pühapäev, 31. jaanuar 2010

Õhtust saadik käib mäng, kus Kuningannat (vanaema) valvab Valvur (Karl) ja teenindab Teenijanna (Aira).
Kuninganna hakkab ilmutama väsimusemärke ning teatas, et ta on sõitnud tõllaga külla ning praegu on kohal Kuninganna Kokk, kes ei vaja teenindamist.

Personal kisub praegu kombekaid selga ja suundub lossi talle lumest puhastama.

teisipäev, 26. jaanuar 2010

Sain õpetajalt kena ja põhjaliku vastuse.
Mille keeras pea-peale see, kui ta lõppu, peale muid põhjendusi kirjutas: ja nii me siis koos paralleelklasside õpetajatega otsustasimegi...

Hallooo! Auuu! Kuku!
Kallid õpetajad! Teie EI saa sellist asja otsustada ju, kui te õpetate üldhariduskoolis, kus pole õppemaksu ega mingeid kokkuleppeid!

Inimestel on oma mull ja midagi pole teha.
Aga muidugi kirjutasin talle sellest hoolimata, sest lõpuks pole minu laps ainuke, kes seal nn hindelisi töid tegema määrati.

Ja tendentsina on selline õpetajate otsustamine halb märk - kui nad otsustaksid klassikaupa ajakirja tellimist ntks Hiiumaal Lauka põhikoolis, poleks poolel klassil selliseks kulutuseks lihtsalt raha nagu neil juba nüüd pole raha koolilõuna jaoks, mida seetõttu maksab vald.

Ehk peaks sinna kolima?
Vanu Tähekesi on ka juba hea hulk ja laps oleks nendega seal tegijam, kui mõni teine siin oma ägeda suusavarustusega.

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Hommikune läänetuul tõi nii palju sooja, et jätsin jopi koju varna ja tulin kampsikuga tööle. On lausa lämbe selle varasema lõikava idakaarte vihina järel!

pühapäev, 24. jaanuar 2010

Hiilgav!





Käisime Vahemerega külas Marekil.
Tal läheb väga hästi - tal on isegi oma jääauk sauna juures!
Mida üldse praeguste ilmadega veel tahta?

reede, 22. jaanuar 2010

Mõtlen

Nägin e-koolist, et lapsel on tulnud teha üks hindeline töö, kuna tal ei olnud kaasas ajakirja Täheke.
St et sel ajal, kui teised lugesid Tähekest, tegi tema mingit tööd. Millist, seda ma ei tea.
Ta sai küll viie, aga...
Asi on selles, et nimetet ajakirja tellimine/ostmine on selles koolis esimesest klassist peale kohustuslik.
Kui me võtame nii, et algklassides käib seal koolis 350 - 400 õpilast, siis on see muidugi ca 6000 tiraažiga ajakirjale selge õnnistus, kui ostmine kohustuslikuks muuta.
Klassijuhataja on saatnud ka mitmeid meile, kus meenutab ja manitseb ajakirja tellima.
Ma ei ole seda siiski teinud.
Perioodikat on mu kodus nii palju, et selle vahele moodustuvad aeg-ajalt käigud. Ja tellida juurde veel üks ajakiri, mida laps varasemalt on vaevu kätte võtnud...Milleks?
Et ta ei peaks koolis tegema "hindelisi töid"?
Mõtlen praegu. Kas a) paluda selgitust ja küsida viidet, milline määrus või seadus annab õiguse lastevanematelt Tähekese tellimist nõuda b) hankida see sindrima ajakiri, mida enamikes kohtadest ei müüda ning mille saamiseks tuleb läbi joosta kolm kioskit või kaks raamatupoodi.

Samas - saan aru, et peaks hoidma suu kinni. Kuulu järgi pandi eelmisel aastal ühes linnalähikoolis kahtesid neile, kel polnud suuski...

neljapäev, 21. jaanuar 2010

No nii, siin ta siis on, Eliisabet Jõhvi...

Mulle pakuti bernhardiini, alustas Vend oma vagal moel.

Ah nii, vastasin ma ning jahvatasin 10 minutit igasugustest koertest, kes mulle pähe tulid.

... ja ma siis võtsin ta, lõpetas Vend.



Koera nimi on Babilon (mitte segi ajada Babüloni või Babyloniga, kes on ilmselt HOOPIS teised koerad.) Peale perenaise surma jäi koer kõhnaks ja kurvaks, vana oli ta juba enne ning nüüd on ta kammimisel ja hooldamisel uues armastavas peres.

