Pühapäev, 30. detsember 2007

Vanaisast ja Saaremaast


Ma räägin nüüd natuke vanaisast, sest nii vanu inimesi ei näe lõpuks tihti, eks ole. Mu vanaisa sündis 1915. aastal Saaremaa lõunarannikul, kus enne teda oli sündinud ja surnud juba hulk ta esivanemaid vähemasti 17-st sajandist saadik. Üks perelegend räägib ka et kunagi 400 aasta eest läinud sealkandis põhja rikkalikus lastis taanlaste laev ning eluga pääsenud taanlased seadsidki ennast seal maanurgas sisse ja kuskilt sealt see meie sealne suguvõsa ots alguse saigi. Taanlaste varandus aga on ikka veel ranna lähedal merepõhjas.
Nojah, vanaisa kasvas hulga õdede ja vendadega rannatalus, tegi lammastele heina, õppis selgeks peenema sepatöö ja hiilis muudkui silmanurgast mere poole. Mingil hetkel kutsuti ta EW ajateenistusse, algul oli ta Pärnus ja siis valvas Kadrioru lossi, nägi nii Laidoneri (kes läks alati uhkelt mööda) ja Pätsi (tema ikka ütles tere ja surus korra kätt ka).
Pärast seda tegi vanaisa veel ühte ja teist ning põrutas siis kaubalaeval maailmameredele, seilas ookeanidel ja käis läbi palju maid kuni ta Taani väinades alanud teise maailmasõja tõttu sakslaste poolt kõige laevaga arestiti ja siis rongiga kodumaa poole tagasi saadeti.
No ja ühel hetkel mobiliseeriti ta Eesti laskurkorpusse, nägi seal mitut vett ja vilet (Velikije Luki, Tehumardi lahnig jms), sai kaks korda haavata ja tuli eluga koju.
40-te lõpus juhtus jälle tähtsaid asju – abiellus 34-aastaselt mu vanaemaga ja sai vastloodud kolhoosi esimeheks. Ajad olid vaesed, esimehe aastapalgaks oli paar saapaid. Kalurikolhoosi juhtimine ei läinud just üleliia hästi ja mõne aja pärast anti talle teine töö autojuhina. („Kui poleks laskurkorpuses olnud, siis oleks vangi pandud,” ütles isa.)
Vanaisal ja vanaemal on kolm last, seitse lapselast (mina olen kõige vanem ja mäletan kõike kõige paremini) ja praeguse seisuga kolm lapselapselast.
Sel suvel Saaremaal käies nägin aidas vana kannelt, osad keeled puudu, ülejäänud roostes. Kunagi väga ammu mängis vanaisa sellel, aga enamasti ta laulis niisama laule nagu näiteks: „siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läks merele” või „meil külas elas neiu, keda hüüti lutika-viiu”. See oli alati suursündmus.
Aga. Ta oli suurepärane vanaisa, tõesõna, just selline nagu nad peavad olema – lahke, lõbus ja leidlik ja natuke vanaema pelgav muidugi ka. Ta kahest tütrest üks väitis, et ei mäleta, et isa oleks kunagi nendega pahandanud. Mina mäletan, et minuga vanaisa pahandas ükskord („no mida sa teed,” ütles ta), aga ei mäleta, mispärast. Vend aga rääkis, et siis kui ta sõitis oma punnvõrriga paadisilla servale ja sealt sellega vette kukkus, nägi ta küll olevat vanaisa meeleheitliku ja suhteliselt nördinud.
Seda, mida ütles vanaisa, kui üks teine lapselaps ta sapakaga vastu garaažiseina põrutas, ma ei tea. Aga kuna laps oli väike ja elav ning vanaisa õpetas talle ilmselt ise, kuidas võtit keerata, siis ...
Suvel istusin aida kulunud uksepakul, vaatasin kuud ja kadakaid ja mõtlesin, et kui vana ma olen. Seal kiviaia kõrval tulevad vaikuses imelikud mõtted pähe. Umbes samas kohas seisis matuste ajal vanaisa kirst. Selles kohas liigub aeg teisiti - samal kombel kui vanaisa maeti on maetud juba tema esivanemaid. Ma arvan, et ka neid pesti ja riietati enne kirstu panekut aidas ja rahvas kogunes ümber kirstu, mis asetati kiviaia kõrvale ning aida räästa all rippusid kalavõrgud ja poid.
Mõned asjad ei muutu ja see kulub maailmale ära.
Ma olen väga rahul, et üks osa minust on sellest kohast pärit ja nende inimestega seotud. Kui ajad poleks nii bürokraatlikud, siis hiiliks ma sadamas esimesele kaugsõidukuunarile ja purjetaks koka abilisena Atlandile. Kõige siidist lipu ja hõbepurjedega tükis, ausõna.
Arrivederci, vanaisa!

