Teisipäev, 29. juuli 2008

Täna koju jõudes sain kuulda, et päeval kutsuti eksämmale kiirabi, sest ta tundis end kehvasti ja on üldse väga vilets.
Ta on küll minu osas alati pisut veidrat käitumisjoont ilmutanud, kuid kõmpisin teda siiski vaatama.
Tavapäraste dresside ja mutinahast mantli asemel oli ta selga pannud sinise siidpluusi, mustad püksid ja tumerohelise sooja kampsiku.
"Kuulsin, et arst käis," viskasin ennast istuma, "kas valutab kuskilt?"
Käbedalt sättis ta ennast mulle kõrvale.
"Sellist kohta polegi, kust ei valutaks, " alustas ta jutukalt ja jäi siis toppama.
Rääkis sõna siit ja sõna sealt, kuna minu juttu ei paistnud suuremat kuulvat, siis olin peamiselt vait.
"89..." pobises ta tasakesi. "Ei võetud haiglasse, kästi laboratooriumisse minna homme..."
Siis ikka sõna siit ja sekka teine sealt edasi.
"Näe, mul on siin see potilill, mulle see meeldib, ilus selline ... kui ma suren siis... sulle meeldib või?"
Ohkasin. Potililli ja asju küll, mõtlesin ja vaatasin lina, mis tal akna ees ripub.
"Näh, mõtlesin ikka, et panen siia kardina, aga noh see kardin kah... näe pesin, triibud on aknal peal ülal. Mõtlesin, et kui haiglast tagasi tulen, siis peaks ikka puhas olema, aga kui ei tule, siis las need triibud jääda."
Heldeke, jahmusin endamisi, talle kutusuti kiirabi, sest nii halb on ja tema pesi enne seda kähku aknaid!
Kuulasin veel, et arst käskinud jalgadele sooja vanni õhtul teha ja et las Karl ikka võtab randa rätiku kaasa ja oh seda head poissi, tõi talle päeval vaarikaid, ei mitte, ubasid kaks tükki.
Asutasin uksest välja, sinna oli tekkinud suur kolahunnik. Ikka tõesti suur noh, minust suurem.
"Näh, tõstsin siin prügi välja, ei jõudnud veel ära viia," vabandas siidsärgis haige jõuetult viibates.
Njaa.
89 on 89.

Pühapäev, 27. juuli 2008

Prangli




Hiiumaalt jõudsin Viljandisse folgile. See ei meeldinud mulle lõpuks eriti. Ma nägin küll palju tuttavaid ja ma saan aru, et nemad näevad seal omakorda oma tuttavaid ja selles ongi laiemalt asja mõte. Aga ajakirjanikuna töötav inimene saab niigi olla liiga palju inimeste keskel, keda ta ehk ise alati ei valiks, nii et massid on vastunäidustatud.
Parim koht oli see, kui ma lesisin ühe vahtra all lihtsalt ja teised rahulikud inimesed pikutasid ka seal murul. Eemalt kostuv kontsert oli ka talutav.
Aga järgmisel päeval, kui mõtlesin, et hmm, kas minna sinna tagasi jälle, tuli mulle meelde, et Prangli saarel on viimast päeva Arabella etendus, mida ma tahtsin Karliga vaatama minna. Helistasin tuttavale näitlejale sinna, kes ütles, et lahe, tule muidugi, aga... laev on ilmselt üle bronnitud ja sinna pole kohti.
Helistasin siis kaptenile. Vastas tema naine, kes ütles, et hmm, kohti vist ei ole jah, aga tal selline lugu, et kutsuti õhtuks juubelile, aga pole ju seal saarel kuskilt võtta torti ja roose, et ehk ma saaks poest läbi käia ja siis tema uurib seda kohtade asja ka.
Ma ütlesin, et tort pole probla ja tema, et kohad ka mitte.
Pidin ostma kõige suurema tordi ja 10 kõige pikemat ja punasemat roosi.
Hirmus kiireks läks.
Tormasin nagu kiire põder koju, loopisin kotti telgi ja magamiskotid, haarasin lapse, läppari ja tordi-roosid ning kihutasin sadamasse.
Ilmselt nägin välja nagu mingi kahtlane vandersell.
Ma ei ole Pranglil varem käinud, aga mulle meeldis see päris hästi. Leppneeme sadamast sõidab laevuke sinna tund aega ja kui kapteniga juttu rääkida, siis kuuleb ka lugusid stiilis: kuidas ma korra läänetuulega tulin ja torm oli nii kõva, et viis päästeparve ära...
Noh, etendus etenduseks. Olin saarel esimest korda ega taibanud valida mõistlikku kohta telkimiseks, mis oleks olnud samas etenduse paigas (liivarand, tualett, kaev) ja tuiasin oma pampudega kooli, kus näitlejad majutusid. Kooli kõrval on rahvamaja, seal oli õhtul disko.
Mõtlesin, et lähen hulluks.
Öösel oli rahvamajas ikka täiega metsik pidu, noored sõitsid oma tsiklite ja sapakatega külatänaval ja konkreetselt karjusid. See lõppes umbes kl 5 hommikul, kui keegi tydinenud kohalik neil voolu välja lükkas.
Teisel pool oli näitlejate lahkumisõhtu, nemad laulsid selge diktsiooniga haledaid lüürilisi laule sellest, et kaugel, kaugel, kus on mu kodu ja sinule kullast südant ja jää vabaks Eesti meri.
Väljas oli hall parv sääski, telgi ees sipelgad ja Karl oli kuskilt saanud kirbu.
Uff!
Õnneks meeldis Karlile väga Arabella, kus mängis nimiosa tema endine lasteaiakaalslane ja ka laevasõit. Tagasi tulles oli pisut tuult ja laev kõikus meeldivalt. Harrastusnäitlejad laulsid meri mu meri, kui mind suudlesid su huuled, tallinn sa tornide linn ja heitsid laintesse pudeliposti kirjaga: KÕIK PORGANDID ON OTSAS, AIDAKE! NAISED PRANGLILT - sest ainus paber, mis leiti, oli kellegi porgandiostu tšekk.
"Kirjutame nüüd uue kirja: ME TEGIME NALJA!"
Hahahahhaaaa....
Aga Pranglile ma lähen ükspäev veel ja siis vaatan kõike korralikult.