Eakusest hoolimata suudab ta kuuldavasti teha uhkeid hüppeid ning käitub muus osas hmm... bernhardiinlikult.


kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Külm ikka

Võtsin ette jalavanni, sest väljas on nii külm. Selline isiklik väike võitlus pakasega.

teisipäev, 19. jaanuar 2010

esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Kagutuul viib kaladki pajast

Nagu väga vastikult külm on. Esimest korda sellel talvel on täna tõsiselt külm, see tuleb muidugi sellest tuulest.
Ostsin isegi soojad kindad, õnneks hinnatakse neid juba poole võrra alla ja see on hea - mu kolm paari häid kindaid ei ole küll kadunud, kuid minust väga kaugel, asemele olid autosse jäetud ühed roosad ja need olid natuke väikesed ja väga karvased.
Njahh.
Mulle kolisid eile naabrid. See on tore, sest nad kütavad oma majapoolt ja mul peaks siis ka teoreetiliselt ju soojem olema. Halb on see, et ma ei saa enam hommikuti pasundada sooja teki alt: laaaaaps! tõuse üleeeees! ja kuulata varahommikuti ja hilisõhtuti meeltülendavaid muusikapalu nii kõvasti, kui vahel tahaks. No mis seals ikka. Lähen ja pildistan kuud.

laupäev, 16. jaanuar 2010

Järjekordne sünnipäev

Täna käis laps siis J. sünnipäeval, mis oli tähelepanuväärne seetõttu, et J. on esimene tüdruk sünnipäevale kutsujate hulgas.

J. ema võttis ette lennukalt - külalised kutsuti kokku Pirita spordikeskuse suusarajale. Karlil suuski pole, siiani on tema suusatamistihedust arvestades olnud mõistlikum neid laenutada.
Eks siis ka seekord. Teistest lastest mõnel oli oma kasvule sobiv komplekt, ühel ema suusad, teistel ilmselt väiksemate vendade-õdede omad. Kava oli selline, et kõik lapsed suusatavad vaimustunult kaks tundi, söövad suppi ja kooki ja mängivad mõistlikult veel 1,5 tundi.
Tegelikkuses suusatasid nad torisedes ja porisedes ja kukkudes pool tundi, puukisid end toitu täis ja olid valmis käratsema ja huilgama.
Kui mina Karlile järgi jõudsin, siis vedeles suusakeskuse ees lumes näost roosa J., ta ema tuli joostes rajalt ja näis pisut endast ära olevat ja mures, et mõned lapsed on kuhugi kadunud.
Peoks renditud ruumi keskel tortide ja kausside vahel istus J. vanaema ja jõi midagi roosast Barbiega plasttopsist.
Ma keeldusin kohvist ja teest ja supist ja koogist, sest siis oleks pidanud Karl oma õueriideid ja saapaid hakkama ära harutama, aga see mõjus seltskonnale nii murettekitavalt, et mulle suruti kaasa kaks prisket tükki küpsisetorti. Taldrikul.
Kes teavad, need teavad, et autot mul praegu pole. Nii leidsingi end tatsamas mööda metsarada bussipeatusse rahuloleva Karliga (küpsisetort on ta lemmik) ja palja koogitaldrikuga.
Sidusin taldrikule salli ümber ja nii oli kõik korras.
Siiski ei meeldinud mulle miski: iseenesest on kena, kui linnalapsed viiakse metsa alla värskesse õhku, eriti, kui selleks on nii lahedad ilmad nagu praegu, aga... ilma selle sünnipäevata oleks minu linnalaps olnud täna maal vanaema juures nagunii ja mina oleks tädi juures saunas vett kerisele loopinud.
Ja see lapse organiseerimine, viimine ja toomine, suusalaenutus jms - see on tüütu.
Ma tahaks, et need lustakad sünnipäevad ei nõuaks nii suurt ajakulu. Lastel poleks olnud midagi ka selle vastu, et J. aias mängida ning hiljem kakaod juua.
Siin linnas on lihtsate asjadega alati nii keeruline.

neljapäev, 14. jaanuar 2010

Hiiumaast veel

Hiiumaal oli seekord hirmsasti lund, nii-et igaks juhuks vaatasime, et lapse labidas ikka autos käepärast oleks.
Pusisin ühe pildirea ka kokku oma katkuva programmiga, sest endalgi on veider nii valget ja lumist saart vaadata. Muidu on detsembris Hiiumaal ikka veel viimane kukeseenel käik ja jaanuar siis võtab lörtsisemaks.
Kuna tuul puhus veetaseme madalaks, siis ei saanud me plaanitult pühapäeva hommikul ära minna ja läksime hoopis sellisesse kohta nagu Nurste palvemaja.
Omal ajal metsa veerde ehitatud majja mahuks 400 inimest, aga praegu käib väike kogudus koos ühe abiruumis, mida köetakse tuntud hiidlase annetatud ahju abil.
Koguduse ninamees on ca 80 aastane mees, kellel on 2 puusaproteesi, 1 põlveprotees, 1 neer ja Niva. Jõulu eel varitses mees kaks päeva PUU OTSAS, et lasta oma ma-ei-mäleta-mitmes siga ja teha koguduserahvale maitsvaid kinke.
Siga saadi kätte ja ühel inimesel nägin kodus ka vanaisa aegset puunõud, mis oli välja veeretatud selleks, et sinna terve metssiga soolata.
Ühel teisel koguduseliikmel oli sahver maast laeni täis moose-mahlu, millest märkimisväärse osa moodustasid samuti eaka härrasmehe tehtud ja kohaletaritud hoidised. Mees lihtsalt ei raatsinud õunu raisku lasta, tegi mahlaks ja annetas laiali.
Aga enne seda käisime muidugi Kõpus, kus sõbrad elavad imelises kohas ning saab majaka valgel end saunast tulles hanges jahutada.
Ja pika talulaua taga teed juua ning elust ja ilmast rääkida.
Sealsamas köögilaua taga on Vahemere poolt lauldud ka see laul, mis piltide taga kõlab, lindistatud vaikselt ja kellelegi ütlemata suhkrutoosi taha lükatud käepärase jublakaga ja natuke proovitud hiljem hullemaid sisinaid ära võtta.
Sihuke kodune värk, ühesõnaga.
Kolmeminutilisel pildireal siis Hiiumaal käik alates Kilulinnast ärasõidust kuni Scania taasnägemiseni Heltermaal.
Loodame, et hiidlaste sisetunne ei peta ja peagi saame jääteed mööda vuriseda.




