rõõmsalt käsi, leides, et minu pikkusest lahutavad teda veel vaid 9 sentimeetrit.
Täitsa naljakas, et vee keetmine kellelegi niimoodi tiivad annab.
Esimene ülesanne oli vee keetmine, millega nad ka jalamaid hakkama said. Tulevane kokk ütles, et see oli nii lihtne, et lihtsalt tobe, aga mitmed poisid olid täitsa nõutud. Ei osanud hinnata poti suurust ega aega, mis kulub, et vesi kuumaks läheks.
Järgmisel korral tehakse sooje võileibu ja kokk on juba väga elevil.
"Ma olen vasakukäeline, pisut ümar, oskan hästi süüa teha ja saan häid hindeid kunstis ja kehalises,"luges ta ette ja asus pidama plaani, kuidas edaspidi veelgi erilisem olla.
Ta lasi end ka üle mõõta ja hõõrus rõõmsalt käsi, leides, et minu pikkusest lahutavad teda veel vaid 9 sentimeetrit.
Täitsa naljakas, et vee keetmine kellelegi niimoodi tiivad annab.
esmaspäev, 18. veebruar 2013
Väga väike, kuid sisukas matkake
Aasta eest käisime Vahemerega jalgsi Abrukal. Laupäeval aga jalutasime jäämatkaks Manijale. No eks see oli selline tööasi ikka jälle nagu nad on. Laps küsis õhtul, mida me seal õieti tegime ja siis ma võisin öelda, et seekord me rääkisime külas absoluutselt iga inimesega, kes vastu tuli või nähtaval oli ning mõnda kohta marssisime sisse ka.
Käisin samas kohas kolme aasta eest samuti vastlapäeva paiku ja olin toona väga imestunud kogu sellest elust seal. Seega oli kultuurišokk nüüd väiksem. Inimesed kannavad endiselt koduriideid, laupäev on koristuspäev, mil välja tuuakse tuulduma vaibad sh ka need, mis vaevu veel liigutamist kannatavad ja kuivama olid pandud ka ühed ilusad villased põlviku. Need olid kootud kolmekümne aasta eest ning jalaosa oli tulnud küll uuesti teha, aga säär pidas ikka veel ilusti vastu.
Ostsin endiselt postiljonilt kaks karpi mahemune, euro karp ning sain kalamehelt suure jää alt püütud koha täitsa ilma rahata.
Üks külamees oli lauta kitse kõrvale pannud varatalvel jääle maha jäetud noore luige ja söötis talle porgandeid. Kitse nimi oli Tiiu ja ta kõõlus alailma üle vaheseina vaadata, mida luik teeb. Luik tegi paljugi, näiteks käis vahepeal õues jalutamas, pael jala küljes.
Nägin veel üht meest, kes kolme aasta eest oli täitsa vahva sell. Nüüd nägi ta välja 20 aastat vanem, oli jäänud kõhnaks ja kakerdas jaurates ringi. "Printsist on saanud konn," resümeerisin. Vahemere meelest tegin sellega mehele ülekohut. Mitte, et see oleks valesti öeldud, aga ikkagi inimene ju.
See talu oli kavalalt soojustamiseks kasutanud lehmaheina, mis oli kihtidena ümber maja laudaosa laotud.
See on selline saareke, kus aeg seisab. Lapsed on linnas tähtsatel kohtadel, aga siis nad tulevad ikkagi koju vanavanemate juurde, panevad koduriided selga (liik lapitud ja tihti ka rebenenud ja määrdunud väga kantud rõivaid) ja teevad heina ja kartuleid talveks põllule kuhja ja muud sellist, mis meenub mulle, kui loen raamatuid sellest, kuidas Eestis vanasti elati.
Nägime veel jõuluehteid akendel ja ühes toas sõi pererahvas vastlakukleid ehitud ja küll juba pudeneva kadaka kõrval. Armas.
Seal on paar kena lagunevat tühja maja ka.
Mulle meeldiks küll, kui köögist saaks otse lauta lamba juurde. Aga see saar on väga väike ja inimesed väga seotud. Ja mul pole selliseid koduriideid ka.
Käisin samas kohas kolme aasta eest samuti vastlapäeva paiku ja olin toona väga imestunud kogu sellest elust seal. Seega oli kultuurišokk nüüd väiksem. Inimesed kannavad endiselt koduriideid, laupäev on koristuspäev, mil välja tuuakse tuulduma vaibad sh ka need, mis vaevu veel liigutamist kannatavad ja kuivama olid pandud ka ühed ilusad villased põlviku. Need olid kootud kolmekümne aasta eest ning jalaosa oli tulnud küll uuesti teha, aga säär pidas ikka veel ilusti vastu.