Reede, 25. juuli 2008

ÖÖ ja hommik Hiiumaal




Kahjuks pidin üles tõusma koos päikesega, nii ei saanud ta minu peale langenud kastet ära kuivatada. Nüüd ma olen Filjandi Folgil. Siin on nii palju linases rüüs ja pikkade juustega inimesi, et ajakirjanikud ei paista nende vahelt väljagi.
Ja mul on uni.
Nüüd on siis see koht, et sellist Eestit mul oligi hädasti vaja.
Olen puhta yksi mere ääres (tegelt on mereni kolm meetrit), lageda taeva all ja just hakkas pea kohal paistma Suur Vanker.
Mingil ajal ma leidsin, et palju mugavam on magada otse lageda taeva all ja paremat kohta selleks ilmselt polegi.
Taevaserv on mere kohal veel natuke apelsinikarva ja pimeduses tuiavad üksikud sääsed. Nagu selliste asjade kohat kirjtaks Guldbranssen: Ja olla oli otse ebatõeliselt hea!
Siin on üks vana piirivalve torn. Kunagi, kui üks mu tuttav oli kaotanud lähedase sõbra, siis ma tassisin ta siia. Oli soe Hiiumaa sügis, tähed särasid ja öö oli pime. Ronisime koos torni ja olime vait. Ta heitis mulle üldiselt ette, et ma teda ei aita tema mures ja samas ei olnud nõus minuga sõnagi rääkima, nii-et kui ta mulle ühel ööl helistas, siis ei osanudki ma midagi muud välja mõelda, kui temaga ringi sõita.
Ronisin vapralt ka nüüd korruse jagu üles, aga siis avastasin, et torni lauad on puhta pehkinud. Sellega kadus mul usaldus ka rauast osade vastu ja tampisin jälle tasakesi alla.
Nüüd olen lugenud suurepärast luuletust kuust (seni avaldamata, auor mina) ja otsinud kummimadratsi korki. Seda pole pimedas üldse nii kerge teha.
Muuseas, mu tekk on kattunud kastega. Aga see-eest on minu ees silmapiir (tavalise vaatepunkti asemel).