Teisipäev, 25. detsember 2007

Minu sünnipäevast

Kena plaan sünnipäeval toredate inimestega metsas kalpsata ja kohvi juua peab pisut edasi lükkuma. Asi on selles, et suri mu Saaremaa vanaisa ja nädalavahetusel reedest alates olen Saaremaal.
Kodus olen 30st - 1ni, andke vilet, kellele see aeg sobib läbiastumiseks!

Neljapäev, 20. detsember 2007

Tore noorus

Täna käisin Koeru vallas ühes väikeses külas rääkimas H-ga, kes sai suvel 80 täis. Muu hulgas meenutas ta oma lapsepõlve, see käis umbes nii:
H: Noh seal oli jah see jõgi, vend tuli ühekorra mulle talvel mööda seda külla veel reega. Pani reele purjed peale ja oi me tihti tegime nii. Ma olin siis kasulapseks ühe vanema naise juures Vändras. Täitsa hull eit oli ikka, lõpuks panin sealt jooksu.
Mina: Oot mida, kasulapseks?
H: Nojah noh, onu andis sinna, kui mul isa haigeks jäi ja maja põlema pandi.
Mina (ärgates hetk hiljem): Mida, maja pandi põlema või?
H: Nojah, naabrimees pani. See pani teistel ka küünisid ja ... ühe pere seal külas tappis täitsa ära kohe, sihuke hull mees oli. A siis alul olime ühes rehealuses, seal oli nii külm, et kartulid külmusid ära, seal elasime siis. Oijah kui ma nüüd mõtlen selle nooruse peale, tore oli ikka! Ega meie külma ju ei kartnud siis! Pesu polnud kellelgi seljas, muidu villased seelikud ja sukad, lasime aga mäest nii liugu et! Seelikud olid pärast jääpurakaid täis (hihihihihiii!), ei tore oli see noorus ikka! Poisid ikka tegid võidu, et kes paljajalu kaugemale jõuab joosta lume sees. Pärast siis istusid küünis, jalad karvamütsis ja soojendasid neid. Naabri tallu panime ka ikka paljajalu, päkad jäid naks ja naks jää külge kinni. (Naerab rõõmsalt tükk aega.)

Kokkuvõte: Armsad inimesed, kes te seda loete, pange teie ikka pesu selga, kui liugu lähete laskma!

Laupäev, 15. detsember 2007

Moodne mänguasi vol 2

Asjad on arenenud siis nii, et saurusepoeg koorus õnnelikult munast. Koored on ära võetud ja pandud igaveseks säilitamiseks kuhugi kõrvale. Sauruse nimi on Bronto ja praegu ta kasvab oma veekruusis.



