Neljapäev, 29. jaanuar 2009

Teateid Järvamaa koolist

Nüüd see esimese klassi tydruk sai jälle kahe, sest ta oli kodus lahendanud vale ülesande.

Rootsi

Rootsi linnud.

Käisin Stockholmis. Enne küsisin Andrylt, et kuhu seal joosta, kui peab kohe jälle ära minema.
Noh, sinna, kuhu ta soovitas, ma seekord ei jõudnud.
Aga Tom ja Merepiilu vedasid meid Vennaga mingi aimduse ajel Vasa muuseumisse ja max punktid neile selle eest.
Kuigi... Merepiilu sai midagi närvivapustuse laadset, kui avastas, et esimese poole tunni jooksul olime me vaadanud ära laeva tutvustava filmi ning seega ikka veel peaaegu sissekäigu juures.
"Siis on teil ju kõik veel nägemata!" paristas ta turtsakalt. Siiani mõtlen - kas tema jõudis selle ajaga tõesti kõik läbi joosta? Aga tal on pikad jalad ja kõvasti võhma ja muuseumis kõigest seitse korrust.
Mulle meeldis Vasa väga. Kunagi lõikasin isegi Pioneerist välja jutu sellest, kuidas seda laeva ehitati ja kuidas ta siis kohe prauhh! põhja läks, enne kui lehvitajad olid kai pealt kojugi saanud.
Muuseum on väga õhurikas, laeva ümber on midagi eritasandiliste rõdude moodi ja põnevad väljapanekud asjadest, mis sealt mudast kõik on välja toodud.

Kuningaloss.

Ja inimeste hääled hajuvad seal ära, nii et kõik on vaikne ja hubane.
Käid, õigemini tuiad, on hämar ja rahulik ning nurgatagustes on põnevad väljapanekud tuukrikellast ja luukeredest.
Olime seal umbes neli tundi ja võin iga kell tagasi minna, sest osa asju jäi vaatamata.
Kui te küsite, kas me ikka käisime seal kuulsal kaubatänaval ja kuningalossis, siis jah, seda me tegime, õnneks läks sellega ruttu, sest kaubatänav oli tüüpiline kaubatänav ja kuningaloss suur kole majamürakas.
Lisaks pressisime end ka mingisse kitsasse tänavasse, kus kaks inimest kõrvuti käima ei mahu.
Üldiselt - polnud viga. Minu meelest on see Rootsi, mis laeva aknast paistis ka kena koht. Kõik puha väikseid Soolavarese-saari täis ja nii puhtad nagu pühitaks igal hommikul saartelt tolmu.
Ma arvan, et seda nad tegelikult teevadki.
Laev.

Pühapäev, 25. jaanuar 2009

Elust

Su blogis polnud sellest midagi, nii-et kuidas läheb, küsis üks inimene hiljuti. Ja ka Andry tegi märkuse, kust käis läbi midagi seoses yhetoonilisusega ja hmm, olgu ma ei pane talle sõnu suhu, kuigi peaaegu oleksin lisanud ka sõna `vaimuvaesus`.
Ma elan hästi, kuigi linn astub täiega pähe, kohutavalt häiriv on vaikuse puudumine, samuti on raske leida mõistlikku lumega kaetud karjamaad, millele lihtsalt mööda minnes pilk peale heita ja kõige hullem on see, et ka meri pole õiget laadi lõhnaga vaid näeb välja elutu, hall ja kurb.
Õnneks boss peaaegu viskas mu kontorist välja reedel ja pool päeva lumises metsas ja külades kolamist andis elule jälle vajalikke toone.
Suure hulga ajast võtab ära mõtlemine - kas peaks lapsega rohkem koos õppima või mitte?
Kui palju üks esimese klassi laps üldse peab tuupima ja sõna otseses mõttes laua taga istuma?
Kuna ta ei kirjutanud alati igas sõnas kohe õigesti I-d ja J-tti, siis soovitas klassijuhataja tal käia logopeedi tundides koos teiste sellistega.
Olin sellest algul väga häiritud, kuid hiljem rahunesin, sest mulle tuli meelde, et kolmanda klassini kirjutasin ma lihtsalt kohutavalt, tehes ühte lausesse kõik vead, mis võimalik oli.
Sain kahtesid, olin ilmselt kurb, kuigi ma seda ei mäleta ja nõutu, kui täiskasvanud mu pea kohal käsi ringutasid ja püüdsid välja mõelda, mis häda mul on nii valesti kirjutada.
Logopeedist oleks ehk olnud enam abi, kui igapäevasest halbade hinnete saamisest. Või siis mitte.
Ma tahaksin, et õpetajad võtaksid seda asja natuke rahulikumalt. Eriti poiste puhul. Nad ju püüavad, taevas hoidku.
Aga ka tydrukutega võiks ennast tagasi hoida - üks esimese klassi oma sai kahe, kuna vastas õpetaja küsimusele: Mida sa kodus õppisid? - Mite midagi!, sest koduseks ülesandeks olnud kuude nimetusi polnud tal vaja enam õppida, kuna need olid niigi selged.
Kodust ülesannet ennast õpetaja kontrollima ei hakanud - kui laps ise ütleb, et ei õppinud, siis on ju kindla peale minek talle kaks panna, eks ole. See juhtus ühes teises koolis, aga süvendab mu muret täiskasvanute meelevalda sattunud laste üle veelgi.

Aga muus osas tunnen ma nii:

Reede, 23. jaanuar 2009

Vaadake vahepeal neid lapsukesi.

