Saak

Minu lapsepõlves juhtus vahel nii, et sugulane ja tema tulekust teatav kiri jõudsid kohale samal päeval. Vahel jõudis sugulane enne ja imestas siis, et aga ma ju kirjutasin! Vahel oli see, kellele ta oli kirjutanud, ise ära sõitnud ja kiri oli lugemata. Vahel teatati tulekust nii aegsasti, et jõudsime selle juba unustada. Üldiselt asi aga toimis.



Vanatädid ja vanaonud potsatasid regulaarselt kohale, külakostiks kaasas pakk küpsiseid või komme.
Kord tuli vanatädi siis, kui ema oli mingil põhjusel, vist hambavalu tõttu, võtnud unerohtu ning see mõjus nii rängalt, et me ei suutnud teda äratada ega ka ühtki mõistlikku sõna kätte saada. Vanatädi oli kaunis pettunud, sest mis sa lastega ikka räägid? Kõndis siis niisama väärikalt ringi, vaatas üle laudas lehma ja peenarde seisukorra.

Ma ei mäleta, kuidas see lõppes ja kas ema ärkas enne, kui tädi lahkus.
Tänapäeval on see muidugi võimatu. Inimene oma nutiseadmete keskel on nagu mingi saakloom, keda jälitavad elektronkirjad, postitused siin ja seal ning kui see kõik ei aita, siis asutakse helistama.
Helistamine on vahel päris jube. Näiteks istume mõnusalt, räägime juttu niisama või millestki olulisest ja siis plärr - tuleb kellelgi kõne. Võib-olla vajalik, tihti mingi sellise asja pärast, mida võiks rääkida muul ajal. Ootame, kuulame, passime. Kui kõne venib, siis minnakse midagi muud tegema ja ongi mõnus koosolemise hetk lörris.

Mul on täna üks sõber, kes lihtsalt ei võta aeg-ajalt telefoni, sest hetk pole selleks sobiv, näiteks ta pikutab või vestleb. Samas on mul terve hulk tuttavaid, kes võtavad telefoni isegi vannituppa kaasa. Äkki keegi helistab? Aga kui oluline see siis on? Kas peab igal hetkel inimesi oma isiklikku ruumi laskma?

Kunagi ei saanud lauatelefonilt päevi kedagi kätte, inimesed võisid olla heinal. Või polnud telefonijärjekord nendeni jõudnud või ei saanudki neile seda panna, sest liin ei jooksnud.

Nojah, eks elu on muutunud ja me eeldame, et saame inimesi kiiresti kätte. Kui ei saa, hakkame muretsema või vihastame nende peale. Olen ise ka vihastanud. Aga viimasel ajal vähem, sest tunnen end nagu saak - ükskõik kuhu vaatad, ikka midagi plingib ja vilgub.

"Kas sa oled mu ajajoonele vaadanud," küsis täna inimene, kellega suhtlesin viimati ma ei tea millal. "Ei ole!" - "Vaata siis, seal on selline üritus..."

Nagu klassik ütles - neis kuklites peaks olema rohkem kaneeli! Uudistes ja suhtluses peaks olema rohkem tasakaalukust, olulise eristamist ebaolulisusest, filtreerimist. 

Ma teinekord jätkan veel sellel teemal.