Neljapäev, 13. detsember 2007

91. kilomeeter

Olen ikka tahtnud kinni pidada ja panna ka ühe küünla eelmisel laupäeval juhtunud õnnetuse paigale. Kahte inimest sellest õnnetusest ma tean. Teise kahega seob mind see, et ka mina sõidan žigulliga. (Ja hoian ka ikka paremale tee serva, sest mis teha kiiruses teiste autodega samal tasemel ei ole ju.)
Ma olen lugenud noore ralliässa sõprade kommentaare. Mis on kaitsvad. Ja ma olen mõelnud, millised oleksid needsamad kommentaarid sel juhul, kui noor äss oleks olnud selles õnnetuses mitte põhjus vaid ohver.
Ma mõtlen sellele asjale eelkõige seepärast, et juba natuke üle kahe aasta sõidan ma ise sel samal Tln – Tartu mnt-l peaaegu iga päev ja ei möödu nädalat, mil ma ei näeks jaburaid möödasõite, imelikke pöördeid või ilmselgelt arutuid isikuid juhiroolis.
Ja näen ka õnnetusi. Kõige selgemini on mul meeles õnnetus, kus napi juhikogemusega naine sõitis Paia risti lähedal liiga suure kiiruse tõttu kurvist välja ja selles õnnetuses hukkus teismeline poiss. Kui mina mööda sõitsin, siis oli ta autost väja tõmmatud, aga muidugi liiga hilja – kui pool pead on läinud, siis plaaster ja lohutamine ei aita. Pärast nägin politseifotolt auto verist tagaratast ja see on mul siiani selgelt meeles.
Aga mis ma tahtsin öelda – nii kui võimalust saan, panen ka sinna 91-le kilomeetrile ühe väikse küünla.

Kolmapäev, 12. detsember 2007

Kuidas ma last kasvatasin

Kuna Karl on viimasel ajal väga valima ja pirtsutama hakanud süües, siis täna leidsin, et ta võiks siiski ära süüa supi, milles olevaid herneid, porgandeid ja liha ta eraldi vabalt mugib. Rääkisin talle nälgivatest lastest ja puha, aga ta on väga kindel, kui ei on kord öeldud.
Nii et see asi venis nii tunni pikkuseks seal laua taga. Vahepeal algasid AK kuuesed uudised ja sealt tuli Olev Kengi klipp Kersti ja Arvo Sarapuust, kes Arvo kuluhüvitise eest lasteaia lastele kommi viisid. Noh, ma siis ütlesin Karlile, et kui ta suppi ära ei söö, siis tulevad onu Arvo ja tädi Kersti ja kallistavad teda.
Ja ta hakkas nutma! Tõesõna! Istus suu kõver ja silmad pisaraid täis nagu hunnik õnnetust, lusikas püsti peos.
Jah, ma saan nüüd ise küll aru, eks see olnud väiksele lapsele ikka liig ka. Ta nägi ka ju telekast seda uudist. Teinekord katsun enne ikka heaga.
Aga ärge murtsege, praegu on kõik hirmus unustatud. Karl sai loa otsida välja elektrilised vilkuvad jõulutuled ja kaunistab nendega praegu rõõmsameelselt oma voodit.
Ma ei hakka ka keelama.

Teisipäev, 11. detsember 2007

Moodne mänguasi paljuneb ise

Täna tõi hoolitsev vanaema Karlile sellise dinosauruse muna, mis näeb üks ühele välja nagu kanamuna. Kui see vette panna, siis 12 - 24 tunni pärast hakkab koor pragunema ja munast tuleb välja väike saurus. Kui seda pisikest elukat vees edasi hoida, siis hakkab ta instruktsiooni teatel paisuma ja muutub iga päevaga suuremaks.
Me palusime esialgu lapsel muna karpi jätta ja proovida seda alles nädalavahetusel, et me saaks siis kohe valmis olla, juhuks kui see mänguasi pärast koorumist ja kasvamist ise kohe munele hakkab.
Saab siis näha.

Esmaspäev, 10. detsember 2007

Küll need vaesed inimesed on tüütud!

Niimoodi ütles üks vaene inimene ühes näidendis, kes lootis kohe rikkaks saada. Aga päriselt ka, raske on elada vaeses riigis, mis pole nagu päris vaene ka.