Neljapäev, 24. juuli 2008

Olen Hiiumaal. Jätkuvalt tööasjus ja sedakorda on kaasas ema.
Hommik algas nii, et mul oli vaja tingimata näha poebussi tema esimeses või teises peatuses ja siis oli äratus varajane. Pidin kiiresti ka ühe loo ära tegema hommikul enne väljaminekut, aga saime ikka suure kiiruga enam-vähem õigel ajal minema.
Noh poebuss jäi tund aega hiljaks. Ema luges vanu Eesti Naisi ja ootas kuni ma helistasin igale poole ja seal kuskil Nõmba teeristis kõõlusin, siis inimesi pildistasin ja nendega rääkisin.
Peale seda oli kohe kiire, esiteks oli mul kõht kole tühi ja teiseks pidin juba hakkama minema Murdlainetuse proovi Suursadamas.
Taeva kingina selgus, et Kärdlas on avatud tõeliselt supertasemel kohvik, kus saab Tseiloni teed ja sadat sorti kohvi, maitsvat suppi ja hõrgutavat šokolaadikooki.
Sinna sattus ka kohaliku lehe peatoimetaja ja ema ei pidanud poolt tundigi ootama, kuni saime esmase info vahetatud.
Siis panime padavai proovi. Sellega läks paar tundi ära, päike praadis jubedalt otse näkku.
Õnneks saime koos näitlejatega süüa ja pärast ma teadsin lähedal ühte randa kadakate vahel. Kuni ema päevitas, lugesin ma kiiresti meile ja tegin hädapärasemaid töid, ise hiiglaslikke sipelgaid (kuklased?) peletades ja klaviatuurilt kadakaokkaid pühkides.
Kui valmis sain, siis polnud enam midagi juulitada, Kärdlas oli algamas kohe loomaõiguslaste meeleavaldus ja tormasime sinna.
Need jäid algusega hiljaks natuke vähem, kui tund aega. Ka kohaliku lehe vabakutseline reporter ootas närviliselt ja muudkui helistas loomainimestele, et kus te nüüd juba...?
Rääkisin vahepeal politseinikega ja siis lõpuks sai ka meeleavaldajatega ühele poole.
Ema luges ikka neid Eesti Naisi, sain kuskilt terve paki 90-te alguse omi, tõesti päris huvitavad.
Siis ruttasime kultuurimaja juurde WiFisse, panin siva pildid üles koos tekstiga, aga ikka läks aega, kiirus polnud eriti hea. No ema vist tukastas natuke või tegi ta oma ristsõna, mitte ei mäleta. Aga siis oli juba nii kaugel ka, et tuli tagasi minna valgustusproovi, sest ei tea, kuidas juba homme sealt peaproovilt pilte üldse saab.
Napilt saime näitlejate sööklast veel kohvi ja siis hakkas juba peale. Kähku sain vallavanemaga ka ära räägitud ja näitlejatega paar sõna, aga hästi sosinal, neil on proovides kord karm.
Kui apelsinikarva kuu välja tuli ja värvilised tuled põlema pandi, said mul akud tyhjaks ning kerge südamega võisn ära tulla. Ema oli päris üllatunud, kui ma teda tema kahe fliispleedi seest otsima läksin tribüünil.
Praegu ta magab, aga muidu oli tema meelest kangesti huvitav päev.
Mul käib peas kõik ringi nagu karussell, nii loomainimesed, Hele Kõre kui poebuss.
Aga ma ei kurda. Ikka parem, kui kontoris laua taga. Vist.

Laupäev, 19. juuli 2008

Vedasin täna lapse jahimeeste kokkutulekule kaasa. Kujutasin ette, et tal võiks olla seal ehk huvitav ja et üleüldse peaks vahel koos lapsega olema nädalavahetusel.
Üldiselt vedas kõik viltu, laps ei tahtnud puhuda jahisarve ega kuulata räuskavaid jäägreid, nohises ja tundis mulle mu igava töö pärast kõvasti kaasa.
Õnneks andsid Vormsi jahimehed meile kamaka metssealiha ja pärast seda hakkas päike jälle paistma.
See töö jah... viimase aja kõrghetk oli see, kui läksin fotograafiga pildistama ja ta unustas aparaadi kaasa võtta.
Pildistasin siis ise oma mobiiliga.

Teisipäev, 15. juuli 2008

Tige mükoloog

Keegi naine saatis pildid hiidmunadest, need pole küll eriti haruldased, aga inimesed alati imestavad, kui jalgpalli mõõtu seened äkki õue kerkivad.
Võtsin juurde teaduri kommentaari ja tahtsin teada, miks neid seeni siis samal kohal igal aastal ei kasva. Ma ei tea, mis valesti läks, aga... torus oli esmalt pikk vaikus.
Siis turtsus mükoloog, et miks ei kasva, miks ei kasva! Ei taha ja ei kasva! Kust mina seda üldse teadma pean!
Vastasin natuke jahmunult, et noh näiteks sellepärast, et ta nime taga seisab botaanik ja mükoloog.
See ajas ta veel pahuramaks.
"Aga see on lihtsalt nii loll küsimus, et sellele ei saagi vastata!" viskas siis.

