Mitu asja

"Kas ma olen sinu meelest rohkem laisk või rohkem energiline," küsisin poja käest hommikul.
Ma ei viitsinud teki alt välja tulla, et sõita jahimeeste üritusele Eesti teise otsa.
"Energiline," vastas tema lojaalselt.
"See on vale," ohkasin mina, tulin teki alt välja ja sõitsin siiski minema. Kuigi oleks pigem jäänud voodisse, sest olen laisk.

 Energiline on näiteks Merepiilu. Kes seda teab ja kes ei tea, aga me võtsime vennaga rendile ühe maahurtsiku, kus aeg-ajalt oma üksildasi tunde veeta. See on selline kehvas, kuid mitte kõige kehvemas seisus majake, kus vist varem on elatud ainult suvel. Nii-et väga talvekindel see just pole.
Viimased külmad olid veetorud ära jäätanud ja ootamatult ei tulnud kraanist vett. Olime Merepiiluga kogunenud õhtuseks saunaks ja pidime nüüd natuke mõtlema.
Mina mõtlesin, et noh hädapärast vett on. Pliidil potis ja kahes viieliitrises potsikus ja ämbris ka.
Ja et vajadusel võiks ju ka sõita mõni kilomeeter Türile ja sealt juurde tuua. Aga et vist ikka pole vaja.

Merepiilu aga istus oma nutiseadmeid näppides, siis kehitas mütsi ja ütles ootamatult, et noh, kas võtame ämbrid ja lähme toome nüüd kraavist vett?
"Ee..." nämmutasin mina. See oli päris ootamatu ikka ka.
Et hakata nüüd pimedas kuhugi metsa serva kolistama ja kas seal kraavis vettki on?
Tasapisi hakkas see mõte mulle meeldima. Kuigi vett otseselt vaja polnud. Tänapäeval on väga harva vajadus midagi sellist imelikku teha ja nii ma siis arvasin, et just! Toome jah kraavist vett!

Võtsime ämbrid ja kopsiku (vahel on väga raske ämbriga küürutada ja kopsikuga on parem) ning kõndisime kraavi äärde, mis oli täitsa olemas, aga jääs. Mina siis näitasin lambiga valgust, Merepiilu tagus jalakese ja kopsikuga jääd ja ammutas meeldivalt loodusliku muda järgi lõhnavat vett.

Lisan pildid tegevusest pimedas ja sama koha päevavalgel:

 Siin ka maja ise:

 Kahjuks ei leia ma hetkel pilti sellest, kuidas me kõik rõõmsalt nahkhiire-toas telekat vaatame. Nahkhiire-toa lae peal elab nahkhiir ja kord, kui ma seal raamatut lugesin, lendas ta mulle peaaegu vastu pead. Pidin tule kustutama ja minema teise tuppa lugema, nahkhiir aga muudkui krabistas vihaselt ja tegi paar lennutiiru mööda tube.

Maja taga on mets ja selle ääres kasvab tamm, kus käivad sead nagu sööklas korrapäraselt kohal. Tore maja.

Aga jah, ma tahtsin rääkida energilisusest ja sellest, kuidas Vahemeri ühe presidendiga vestles, aga ma seda ei saa praegu teha, sest muidu räägin ühe üllatuse välja.