Olime töökaaslastega nädalavahetusel Saaremaal sanatooriumis ja kuna see oli juba teine kord, siis seda võis ette teada, et naeratamine seal suurt hinna sisse ei käi teeninduse poolelt. Olgu. Ärgu siis naeratagu. Aga jube õhuke on see piir, kustmaalt teenindaja pole enam viisakas, vaid hakkab nähvama ja siis pole enam kaugel sõnelus. Viimane sõnelev suhtlus toimus vahetult enne äratulekut ja puudutas võimalust saada kangemat teed. Kui seda nagunii kannus pakutakse, siis võiks olla ju erinevad hinnad erineva kangusega teele, kohvi on ju mitut sorti kangusega, miks siis mitte tee? Ma maksaksin hea meelega natuke rohkem, kas või juba sellepärast, et mitte kuulda meeleheitel letiteenindajat rääkimas karvapealt arvel olevatest teegrammidest.

Muus osas oli sanatoorium all right. Sain käia mudavannis, mis oli äge ja siiani tuleb ühest kõrvast muda, kuigi täna ma sellega juba kuulen. Mudavanni tädi ei osanud mulle küll mudast suuremat midagi rääkida, ütles suhteliselt pepsilt, et ta ei tea midagi, kuna ei saa seda endale lubada.

Hiljem ta natuke leebus ja tunnistas, et see mudavärk talle nagunii ei meeldi ja ta käib parema meelega miski peene nimega survedušši all. Ta isegi vedas mu kättpidi sinna ruumi kohale, see oli täpselt selline nagu filmis Mehed ei nuta, kus vaest Ervin Abelit tugevate veejugadega pritsiti. Tänan väga, parem siis juba soe muda.

Lisan pildi ülitrööstitust Järvamaa haiglast, kus viimati keeldus vereproovi võtja mulle plaastrit andmast. Tema nägemuses oleksin ma pidanud istuma kurvas koridoris ebamugaval pingil, kuni verd süstlakohast enam ei immitse, aga mul polnud enam sugugi aega. Kui proovisin seda seletada, sai ta vihaseks. "Ma ütlesin! Istuge! Ukse taga ja hoidke näppu vatil peal," pahandas ta. Ma pahandasin ka, aga kuna seletamine oli slegelt mõttetu siis läksin vaikselt ja vihaselt ära.

Panen juurde kurbliku pildi Järvamaa haiglast ega hakka enam rääkima seda, kuidas arst ja õde olid suutnud tänaseks nädala eest tehtud vereproovi analüüsi vastused ära kaotada.

Nende suhtumisest aimus, et selles olen kuidagimoodi süüdi mina.
Ja siis ma nüüd mõtlengi, et kurb on elada sellises kohas, kus tee on grammikaupa arvel ja haiglas ei leidu plaastriribakest.

Teisipäev, 4. detsember 2007

Linnuvaatluskaamera

Esmalt - seda postitatud videot on mõtet vaadata ainult koos häälega, muidu ei saa midagi aru.
Asi selles, et töökoha akna taga taovad ööl ja päeval tihased, kes juba mitmendat aastat sel aastaajal alustavad maja sisse pesa uuristamist. Eelmisel talvel, kui oli linnugripi kõrghooaeg, arvas kolleeg, et see on surm, mis koputab aknale.
Tänavu arvas ta, et lindude tegevus viitab bioloogilisele kellale ja õhutab peret suurendama. Seda ma ei tea, aga olen märganud, et minul tuleb ette tööpäevi, kus kipun lõpuks akna tagant kostvas rütmis tegema isegi ainult tok-tok-tok ... tok.

Pühapäev, 2. detsember 2007

Tähelepanuväärset tänases



Täna juhtus kaks asja, mida ei toimu iga päev, aga mida võib mingis mõttes peaaegu igapäevasteks nimetada.
Alustuseks avastasin maja tagant kamba kitsi, kes seal südamerahus toimetasid. Pärast seda, kui ühel talvel mingi hull jänes meil ühe männi paljaks järas, on talvised loomakesed aia ümbruses out.
Nüüd loodame, et meie kass, kes jäneseid murrab, läheks üle kitsedele.


Teine tore asi on see, et sain autole tagaakna soojenduse, milleks on pisike ventilaator. Tööle ei lähe see siiski mitte nupust kõhul, vaid nupust armatuuril.
Asi edeneb, eks ole. Ma olen kindel, et sajad inimesed kuskil Howondalandis igatseksid endale sellist autot.