Neljapäev, 3. juuli 2014

Mõni sõna selgituseks

Eelmine postitus tõi mulle hulgaliselt tagasisidet neilt, kes veel üldse kõnetada söandasid, aga nüüd ma olen juba toibunud.
Täna tõusis küll süda kurku, kui lauatelefon helises ja seal rääkis üks reisikaaslane, kuid õnneks saime lühidalt ja konkreetselt asjad aetud: et mis see aadress on, kuhu veel mõned üleskirjutused saata...


Aga jah, käisin reisil Venemaal vanade veteranidega. Tagasitee oli see, kus mul katus sõitu läks. Kui ikka lakkamatult otse kõrva keegi räägib 12 tundi, küll siis vast võib see juhtuda igaühega.

Sellest ajendatuna mõtlesin, et tuleb see teenus ikka välja reklaamida, et kuulan teid ära, panen kõik kirja ja soovi korral kirjastan. Vend soovitas kohe selle eest kaunis krõbedat hinda küsida. Algul ehmatasin selle summa peale, kuid siis mõtlesin, et pole viga, see ongi väga pingutav.

Aga vanadest lahingupaikadest nii palju, et oli väga huvitav. Selgus, et mu teadmised sõjast olidki lünklikud ja üldised ning suuresti mõjutatud kasvuperioodil loetud-nähtud propagandateostest.

Lõpuks hakkas mul ükskõik kummale poolele läinud meestest väga kahju, kõik valikud on tagantjärgigi halvad. Eesti oleks hoopis teine riik, kui kõik need mehed oleks ellu jäänud!

Tulevik maeti nii omasse kui võõrasse mulda ja nii see läks.

Selgus, et mu Saaremaa vanaisa oli saatnud nooremale õele innukalt kirju nii enne sõda, sõja ajal ja ka peale sõda. Õde oli need surmani alles hoidnud. Nüüd on neid väga huvitav lugeda. See annab ka ajastust pildi: esmalt käis noorena Tallinnasse tööle läinud vanaisa suurel uhkel laeval "Eestirand" ekskursioonil. Kirjutas veel koju, et laev on väga uhke ja suurem, kui nende maja! Siis käis mõni aasta hiljem seal tööl - toksis väikese haamriga laevaküljelt roostet. Järgmine uudis laevast tuli aga juba siis, kui see Prangli lähedal auklikuks tulistati.

Vanaisa võttis ka ühe lausega kokku pikad sõjalised manöövrid, millest kõigist on tänaseks pakse raamatuid kirjutatud.

Venemaal aga oli tore. Läheks veel ja pikemaks, kui oleks vähegi mahti ja võimalust. Kusjuures ma ei ütleks, et seal üleliia odav oleks. Hinnad poes on osadel kaupadel ikka üsna meiega sarnased. Tõsi, kõiksugu odavat viina on palju, kuid see ei pidada suurem asi olema. Õlu on meiega samas hinnas ja väljas kohvitamine samuti. Kõik raha, mis kaasa võtsin, kulus kuhugi ära ja lõpuks pidin poes veel kaardiga maksma, et lapsele kuulsaid Krupskaja kommivabriku komme tuua. Ta pidas neid üleliia magusaks, kuid karbikesse pakitud kohukese kiitis heaks. Paraku selgus, et sellega rikkusin ma seadust, sest piimatooteid ei tohi üle piiri tuua.
Õnneks ei tulnud see kuritegu välja ning praegu on asitõendidki hävitatud.

Vene piirikad ei teinud meile ühtki märkust minnes ega tulles. Eesti omad üle lasid ilusti, tagasiteel aga langesime umbuskliku tolliinimese küüsi, kes vaatas kõigile silma ja lambiga kotti ja häbistas tükk aega üht vanemat prouat, kes oli teadmatusest ühe pudeli kanget alkoholi lubatust rohkem ostnud. See oli piinlik.
Kui õnnetu vanaproua poleks talle hambusse jäänud, küllap oleks me oma loengu siis ikka kätte saanud. Mõned inimesed lihtsalt ei saa teisiti.
Vedas, et ta kohukesele jälile ei saanud.







Kommentaare ei ole: