Teisipäev, 30. november 2010

Reede, 5. november 2010

Tugev ja osav!


Olen käinud spordisaalis 6 nädalat. Või teatada - tulemusi on!
Täna väntasin ellipsil või teise nimega crosstraineril (pildil) 40 minutit hirmsa auru ja erinevate raskustega ega kukkunudki pikali, kui maha ronisin.
Tähelepanuväärne on see sellepoolest, et esimesel korral, spordisaalis käimise alguspäevadel, jäid mul 3 (kolme) minutiga reielihased nii kangeks, et pidasin pisarsilmi vastu veel mõned minutid ja siis koperdasin kangetel jalgadel vankudes masinalt maha. Päriselt.
Isegi venitusharjutused olid kohutav pingutus, mis panid oigama.
Praegu on esimest korda selline aeg, kus mul mingi lihasgrupp jubedalt ei valuta ja täna isegi ei värisenud õlavööde peale trenni nagu mõni tarretis.

Naljakas on see, et väliselt pole midagi muutunud, ainult jõudu tuleb iga päevaga juurde.
See on lahe. Ehkki seda ma ütlen praegu - juues antioksüdante sisaldavat punast veini.
Kesknädalal polnud ma üldse nii rõõmus. Vedasin end väga tusaselt riietusruumi poole, kui vastu tuiskas mu juhendaja.
"No kesse tuleb nii raskel sammul!" hõiskas ta.
"Just mõtlen, et see on ikka nii õudne, et ma siin käin," porisesin mina. "Lisaks anti mulle võti teise korruse riieteruumi, vaevu jõuan trepist ronida!"
"See-eest alla minna on lihtne," kilkas treener. "Lased siit postist alla nagu tuletõrjuja!"
See ajas mind naerma, iga keskmine suhtleja oleks üritanud mu tuju tõsta ja käigupealt küsinud oi-mis-viga vms tobedat.

Varsti saab mu algajate kursus läbi, eks siis vaatan, mis edasi saab.

Läbimurre

Eile saime digipöördest üle - ostsin lõpuks digiboksi.
Laps istus diivanil ja vaatas kõiki saateid, mis tulid. Hommikul tormas multikaid vaatama nagu mõni titt.
Mul on hea meel, et ta rõõmus on ja kahju on ka, sest telekas toob mingi sellise oma välja tuppa, mis mõnusa suhtluse ära tapab.
Oli ilus aeg see neli kuud, kui telekalt sai ainult tolmu pühkida, igatsen seda juba nüüd tagasi.
Hea on siiski see, et nüüd saab hakata vaatama laupäeviti ETV2-st unustatud filme, neid nõuka-aegseid.

Esmaspäev, 1. november 2010

Sissekannetest

Ma pole jah eriti usin enam siia sisse kandma. Asi on selles, et suurem jagu suhtlust toimub nüüd Facebookis, kuhu ma üsna kõvera suuga läksin.
Aga selgus, et aja jooksul on väga erinevas vanuses inimesed Facebooki omaks võtnud ning väga palju neid, kes ennast Rate´ist ja Orkutist mööda nihverdasid, on end seal sisse seadnud.
Facebook on kõigile vaba ligipääsuga ja isegi lapsel on seal konto.
Ma tean, et meie kõigi digijälg on niigi liiga suur ja ühel päeval, kui vahetan ametit, siis plaanin oma Facebooki ka jalamaid kustutada, praegu aga on see hea koht, kus inimeste tegemistest aimu saada (ilma, et peaks nendega isiklikult suhtlema).
Blogi jääb muidugi alles ja ma kirjutan siia edasi, aga kui sellest väheks jääb, siis vaadake korra seda Facebooki asja ka.