Ups.
Edasi läks nii, et ta võttis riiulist seeneraamatu ja luges sealt mulle vajaliku info ette.
Ma rohkem ei hakanud midagi küsima ka.

Esmaspäev, 14. juuli 2008

Vaatasin tõsielul põhinevat filmi. Peaosaline nuttis peaaegu kogu aeg ja mida rohkem pisaraid, seda suuremad plaanid tulid. Tema kaaslane oli alailma ahastava ja kaasaelava näoga ja nägi välja nagu lastud vares.
Olin filmi lõpuks täielikus masenduses ja otsisin netis asja kohta lisateavet. Tulemusena leidsin, et filmi allikaks olnud isikul on oma veeb koos piltidega ja ta näeb seal välja lihtsalt kohutav.
Pean nüüd järele mõtlema: kas nutta (suures plaanis) või liibatga ringi sorakil varesena või mõlemat korraga.
Kindel on see, et peeglisse ei maksa vaadata, näib et igatsugu true storyd on need kõige hullemad ketserid.

Pühapäev, 13. juuli 2008

Pildike traumapunktist


Reedel pidin viima haavatu ühe pealinna haigla traumapunkti. Minuga koos saabusid tibilik neiu ja vene noormees.
Neiu: Oh, ma ei tea mis saab! Ma üldse ei taha, et kipsi pannakse!
Noormees: Mühüh...Noh ei tea ju mis sul seal... äkki peab ainult Fastum geeli peale...
Neiu: (Kiljatades) Niiiiii valus on! Oh... Oi aga see sõnum oli nii armas, mis sa saatsid!
Noormees: (Vahib kohmetult maha)
Mina: (Kõõritan silmad peast, et aru saada, mis neiul viga võiks olla. No ei saa aru.)

Neiu tibitab vahelduva eduga edasi. Vahepeal oigab, teeb lapse häält, sellist ninnunännu, nii hea, et sa said tulla.
Noormehele meenub, et ta nägi avariid päeval: Täitsa lõpp, kus buss pani tsiklile sisse, nii-et pamper lendas ära ja, a tsiklimehel polnd midagi, esimest korda nägin sellist asja!
Neiu: Ah soo...
Noormees räägib edasi palavast päevast, et tahaks ujuma.
Neiu vastab etteheitavlt, et TEMA ei saanud kontoristki välja ja nüüd need valud, oi siit läheb kindlasti siniseks ka jaa.
No mina ei saa ikka veel aru, kust tal midagi viga on.
Neiu pääseb arstide juurde protseduuride tuppa ja jätab oma kodinad poisi juurde.
See tammub. Võtab õpetliku broshüüri, mis räägib marutaudist. Ohkab.
Mingi aja pärast tuleb tüdruk tagasi, oodatakse röntgenit. Poiss annab kähku kodinad ära ja tormab tualetti. Tüdruk on pettunud näoga, aga oigab hiljem uue jõuga. Imestan, et noormees veel vastu peab.
Saan neiu kõnest tuttavale aru, et ta oli päeval tööl kiirustades käega vastu ust tormanud.
Tuleb arst ja varsti tuleb ka neiu - tal kästud apeteegist Lioton 1000 geeli osta käele...
Palju see maksab, sa ei tea vä, kas mul üldse niipalju raha on, tibitab neiu täistuuridel.
Maksa kaardiga, soovitab poiss loiult.
Automaat võttis kaardi ära, ma ei saa ju noh, ma ei tea, palju mul raha üldse on, teeb plika etteheitvat titehäält.
Ma maksan ise, kui sul ei piisa, saab poiss asjast lõpuks aru.
Jah ja mina teen sulle pärast ülekande, säutsub plika ja haagib end kutile külge nagu kaan.

Tõesti: Run, Forest, Run!!!