Veidrad tunded seoses vaesusega

Lugesin just läbi lehekülje soovitusi, kuidas raha kokku hoida ja mul hakkas halb.
Kas tõesti minna metsast hagu korjama ahju kütteks ja kui on vaja nõrka valgust, siis kasutada ära vanad küünlad?
Mida üldse teha nõrga valguse käes?
Mul on ka tunne, et vaesus on muutunud. Kui veel 7 - 10 aasta eest oli inimestel mure telefoniarve ja samuti selle pärast, et ei saanud majas teha remonti, vahetada välja koledat telekat, osta pesumasinat jms, siis nüüd on pea kohal kirvena rippuv võlg pangale ja paanika lastele lubatud-võimaldatud trennide jms pärast.
"Las võtavad siis selle maja ära," ütles üks inimene (hiljuti töötuks jäänud, varem pangalaenuga maja remontinud.)
Aga kui palju saab üldse säästa? Kui palju on võimalik hoida kokku? Kus on hetk, mil pidev virelemine annab end tunda vaimses plaanis?

Neljapäev, 22. jaanuar 2009

Tobe pilt

Galerii nimi: Maripuu murdus ja foto allkiri: Riigikogu kojamees teed pühkimas.

Kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Ei viitsi

midagi arukat öelda.

Esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Vaprus, tarkus, ilu!


Jookide degustatsioon õnnelikult möödas, peavalu ja kogu muu viiruse hävitas Rumeenia puskar (plastpudelis) täielikult ja ülekaalukalt. Muud joogid olid selle kõrval praht ning neid on järel, eriti mandariiniviina.
Pealkirjaks olevas toostis tundsin ära ennast ja tõesti - tänud ütlejale - poleks ise paremini osanud!

Neljapäev, 15. jaanuar 2009

Pea

valutab kolmandat päeva ja mingeid sissekandeid ei tule. Lugege uudiseid lehest.

Teisipäev, 13. jaanuar 2009

Eelmisele vol 2

Tegime Vahemerega väikse väljasõidu Hiiumaale ja seal Selveris ta avastas ühes habemikus meie vana tuttava. Mina ei uskunud ja küsisin ühelt kolmandalt tuttavalt, kes see tegelane on.
Mart, vastas see.
Näed, tänitasin mina, see on keegi Mart hoopis!
A kangekaelne Vahemeri oli superkindel, et pole see mingi Mart, vaid meie vana sõber kaugest metsanurgast.
Läksin küsisin, et kas oled sõber või ei. Mees ütles, et on sõber ja mäletas mu nime kah.
Ja rääkis ühtlasi, kuidas ta taskunoaga metssigu tapab.
Hiljem rääkisin sellest bossile.
Tee video! ütles see nutikas inimene esimeseks.

Täna rääkis koolist tulnud laps, et nägi, kuidas üks suur auto väiksele ette keeras.
Väike auto sai hetk enne õnnetust pidama.
Aga kui oleks avarii juhtunud, siis ma oleks kohe joostes koju tulnud ja sellest sulle rääkinud, lubas ta, siis sa oleksid sellest saanud LOO teha!

Teisipäev, 6. jaanuar 2009

Laupäev, 3. jaanuar 2009

Keskpäevane tsitaat populaarsest raamatust

Kui juba Peeter midagi sellist ütles, siis pidi see ka tõsi olema. Volkonski oli mulle isa kaudu mingeid eriti keerulisi sidemeid pidi sugulane. Kunagi uuris Volk välja, et eesti keeles nimetatakse selle astme sugulast tõduks.

Uus päev, kuu, aasta

Seekord puudus üsna vähe, et oleks saanud teha uudise: Rakett süütas pealtvaataja mantli!Lisatud fotod!
Merepiilu kiire reaktsiooni tõttu saime õigel ajal pead alla ning punane valgusrakett põles lõpuni rahva seas rannaliival. (Pildil näetegi, kuidas see meie suunas kihutab ja teine on meie ühispilt tervete kasukatega.)
Aastavahetusest endast pikemalt rääkimata arvan vaid, et see meeldib mulle rohkem, kui jõulud.
Ei pea valmistuma, muretsema punase mantliga mehe koti pärast ega vedama lauale mingeid traditsioonilisi roogasid.
Uus aasta tuleb lihtsalt mauhh! Ja järgmisel päeval saab jälle eluga edasi minna.
Eelmisel aastal ma otsustasin uue aasta pöördelise lubadusena teha vähem tööd ja mõelda rohkem teistes, samuti väga vajalikes kategooriates.
Noh, ma ei saa just öelda, et ma teeksin vähem..., aga ma ei tunne enam oma aju niimoodi jubedalt tyhjaks väänatu ja aiale nõrguma visatuna.
(Ja ma olen olnud hoopis vähem hädas viirushaigustega, tegelt neid polegi nagu olnud.)
Uueks märksõnaks on tänavu seega mitte enam töö, vaid rohujuur. Ammuilma olen tahtnud rohkem taimi korjata, mätastes surkida ja linde vahtida.
Eile tegin kohe algust ja vahtisi alustuseks kuud, sest tahtsin pildistada Veenust. Kuu oli pilve tagant vaevu nähtav, Veenus ei hakanudki paistma, kuigi ootasin niikaua, et sõrmed hakkasid juba peaaegu ära kukkuma.
Ehk tuleb aasta tervikuna siiski loodusvaatluste osas tugevam.




Kuu ja Veenus (pilve taga).

Parimad soovid ka blogilugejatele kõige ettevõetava uue tarbeks!