Ostsin endiselt postiljonilt kaks karpi mahemune, euro karp ning sain kalamehelt suure jää alt püütud koha täitsa ilma rahata.
Üks külamees oli lauta kitse kõrvale pannud varatalvel jääle maha jäetud noore luige ja söötis talle porgandeid. Kitse nimi oli Tiiu ja ta kõõlus alailma üle vaheseina vaadata, mida luik teeb. Luik tegi paljugi, näiteks käis vahepeal õues jalutamas, pael jala küljes.
Nägin veel üht meest, kes kolme aasta eest oli täitsa vahva sell. Nüüd nägi ta välja 20 aastat vanem, oli jäänud kõhnaks ja kakerdas jaurates ringi. "Printsist on saanud konn," resümeerisin. Vahemere meelest tegin sellega mehele ülekohut. Mitte, et see oleks valesti öeldud, aga ikkagi inimene ju.
See talu oli kavalalt soojustamiseks kasutanud lehmaheina, mis oli kihtidena ümber maja laudaosa laotud.
See on selline saareke, kus aeg seisab. Lapsed on linnas tähtsatel kohtadel, aga siis nad tulevad ikkagi koju vanavanemate juurde, panevad koduriided selga (liik lapitud ja tihti ka rebenenud ja määrdunud väga kantud rõivaid) ja teevad heina ja kartuleid talveks põllule kuhja ja muud sellist, mis meenub mulle, kui loen raamatuid sellest, kuidas Eestis vanasti elati.
Nägime veel jõuluehteid akendel ja ühes toas sõi pererahvas vastlakukleid ehitud ja küll juba pudeneva kadaka kõrval. Armas.
Seal on paar kena lagunevat tühja maja ka.
Mulle meeldiks küll, kui köögist saaks otse lauta lamba juurde. Aga see saar on väga väike ja inimesed väga seotud. Ja mul pole selliseid koduriideid ka.
pühapäev, 10. veebruar 2013
Aha!
Sain auto vahetatud!
Oma eelmise auto üle ma rõõmustasin alati linnasõite tehes (Civic automaatkastiga), nüüd on mul äge maanteehunt, hea minekuga diisel Golf, millel on isegi mõned kellad ja viled. Osad neist töötavad, teised peaaegu töötavad. Ntks on esiistmete peatugedes ekraanid, kuid puudub DVD-mängija, millega sinna pilti saada. Samuti on istmesoojendused, millest töötavad pooled st juhi oma. Lisaks on reisiarvesti, millest ma ei saa aru, kuidas see töötab ja võimendi, kuid puudub sinna külge käiv kõlar.
Need on siiski pisiasjad.
Hoian pöialt, et põhiasjad oleks korraks.
Nii-et hakkan nüüd kohe jälle ringi sõitma, pange aga kannud tulele!
Oma eelmise auto üle ma rõõmustasin alati linnasõite tehes (Civic automaatkastiga), nüüd on mul äge maanteehunt, hea minekuga diisel Golf, millel on isegi mõned kellad ja viled. Osad neist töötavad, teised peaaegu töötavad. Ntks on esiistmete peatugedes ekraanid, kuid puudub DVD-mängija, millega sinna pilti saada. Samuti on istmesoojendused, millest töötavad pooled st juhi oma. Lisaks on reisiarvesti, millest ma ei saa aru, kuidas see töötab ja võimendi, kuid puudub sinna külge käiv kõlar.
Need on siiski pisiasjad.
Hoian pöialt, et põhiasjad oleks korraks.
Nii-et hakkan nüüd kohe jälle ringi sõitma, pange aga kannud tulele!
pühapäev, 3. veebruar 2013
Reisipilt
Käisin reisiklubis täna. Üks naine andis mulle mõned paberpildid, kus olin mina kõiksugu imelikes poosides. Inimesed armastavad niisuguseid pilte teha ja saavad sellest palju rõõmu. See konkreetne võte aga pole päris juhuslik. Kui ma nägin, kuidas mind pildile püütakse, siis võtsin need asjad kätte ja hoidsin, et pilt tehtud saaks. No ja siin see ongi ja nad muidugi kihistasid täna ja vaatasid, mis näo ma teen, kui selle kätte saan.
Läksin ja võtsin lisatüki kringlit seepeale.
Tellimine:
Postitused (Atom)