teisipäev, 12. jaanuar 2010

Lühidalt

Karmi talve tõttu soetasin siiski puhuri. Peale lisati tasuta müts. Vihje puhuri tõhususele?

pühapäev, 10. jaanuar 2010

Hiiumaalt

Hiiumaalt tulime ja hilja jõudsime ja maja on jube külm. Päris auru ei puhu veel, aga kaugel sellest ka pole.
Kuna Leedo võttis väinast vee ära (Käina poe müüja kindel väide), siis jäime hommikul saarele lõksu.
Keskpäevase saabumise asemel jõudsime paaaalju hiljem. Saareline elu, ei saa valida neid rõõme ja muresid.

esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Ja need teised ka

Võtsin töölt näppu ajakirja Naised. Oma ehmatuseks leidsin, et ajakiri on kujundatud kalendrina ja iga kuu juures on üks jutt mingilt selgeltnägijalt.
Nad olid kõik ennast üles löönud ja poseerisid halattides, kirevates kuubedes ja enamasti kaardipakkidega.

Oli ka üks tegelane, keegi Jõhvi Mare, kellel on peos suur õlgedest rist. Tema näeb ette suuri tervendamisüritusi Olevistes ja üldse vaimsuse uuele tasemele jõudmist.

Pisut teistsugune on ka Paide Anna - temagi on loobunud läikivatest kuubedest ning pähe tõmmanud keedupoti ja lubab raskusi järgnevaks 25ks aastaks.

Rohkem ma ei lugenud, sellest piisas.

Nüüd hakkasin lambist kuulama Kaugveri kirjutatud kuuldemängu "Padaäss", kus noored vaidlevad rannas, kas kaartidelt saab ennustada või mitte.

On selline päev täna.

laupäev, 2. jaanuar 2010

Lubadused uueks aastaks


Kahjuks näib, et hakkan juba unustama tänavusi uue aasta lubadusi, küll on aga mul meeles teiste omad (nagu üks, kes lubas olla lahkem ja teine, kes lubas minna mehele, muidugi, kui on sobiv juhus).
Karl arvas, et selline lubaduste andmine on pisut kahtlane, sest: "On ju asju, mida tahaksid väga teha ja neid, mida ei tahaks üldse teha."

Siiski arvas ta, et on edaspidi korvpallis veel usinam ja läheb kuhugi lahedale reisile. See viimane on mul ka plaanis, õieti ma olengi otsustanud minna lahedale reisile lapsega ja ühele teisele, kus pole peegleid, aga näeb iseennast siiski õige hästi.

Viimati oli üks selline reis üsna ammu, Vahemerega Niilusel. Sinna minnes igatsesin pisukest aega, et mõelda vagasid mõtteid ning lugeda sinna juurde salmikesi pühakirjast. Neid hetki ei olnud kuigi palju, kuid olid mõned teised.
Näiteks see hommik, kui kõik grupp tormas varavalges vaatama järjekordseid templivaremeid.
Mina magasin kauem, sõin rahulikult ning lugesin laevalael õnnelikuna raamatut "Surm Niilusel", mis ajas väga naerma ühte inglise abielupaari.

Või siis see, kui me lasime Kuningate Orus omapäi jalga ning ronisime ühele ümbritsevatest mäeseljandikest. Seal olid varjulised paigad, kuhu kohalikud olid keha kergendanud, sest tualetid on ilmselt vaid turistidele ning meie jalgade all olid seinakaunistused hauakambritest, mille vanust mõõdetakse tuhandete aastatega.

Hoidsin üht sihukest seinakaunistuse tükikest peos ja jube kiusatus oli see kotti panna. Mõtlesin vaid, et kui mind sellega tabataks, siis oleks äärmiselt raske seletada, et ma ei olegi seda kuskilt taskunoaga lahti kangutanud.

Jah, seal olid hetked, millel on kaal nagu mõnel püramiidil.

Ma soovin teile, sõbrad, et teil oleks neid hetki sellel aastal ja et neis oleks rahu ja äratundmist, mis on selline toimiv ja lihtne nagu ankur koos ketiga.

Eks siis pärast loeme tibud ka kokku.