Esmaspäev, 7. juuli 2008

Kuulake seda

Hommikul tööle sõites hakkas auto lõpupoole imelikku häält tegema. A. (nagu Asjatundlik või ka Aldebaraan) vihjas võimalusele nagu võiks olla kütus lõpukorral.
Minu meelest oli kütusekriipsu ja päris põhja vahel ruumi. A soovitas sel juhul koju sõites valmistuda selgitama vihastele autojuhtidele, miks ma tipptunnil keset teed ees seisan.
Tegelikkuses oleks mul seda äärepealt tulnud selgitada vihasele trammijuhile, sest seal Linnahalli lähedal rööbastel see auto seisma jäi.
Minu röögatustega samas taktis suutis ta hüpata enam-vähem normaalsesse kohta mõnikümmned sammu eemal. Statoil polnud sealt eriti kaugel, aga minu meelest polnud asi ikkagi kütuses. Vastikul moel oli mobiil koju jäänud ja ma ei saanud end sinna külge riputada ja maailma appi nõuda.
Nii et kihutasin kanistriga, mis autos juhtus olema, Statoili ja pigistasin sealt paar liitrit paaki. Paagid on ka sellise nurga all, et... Nojah, pärast mõningaid tulutuid käivitamisi läks käru käima.
Ja käis esimese bensiinijaamani ja sealt edasi veel paremini.
Ajakulu pärast nördinult löristasin kodu poole, tuju paranes aga märgatavalt, kui nägin Merivälja alguses üht uhiuuest majast välja keeranud Hondat, millel oli juhipoolne esiratas välja väändunud. Auto oli kuidagi saanud end teele risti ja pani kinni kogu suuna. Sees paistis keegi kätega vehkiv naine.
Taevale tänu, mul läks palju paremini (aga ma ei usu, et viga oli kütuses, näidiku järgi...), aga kui homme väga ei saja, ei puhu kõledat tuult jne, siis lähen tööle bussiga.

Aga eelmise sissekande järjeks nii palju, et täna rääkisin ürituse peakorraldajaga. Esimese asjana küsis ta: kas käisite seal öisel laulmisel... ah nii, ei jõudnud...kahju, kahju, see olevat olnud päeva parim asi...
A ta ise kah ei käinud, nii-et ma arvan, et sinna oli planeeritud ajakirjanikele mingi LÕKS.

Pühapäev, 6. juuli 2008

Medali asjus

Reede pärastlõunal istusin oma vesiseid silmi pühkides tööl ja tegin olulist uudist, kui sisse vajus kohe-kohe puhkusele minev meeskolleeg.
"No mis sina siin küürutad nii mornilt!" üürgas ta. "Naerata! Elu on ILUS!"
Pobisesin midagi oma silmapõletikust ja tööst ja siis ta läks tõsisemaks.
"No mis sa siis istud siin," ütles ta etteheitvalt. "Ega keegi sulle medalit ei anna selle eest."

Jee, right, mõtlesin ma eile hilisõhtul Jäneda mõisapargis seda meenutades. Sisuliselt ei lähe tõesti pikemas perspektiivis kellelegi korda, kas ma lähen kesköisele sõdalaste pingi lahti laulmisele või mitte. Ja tegin vapra otsuse - lähen koju!
Selgituseks teiste elukutsete esindajatele - kui tuleb üritusest kirjutada pikk lugu, siis on kohapeal viibimine selline nagu Maša marjakorjamine - veel natuke siin ja siis veel natuke vaatan igaksjuhuks seda ja siis peaks äkki võtma veel tollelt paar sõna... noh ja nii see aeg läheb.

Aga eile oli mul hilja peale jäämiseks isiklik põhjus - simmanipundiks olid KIhnu Poisid ja ma olen ammu tahtnud nende plaati saada ja seda nad müüvad ainult oma esinemistel.
No ega seal midagi erilist ole, aga merelaulud ja laulavad mehed, kes on sünnist saadik jalgupidi meres olnud.
Aga plaate sai ainult vaheajal, nii et pidin nii kaua passima. Seal astus minu juurde reibas naiskolleeg, kes oli esinenud kuskil tantsurühmas.
"Nad olid meil ühel jõulupeol laulmas," viipas ta käega lava poole. "Ja saad aru - neil polnud muud, kui merelaulud! Lõpuks keegi läks ja küsis, et no kas te muust ei oska laulda, nii ära tüütas!"

Tõesti, mida nad siis ootasid kihnlastelt, kes esinevad ka alati triibulistes meremehesärkides?

Kuna ma ilmselt millegi eest medalit ei saa, siis võtan nüüd aja maha ja lähen metsa.

Teisipäev, 1. juuli 2008

Ei, ma ei ole ikka veel siia midagi kirjutanud.